tuli minu teenrina kaasa, kui ma väga noore mehena läksin Piet Retiefi saatusliku saatkonnaga Suulu kuninga Dingaani juurde, kellest mõrvati peaaegu kõik peale Hansu ja minu.
Ta oli kummaline taibukas väike mees arusaamatus eas ja omal kombel üks kõige targemaid mehi Aafrikas. Ma pole kunagi kohanud talle võrdset leidlikkuses või jäljeajamises, kuid, nagu kõigil hotentottidel, olid tal omad vead, seepärast, mil ta iganes võimaluse leidis, jõi ta nagu kala ja muutus kasutuks tüütuseks. Tal olid ka omad voorused, sest ta oli ustav nagu koer ja – noh, ta armastas mind, nagu armastab koer isandat, kes on kasvatanud teda pimedast kutsikast peale. Minu heaks võis ta kõike teha – valetada või varastada või mõrvata – ega pidanud seda valeks, pigem pühaks kohuseks. Jah, ja igal ajal oli ta valmis minu eest surema, nagu ta lõpuks tegigi.
Allan peatus, näilikult piibu koputamiseks, mis polnud vajalik, sest ta oli selle alles täitnud, kuid tegelikult, arvan, et anda endale võimalust pöörduda tule poole, mille ees ta seisis, ja nii oma nägu peita. Viimaks pöördus ta kandadel ringi, kergel, kiirel viisil, mis oli talle omane, ning jätkas.
Mina kõndisin vankri ees, uurides viletsaid kohti ja kive, mida noil päevil viisakuse tõttu nimetati teeks, kuigi see polnud tegelikult muud kui mägede vahel keerlev rada, ning just minu taga oma tavalises kohas – sest ta järgnes mulle alati nagu vari – oli Hans. Viimaks kuulsin teda köhimas õõnsal viisil, nagu tal oli tavaks, kui ta tahtis juhtida mu tähelepanu millelegi, ning küsisin üle õla:
"Mis lahti on, Hans?"
"Mitte midagi, baas," vastas ta. “Ainult et tuleb suur torm. Kaks tormi, baas, mitte üks, ja kui need kohtuvad, hakkavad need võitlema, ning õhus lendab palju odasid ja siis nutavad mõlemad pilved vihma või ehk rahet."
"Jah,” vastasin ma, “seda küll, aga kuna ma ei näe ühtegi varjualust, ei saa midagi teha.”
Hans jõudis minu kõrvale ja köhatas jälle, keerutades oma räpast mütsi vabandavalt peos, sellega mõista andes, et ta tahtis midagi soovitada.
"Palju aastaid tagasi, baas," sõnas ta, viibates lõuaga varisenud kivilasu poole miili kaugusel mäenõlval, meist vasakul, “oli seal üks suur koobas, sest kord, kui olin poiss, varjusin sinna koos mõne bušmaniga. See oli siis, kui suulud olid Natali vallutanud ning maal polnud midagi süüa, nii et järgijäänud sõid üksteist.”
“Ja mida sõid need bušmanid, Hans?"
"Tigusid ja rohutirtse, enamasti, baas, ning hirvi, kui neil oli küllalt õnne tabada neid oma mürgitatud nooltega. Küpsetatud sajajalgsed pole halvad, baas, ega ka tirtsud, kui midagi muud pole. Mäletan, kuidas mina, olles läbinälginud, nende peal rasva läksin."
"Sa arvad, et parem suundume sinu koopasse, Hans, kui oled kindel, et see on seal?"
"Jah, baas, koopad ei saa minema joosta, ning kuigi see oli palju aastaid tagasi, ei unusta ma paika, kus olen elanud kaks kuud.”
Vaatasin lähenevaid pilvi ja mõtisklesin. Need olid ebatavaliselt mustad ja ilmselt oli puhkemas kuratlik torm. Veelgi enam, olukord polnud kiita, sest me ületasime rauamaagilaiku, millesse, nagu oma kogemustest teadsin, välk alati lööb, ning vanker ja härjarakend on välkudele ligitõmbavad asjad.
Sel ajal, kui ma mõtisklesin, lähenes tagant hulk kahvreid, joostes, nagu vähegi suutsid, kahtlemata varju otsides. Nad olid oma parimais riideis – ilmselt läksid pulmapeole või naasid sealt, enamasti noored mehed ja neiud, ning minnes hüüdis üks neist mulle, ilmselt mind tundes, nagu enamik sealtkandi aafriklasi: “Ruttu, ruttu, Makumazahn!" Te teate, et suulud kutsusid mind nii. “Ruttu, välgud armastavad seda kohta," ja ta näitas oma tantsukepiga lähenevale tormile ning siis maha, kust paistis rauamaak.
See otsustas asja ning vankri juurde tagasi joostes ütlesin rakendijuhile, et ta Hansule järgneks, ning härjaajajale, et ta härgi piitsutaks. Siis ronisin vankrisse ja me võtsime paigalt, pöörates vasakule ja suundudes mäejalamile, kus Hansu sõnul asus koobas. Õnneks oli maapind üsna sile ja avatud – kõva samuti; veel enam, kuigi ta polnud siin käinud nii palju aastaid, mäletas Hans seda paika hästi. Tõesti, nagu ta ütles, oli üheks ta omaduseks mitte kunagi unustada ühtegi paika, kus ta oli kunagi käinud.
Niimoodi nägin äkki sealt vankrist, kuhu olin roninud, kuidas Hans käskis kutsaril teravalt paremale pöörata, ning ei taibanud, miks, sest maapind paistis täpselt samasugusena nagu see, millel me sõitsime. Möödudes ma siiski märkasin põhjust, sest siin oli ringikujuline allikas, mis muutis suure, aakri või enama laiuse maalapi sooks, kuhu me kindlasti oleksime vajunud. Nii sellest kui teistestki takistustest pole mul vaja lähemalt rääkida.
Praeguseks valitses suur vaikus ja pimedus muutus nii tihedaks, et esimesed härjad paistsid ähmased; muutus ka väga külmaks. Välgud mängisid mäenõlvadel, kuid ikka veel polnud kõuekõminat. Looduse selles palges oli midagi hirmutavat ja ebaloomulikku, isegi loomad tundsid seda, sest nad pingutasid rihmasid ja läksid edasi väga ruttu, piitsa ega hüüeteta, nagu teaksid ka nemad, et põgeneme hukatuse eest. Kahtlemata teadsid, sest vaist räägib kõigiga, kes hingavad. Mis puutub minusse, siis mu närvid olid pingul ja ma lootsin siiralt, et jõuame peagi sellesse koopasse.
Viimaks lootsin seda veel enam, sest lõpuks need pilved kohtusid, ja kui nende servad teineteist riivasid, järgnes kohutav tulepahvak – ehk oli see välgunool – mis sööstis alla ja tabas maad valju kõminaga. Igal juhul pani see maa värisema ja mind soovima, et ma oleksin kusagil mujal, sest see langes vankrist viiekümne jardi kaugusele, täpselt sinna, kus olime olnud umbes minut tagasi. Samal ajal kostis kõige kohutavam kõuekõmin, näidates, et torm oli nüüd otsekohe jõudmas meie peade kohale.
Need olid balli avataktid, järgnes äkiline muusikapahvatus. Siis algas tants välgulaamade ja – nooltega tantsijate asemel ning põranda asemel suure taevaga, millel nad esinesid.
On raske kirjeldada nii põrgulikku tormi, sest kuna sina, mu sõber, oled seda näinud, siis tead, et see on kirjeldamatu. Välgud, igal pool välgud, mis sähvisid kõigis kujudes – mäletan, et üks neist paistis tulekroonina, ümbritsedes hiiglaslikku pilvemäge. Veel enam, need paistsid hüppavat maast taevasse samamoodi kui taevast maha, koos üheainsa pideva kõuekõminaga.
"Kus, põrgu päralt, on su koobas?” hüüdsin ma Hansule kõrva, kes oli roninud mu kõrvale vankrisse.
Ta karjus midagi vastuseks, millest ma lärmi tõttu midagi aru ei saanud, ning näitas mäejalami poole, mis oli nüüd umbes kahesaja jardi kaugusel.
Härjad möirgasid ja hakkasid galopeerima, pannes vankri hüplema ja kõikuma, nii et ma arvasin, et see läheb ümber, ning härjaajaja jättis ohjad ja jooksis nende kõrval, et teda sõrgade alla ei tallataks, juhtides neid nii hästi kui suutis, mis polnud korralikult. Õnneks jooksid nad siiski õiges suunas.
Edasi me sööstsime, juht oma piitsa kasutamas, et loomad otse jookseksid, ning nagu võisin näha ta huulte liikumisest, vandus ta nii vängelt, kui suutis, hollandi ja suulu keeles, kuigi mu kõrvu ei jõudnud ainsatki sõna. Viimaks peatati nad järsu mäekülje juures ning pöörati ringi ja pandi end sõlme siduma, nagu hirmunud härgi seotakse, et nad ei saaks enam koormat tirida.
Me hüppasime maha ja hakkasime neid lahti rakendama, võttes ikkeid maha nii ruttu kui suutsime – mis polnud kerge, võin teile öelda, segaduse tõttu, milles nad olid, ning et seda pidi tegema otse tule all, sest välgud langesid kõikjale meie sekka. Hetkeks arvasin, et üks neist tabab vankrit ja lõpetab nii meid kui meie loo. Tõesti, olin nii hirmunud, et mul oli tugev kiusatus jätta härjad saatuse hooleks ja söösta koopa suunas, kui see seal oli – sest ma ei suutnud ühtegi näha.
Igal juhul tuli
