>Autori märkus
Autor soovib teatada, et see lugu pandi kirja selle praegusel kujul mõnda aega enne seda, kui Rodeesiast leiti ürginimese fossiilseid jäänuseid, kes võis väga hästi olla üks heuheudest, “karvasest mägirahvast”, kellest räägib ka Allan Quatermaini lugu.
I peatükk – Torm
Nüüd olen mina, Toimetaja, kelle kohus on olnud kas testamenditäitjana või teisel viisil anda maailmale nii paljusid Allan Quatermaini või Makumazahni ehk Öösel Valvaja lugusid, nagu Aafrika pärismaalased tavaliselt teda kutsuvad, jõudnud tema kõige kummalisema looni. Pean otsekohe lisama, et ta jutustas seda mulle palju aastaid tagasi oma majas, mida hüüti “Lossiks”, Yorkshire’is, kus peatusin ka mina, pisut enne seda, kui ta lahkus koos sir Henry Curtise ja kapten Goodiga oma viimasele retkele Aafrika südamesse, kust ta enam tagasi ei tulnud.
Tegin siis väga palju märkmeid tema loost, mis rabas mind kummalisuse ja veenmisjõuga, kuid hiljem kaotasin need ega usaldanud oma mälu, et neid üldjoontes kirja panna, sest siis poleks ma saavutanud täpsust, mida mu lahkunud sõber oleks kindlasti soovinud.
Alles hiljuti leidsin treeningruumi koristades mapi, mida kandsin kaasas kunagi ammu, kui harjutasin või püüdsin harjutada kangil. Teatud tundega, mis meid haarab, kui me pärast paljusid aastaid näeme esemeid, mis on seotud ammuse noorusaja sündmustega, viisin selle akna juurde ning avasin teatud raskustega selle roostes luku. Mapis oli väike hunnik prahti: pabereid, mis käisid ühe juhtumi kohta, mille kallal olin kord töötanud kui kurat, ühe väljapaistva ja õpetatud sõbra heaks, üks sinine pliiats murdunud otsaga ja nii edasi.
Vaatasin paberid läbi ja uurisin oma ääremärkusi, mida olin kohati teinud põhjustel, mis olid mul täiesti meelest läinud, kuigi kahtlemata olid need olnud mulle omal ajal küllalt tähtsad, ning ohates tõmbasin need välja ja heitsin põrandale. Siis pöörasin kotti, et tolmu välja raputada. Kui ma seda tegin, libises sisetaskust välja väga paks märkmik särava musta kaanega, mida sai kunagi osta kuuepennise eest. Avasin selle raamatu, ning otsekohe langes mu pilk sellele pealkirjale:
“A. Q. kummaline lugu Koletisjumalast ehk Puuslikust Heu-Heust, kelle tema ja hotentott Hans avastasid Kesk-Lõuna-Aafrikas."
Otsekohe meenus mulle kõik. Nägin end, noort meest neil päevil, tegemas kiirustavaid märkmeid ühel hilisõhtul minu magamistoas “Lossis”, enne kui vana Allani lugu jõudis mu mõtteis ähmaseks muutuda, jätkates neid ka järgmisel päeval rongiga lõunasse sõites ning laiendades neid pärastpoole oma korteris Elm Courtil, “Templis”, kui mul leidus vähegi aega.
Mäletan ka pahameelt, kui avastasin, et seda märkmikku pole kusagilt leida, kuigi teadsin, et olin pannud selle kuhugi, mis minu arust oli täiesti sobiv paik. Võin ikka veel näha end seda otsimas väikeses kabinetis minu majas Londonis ning viimaks meelt heites otsinguist loobumas. Siis möödusid aastad ja juhtus nii palju asju, et viimaks ununesid nii märkmed kui ka lugu, mida need kirjeldasid. Nüüd olid need jälle ilmunud mineviku tolmukuhjast, elustades paljusid mälestusi, ning panen kirja selle ajaloolise peatüki oma armastatud sõbra Allan Quatermaini elust, kes oli juba nii ammu Varjudesse kutsutud, mis ootavad meid kõiki.
Ühel õhtul pärast jahti istusime meie – see tähendab vana Allan, sir Henry Curtis, kapten Good ja mina – Quatermaini maja, “Lossi” suitsetamistoas Yorkshire’is, rääkides paljudest asjadest.
Juhtusin nimetama, et olin lugenud üht Ameerika ajalehest kopeeritud artiklit sellest, kuidas mõned jahimehed olid näinud Zambesi soos veeuputuseelset tohutut roomajat, ning küsisin Allanilt, kas ta uskus seda juttu. Ta raputas pead ja vastas ettevaatlikult, mis näitas ta soovimatust arvata midagi niisugustest olenditest, et Aafrika on suur maa ja on võimalik, et selle sügavustes leidub veel eelajaloolisi loomi või roomajaid.
"Tean, et nii on lugu roomajatega,” jätkas ta kiirustades, “sest kord juhtusin ühele, kes oli sama suur, räägitakse, kui suurim anakondadest seal Lõuna-Ameerikas, kus nende pikkus aeg-ajalt ulatub kuuekümne või enama jalani. Tõepoolest, me tapsime ta – või pigem mu hotentotist teener Hans tegi seda – kui too oli tapnud ja alla neelanud ühe meie mehe. Seda madu kummardati kui madude jumalat ning ta võis põhjustada jutte tohutuist roomajaist. Ja meenutades teisi kogemusi, millest ma eelistan mitte rääkida, meenub mulle elevant, kes oli nii palju tavalisest suurem, et võiks kuuluda eelajalukku. Seda elevanti tunti juba sajandeid ja teda hüüti Janaks.”
"Kas sa tapsid ta?" päris Good, piiludes teda läbi oma prillide vilksamisi ja uudishimulikult.
Allan punastas oma päevituse ja kortsude all ja ütles enda jaoks üsna teravasti, olles tavaliselt nii leebe ja raskesti vihastuv:
"Kas sa ei mõista, Good, et kunagi ei tohi kütilt küsida, veel enam elukutseliselt kütilt, et kas ta tappis või ei tapnud mingit looma, kui ta ei hakka sellest ise rääkima? Siiski, kui tahad teada, ei tapnud ma seda elevanti, see oli Hans, kes tappis ta ja päästis nii minu elu. Mina lasin mööda mõlemast rauast paari jardi kauguselt!"
"Oh, mis sa räägid, Quatermain!" hüüatas taltsutamatu Good. "Kas tahad meile öelda, et SINA lasid mööda eriti suurest elevandist, kes oli vaid paari jardi kaugusel? Sul pidi ikka tõesti jänes põues olema."
"Kas ma ei öelnud, et lasin mööda, Good? Mis puutub ülejäänusse, siis ehk on sul õigus ja ma olin ehmunud, sest nagu te teate, pole ma kunagi pidanud end äärmiselt julgeks isikuks. Niisugusel kohtumisel selle elukaga, Janaga, oleks igaüks ehmunud; tõesti, isegi sina, Good. Või kui soovid olla suuremeelne, võid järeldada, et selleks häbiväärseks – jah, häbiväärseks juhtumiks, millele ma ei taha mõelda ja millest veel vähem rääkida, sest viimaks tõi see kaasa vana Hansu surma – keda ma armastasin, oli teisi põhjusi.”
Nüüd tahtis Good jälle vastata, see tahtmine oli ta ninasõõrmeist näha, kuid nägin, kuidas sir Henry sirutas välja oma pika jala ja lõi teda sääre pihta, mille järel too vaikis.
"Teema juurde tagasi tulles,” sõnas Allan kiirustades nagu see, kes soovib pääseda ebameeldivast jutust, “kord oma elu jooksul kohtasin ma mitte eelajaloolist roomajat, vaid inimesi, kes kummardasid koletisjumalat või puuslikku, mis võib olla tänaseni säilinud eelajaloolisest maailmast."
Ta peatus inimese ilmel, kes ei kavatse rohkem ütelda, ja ma küsisin innukalt: "Kes ta oli, Allan?"
"Vastus võiks esile kutsuda pika loo, mu sõber," vastas ta, "ja seda, Good, sa kindlasti ei usu; on juba ka hilja ja see võib teid tüüdata. Tõesti, ma ei suuda seda täna lõpetada."
"Meil on viskit, soodavett ja tubakat, ning ma ei tea, mida arvavad Curtis ja Good, kuid mina jään igatahes koos nende abivahenditega sinu ja ukse vahele, kuni sa mulle selle loo ära jutustad, Allan. Sa tead, et pole viisakas minna voodisse enne oma külalisi, nii et palun, jätka otsekohe," lisasin naerdes.
Vanapoiss ühmatas ja kõhkles ja paistis pahasena, aga kuna me kõik istusime tema ümber ärritavas vaikuses, mis paistis talle närvidele käivat, alustas ta viimaks.
Noh, kui te peate selle saama, siis palju aastaid tagasi, kui ma olin võrreldes praegusega noor mees, peatusin ühel päeval üsna Drakensbergi mägede lähedal. Olin teel Pretoriasse kaubakoormaga, mille lootsin maha müüa sealsetele pärismaalastele, ning olles sellega hakkama saanud, minna ühele või kahele safarile põhja pool. Juhtus nii, et kui olime lagedal maal kahe Bergi mäenõlva vahel, tabas meid kohutav äikesetorm, üks kõige hullemaid, mida ma olen kunagi tunda saanud. Kui ma õigesti mäletan, oli jaanuari keskpaik, ning sina, mu sõber (minu poole pöördudes) tead, mida Natali äikesetormid võivad tähendada sel kuumal aastaajal. See paistis tulevat kahelt poolt korraga, see tähendas, et see oli kaksiktorm, mille koostisosad tormasid üksteise suunas.
Õhk muutus paksuks ja raskeks, siis tuli tavaline oigamine, jäisele tuulele järgnes midagi pimeduse taolist, kuigi oli varajane pärastlõuna. Mäetippudel
