nad lõpetasid? Läksin ettevaatlikult toast välja, valmis sinna tagasi minema niipea, kui mingi jama jälle pihta hakkab, aga vaikus kestis. Astusin edasi ja nägin, et ema istus köögis ja vaatas aknast välja. Ta vist nuttis, sest aeg-ajalt tõmbas ta käega üle põskede. Oi kui vastik see oli! Miks alati peab mingi jama olema, miks ei võiks inimesed omavahel normaalselt suhelda?
Kuulsin, kuidas isa üleval edasi-tagasi kõnnib, ja jätsin ema sinnapaika. Läksin üles. See, mis ma nägin, ehmatas mind tõeliselt. Isa oli tõmmanud voodi alt välja meie suure kohvri ning ladus sinna kapist oma riideid. Ja see sai tähendada ainult üht. Seisin uksel, nagu oleksin halvatud. Siis ta märkas mind.
«Ma ei tea, mida öelda,» alustas ta väsinult. «Ma ei saa siia enam jääda. See kõik on üle pea kasvanud ja mul pole enam mingit tahtmist kõige sellega jännata …»
«Millega jännata?» ei saanud ma isa mõistujutust aru.
«Las su ema selgitab sulle, mis jamad ta kokku on keeranud. Mina annan alla.» Isa tõstis käed püsti, nagu oleks ta tõepoolest laetud relva ees seisnud, lasi need siis uuesti alla, võttis kapist viimased särgid, mis puude peal rippusid, ning viskas need hooletult kohvrisse.
«Kas sa lähed minema?» küsisin, värin hääles.
«Mul ei jää muud üle,» vastas isa ja surus pungil kohvri jõuga kinni. Mida ma pidin tegema?
«Isa, palun, ära mine,» palusin, pisarad silmis. «Lepite ära, oota natuke veel. Mis siis minust saab, kui sa minema lähed?» Pisarad veeresid üle mu põskede. Mul oli praegu ükskõik, et ta mind nutmas nägi, olukord oli hull ja ma kartsin tõsiselt, et isa läheb ja ma ei näe teda enam kunagi.
Aga isa vaid kallistas mind korraks, lükkas mu siis kergelt kõrvale ja astus täistuubitud kohvriga trepist alla. Esikus aga ootas teda ema. Ta krabas kohvri käest, rebis luku lahti, kiskus riided kohvrist välja ja loopis esikupõrandale laiali.
«Need asjad on minu ostetud,» karjus ta. «Ja sina neid kaasa ei võta!»
Taganesin oma toa poole.
«Sinu ostetud???» käratas isa vastu. «Mille eest sina neid ostsid, ei tea? Sa oled mu paljaks varastanud! Minu raha eest oled sa kõik need asjad ostnud! Kuhu kadus see raha minu arvelt, ah? Unusta ära, et ma sulle veel sentigi annan! Mine ka lõpuks tööle, siis saad aru, kuidas see raha tuleb! Kõik olen ma sulle kinni maksnud – terve sinu elu, pangalaenu, autoliisingu, kõik! Ja mida sina teed? Vaata ükskord peeglisse ja õpi elama!»
Isa tormas uksest välja, jättes kohvri koos laiali pillutud riietega sinnapaika.
Ema aga jooksis akna juurde, tegi selle lahti ja karjus isale järele: «Unusta siis Gail ka ära! Ma maksan sulle, raisale, kätte selle eest!»
Nüüd teadsin ma täpselt, et niipea ma oma isa ei näe.
TUULE
Tuule istus tugitoolis ja luges raamatut. Ta oli jalad jahedas toas enda alla tõmmanud ja tundis nüüd, kuidas need ära surid. Ta pani raamatu käest ja sirutas surisevaid jalgu. Vanaema oli oma voodis vist tukkuma jäänud. Tüdruk tundis, et kõht oli lugedes tühjaks läinud. Ta tõusis ja läks kööki, et midagi süüa vaadata. Ta tõmbas vana külmkapi ukse lahti, teades juba ette, et ega sealt midagi väga leida pole. Nii oligi, kapist vaatas vastu poolik heeringas ja purk eilse piimasupiga.
Tuule väristas õlgu. Kogu aeg üks ja sama, mõtles ta, ent tõstis nurisemata purgi piimasupiga välja, et see soojaks teha.
«Vanaema,» hõikas ta tuppa, «kas tahad ka suppi? Ma teen siis soojaks.»
Vanaema ei vastanud. Ju oli tukkuma jäänud. Viimasel ajal kurtis ta väsimust ja Tuule oli tema pärast üsna mures, sest vanaema oli vana ja haige.
«Vanaema!» hüüdis ta uuesti, aga vastust ei tulnud ikka.
Tüdruk kallas supi plekk-kaussi ja pani gaasipliidile sooja. Ta kuulatas, kas vanaema ajab end nagu tavaliselt ähkides voodist püsti, kuid toas valitses vaikus. Supp hakkas kohisema.
Tuule hüüdis uuesti: «Vanaema, supp on kohe soe, tule söö ka!»
Ta keeras tule kausi alt kinni. Korteris valitses haudvaikus. Kas tõesti vanaema ei kuule teda ja magab nii sügavalt, mõtles ta. Ta tundis, et midagi on valesti. Ettevaatlikult, julgemata õieti hingatagi, läks ta tuppa ja piilus kapi taha, kus oli vanaema voodi. Vanaema oli tema poole seljaga, nägu seina suunas, ja näis, et ta magab. Tuule astus lähemale ja raputas teda õlast, ent vanaema ei liigutanud. Ta raputas tugevamini, kuid ikka ei midagi.
Õudusega kargas tüdruk voodist eemale.
«Vanaema,» hüüdis ta, kuid vastust ei tulnud.
«Issand, mis ma nüüd teen?» halas tüdruk ega julgenud vanaema enam puudutada. Ta pea oli tühi, ta ei teadnud, mida edasi teha või kellelt abi otsida. Värisevate kätega võttis ta vanaema eelajaloolise ilmega mobiili, kuid talle ei tulnud meelde mitte ainsatki numbrit, kuhu võiks helistada. Vanaema telefoni oli salvestatud vaid üks number ja see oli tüdruku ema oma. Ta valis selle ja ootas, aga telefon oli välja lülitatud. Tal polnud sõpru, kellelt abi paluda.
«Gail,» mõtles tüdruk paaniliselt, sest kedagi teist ei tulnud talle pähe. Ta pani mantli selga, saapad jalga ja tormas ust lukustamata minema. Õnneks ta teadis, kus poiss elas.
MINA
Ma ei tea, kaua ma olin oma toas tukkunud, aga ühel hetkel läks minu toa uks lahti ja ema kutsus mind: «Tule, mingi tüdruk ootab sind esikus.»
No mida veel, mõtlesin. Tundsin, et silmad kipitasid, aga mul oli ükskõik, kas keegi saab aru, et nutnud olin, või mitte. Minu üllatuseks seisis esikus Tuule, nägu peas selline, nagu oleks midagi hullu lahti.
Ta kargas minu tuppa ja tõmbas mind särgist kaasa, pani ukse kinni ja nuuksus: «Kas sa saad tulla, vanaemaga on vist midagi juhtunud.»
«Mida juhtunud?» küsisin.
«Ma ei tea, Gail, aga ta ei liiguta enam, ei ärka üles! Kui ma ta voodi juurde läksin, oli ta selg minu poole, ma ei näinud ta nägu,» oli tüdruk paanikas.
«Kas sa kellelegi helistasid?» küsisin.
«Mul pole kusagile helistada,» hädaldas Tuule.
«Aga hädaabisse?» uurisin.
Ta vaatas mulle ehmunult otsa: «Issand, see ei tulnud mulle meeldegi … Kas sa saad minuga kaasa tulla, ma ei julge üksinda tagasi minna?» palus ta nuuksudes.
Panin kiiresti riidesse ja me läksime välja. Ma ei öelnud emale midagi, kuigi kuulsin, et ta hõikas mind. Olin ta peale vihane.
Tuule ei elanud minust eriti kaugel. See oli väike, hall ja väsinud silikaattellistest kahekorruseline kortermaja, kus nad vanaemaga elasid. Nende korter oli teisel korrusel. Aknad olid vanad ja luitunud, värvi polnud need juba aastaid näinud. See torkas eriti silma seetõttu, et teiste korterite aknad olid uute vastu vahetatud.
Jooksime trepist üles. Vanade majade trepikojad lõhnavad alati ühtemoodi, mõtlesin. See on segu keldrist tulevast kergest kopituse ja mullahõngust ning korteritest immitsevast toidulõhnast. All korrusel keetis vist keegi kapsaid, üleval seevastu levis liha praadimise lõhn, mis oli alumisest lõhnast tükk maad meeldivam.
Avanud
