kus ma olen. Ütlesin, et õpin Tuule pool, ja ta rahunes maha. Enne kella kümmet tulime ära. Tuule ütles, et täna öösel istub ta üleval, sest ei julge selle hulluga ühes toas magada. Ma sain temast aru, mina poleks ka julgenud magama jääda. Ülane soovitas välisuksel võti eest võtta, sest mine tea, pärast hiilib öösel minema ja kogu üritus on tühja läinud. See oli mõistlik ettepanek.
Ma ei tea, kuidas Tuulel see öö möödus, kuid pühapäeval ta helistas ja tema hääles oli väsimus.
Küsisin, kas ema on ikka seal ja kas ta on kaineks saanud.
«Tundub enam-vähem,» vastas tüdruk murelikult ja hakkas siis nutma. «Kas sa saad siia tulla?» küsis ta läbi nutu. Sain aru, et midagi on lahti, ja läksin tema juurde.
Ema magas ja me istusime köögis. Panime ukse vahelt kinni, et teda mitte äratada.
«Täna hommikul tuli naabrinaine. Ta sai ikkagi aru, et midagi on valesti. No ja kui ta nägi, et ema on siin, hakkas halama, et mis vanaemaga juhtus, et keegi oli talle öelnud, et kiirabi käis ja et vanaema viidi ära ja … No siis ma ütlesin talle, et vanaema suri ära. Mis mul muud üle jäi? Rääkisin talle lõpuks kõik ära, nii nagu asi on. Ütlesin, et mina lastekodusse ei lähe, et mu sõbrad aitavad mind … Aga tema hakkas kohe, et sa ei saa ju üksinda elada, et ema ei jää sul niikuinii siia ega hakka su eest hoolt kandma, et sellest ei tule niikuinii midagi välja. Ma ei tea nüüd, mida teha. Lõpuks me nutsime koos. Ma kardan, et ta siiski helistab kuhugi ja kõik on läbi. Hakkasin ise ka mõtlema, et kuidas ma üksinda elada saan, mul pole ju raha ja ema peale ma niikuinii ei looda. Kõik on nii halvasti!»
«Mul on mõned asjad, mis ma saan maha müüa ja sulle raha anda,» ütlesin, mõeldes oma kaameratele ja muule. Mul oli ka arvuti, tahvel ja kaks telefoni.
Tuule vaatas mulle õnnetult otsa: «See ei toimi. Isegi, kui sa need asjad maha müüd ja raha mulle annad, ei ela ma sellega ju kuigi kaua ära. Mõtle ise, siin tuleb ju korteri eest ka maksta, lisaks söögile.»
Tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Ka matusteks oli ju raha vaja.
«Vanaemal on matuseraha endal kogutud,» sosistas Tuule, kui seda mainisin. «Ta isegi näitas mulle, kuhu see tal peidetud on. See on voodis madratsi all. Ega tema ju pangas ei käinud, kogus raha ja hoidis kodus. Pean selle peidukast ära võtma, enne kui ema selle üles leiab ja pihta paneb, aga ma ei saa seda praegu kätte.»
Mõne aja pärast kostis koputus. Tuule võpatas. Me ei julgenud õieti hingatagi. Kuulasime. Vaikus. Hetke pärast kuulsime, kuidas keegi sosistas ukseprao vahele: «Tuule, tee lahti, Aili olen.»
Vaatasin tüdrukule küsivalt otsa.
«Naabrinaine,» vastas ta ja tegi ukse lahti.
Naabritädi oli tore vana naine. Ta oli Tuule pärast kohutavalt mures. Ta tõi tüdrukule kausitäie ühepajatoitu ning kohupiimakooki.
Vaatasime temaga, kuidas õnnetu tüdruk isutult toitu nokkis, ja naabritädi poetas aina pisaraid.
«Ma ei tea, mida teha,» arutles ta. «Ma saan aru, et pean sellest kõigest teada andma, aga ma ei taha, et sa lastekodusse läheksid. Kas sul tõesti pole mitte kedagi, peale selle viletsa ema?» küsis ta juba mitmendat korda.
Tuule raputas pead.
«Aga isa?» uuris naaber.
«Surnud,» vastas Tuule ja nuuskas nina.
«Mõni tädi, onu, mõni muu sugulane?» ei suutnud naine uskuda, et mitte kedagi ei ole. Kuid Tuule raputas ikka pead.
Tädi ohkas ja vajus mõtteisse. Mõne aja pärast ütles ta otsustavalt: «Praegu teeme nii, et proovime need matuseasjad korda saada. Ma aitan su emal asju ajada, ega ta üksi sellega toime ei tule. Kõigepealt tuleb ikkagi haigla juurde minna. Muidu on kahtlane, et keegi surnud vanainimese vastu huvi ei ilmuta. Täna on pühapäev ja niikuinii ei saa midagi teha. Homseks ehk on ema niipalju kaine, et lööme ta üles, peseme puhtaks, meigime ära, paneme puhtad riided selga ja läheme koos haigla juurde. Äkki sul, poiss, on talle kusagilt natuke kobedamaid riideid võtta? Mina olen paks, mul pole temasugusele kõhnale midagi anda,» pöördus ta minu poole.
Noogutasin. Mu ema oli pisike nagu Tuule emagi, küllap saan midagi kodust tuua.
«Ja siis raha, see kõige suurem probleem,» jätkas naine, «matusteks on vaja raha ja siin ei saa mina kuidagi aidata. Olen ise vaene pensionär, elan peost suhu ja midagi söögist ja maksudest üle ei jää.»
«Raha on olemas,» ütles Tuule. «Tean, et vanaemal oli matuseraha olemas. Nii ta mulle ütles, et kui temaga peaks midagi juhtuma. Ma ei tea ainult, kui palju seda on ja kui kallid need matused on.»
Naabritädi rahunes.
«Olgu, võtame praegu ühe asja korraga. Kui matused läbi, vaatame, mis edasi saab. Praegu mängin kaasa, teeme näo, et ema hoolitseb sinu eest, mu kulla tüdruk. Oh issand, mind pannakse vangi, kui keegi teada saab!» kurtis ta ja lõi igaks juhuks kolm korda risti ette.
Tuule ja Aili leppisid kokku, et kui ema ärkab, tuleb teda sundida vanni minema, ja kui tüdruk hätta jääb, võib ta Ailit appi kutsuda. Küllap nad kahekesi suudaksid teda keelitada end puhtaks kasima.
Kui ma Tuule juures ringi vaatasin ja nägin, kui vaeselt nad vanaemaga olid elanud ja kui vähesega leppinud, tundsin süümekaid. Siin kisendas kõik remondi järele, kuid oli vaatamata sellele puhas. Toas oli vaid vana riidekapp, kummut ning kaks vajunud vedrudega kušetti, üks vanaema, teine Tuule oma. Köögis olid laud ja kolm kipakat taburetti, puhvetkapp, jumal teab mis ajast pärit pisike külmik ja lääpa vajunud valamukapp, mis oli sõna otseses mõttes aastatepikkusest niiskusest nii väsinud, et tahtis vägisi pikali visata. Isegi selle uksed ei seisnud enam kinni ning rippusid ees, nagu jumal juhatas.
Minu kodu oli totaalselt erinev sellest, mida ma siin nägin. Mõtlesin kõigile neile asjadele, kaasaegsele mööblile, kõikvõimalikele tehnikavidinatele, telekatele ja kõigele, mis mul kodus oli, ja tundsin piinlikkust. Mul oli Tuulest kahju, sest temal polnud praktiliselt mitte midagi. Ainus asi, mida sai mingiks tehnika moodi asjaks nimetada, oli vanaema iidne mobiil. Me olime nii erinevad, aga samas võrdsed selles, et meil mõlemal oli kaelas totaalne jama, millega pidime kuidagi toime tulema. Ma polnud loomulikult oma jamast tüdrukule rääkinud, sest praegu näis minu mure tema oma kõrval pisike. Tuule probleeme lahendades jäid enda mured tahaplaanile ja see oli hea. Kui ma oma kodule mõtlesin, tundsin, et ei saa sinna tagasi minna, aga kuhu mul minna oli.
«Ma pean koju minema,» ütlesingi mõne aja pärast. «Ma proovin ema riidekapist midagi su emale selga leida, riietest meil puudust ei ole. Helista mulle, kui midagi vaja on.»
Tuule noogutas kurvalt. Usun, et ka tema ei oleks tahtnud siia jääda, aga ka temal polnud kusagile mujale minna. Ja kuidas oleks ta saanudki?
Kõndisin inimtühjas igavas linnas kodu poole ja mida lähemale ma jõudsin, seda raskemaks muutus meel. Mõtlesin isale. Mis oli juhtunud? Miks keegi minule ei rääkinud, kuidas asjad on? Mul oli nii palju küsimusi, aga mitte ühtegi vastust. Ma kõndisin mööda elutoa aknast ja vaatasin sisse. Ema istus söögilaua taga, ees veiniklaas. Ta keerutas seda sõrmede vahel, ainiti enda ette lauale vahtides. Ta ei näinud, et ma tulin. Jäin seisma. Hakkasin kartma, et ka minu emast saab joodik, nagu oli seda Tuule ema, ja seda poleks ma välja kannatanud, olgu muuga, kuidas on.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст
