künkalt, kibuvitsapõõsaste vahelt leidis ta noormeeste seltskonna. Kõik naersid ja mõnel olid silmad juba vidukil. Seda vile- ja kisakoori, mis nüüd lahti läks:
„Devuśkaa… krasavitsaa…“
Mirebell heitis neile kiire pilgu. Üks jubedam kui teine. Üks kiitsakas, teine paks, kolmandal kiilas ja muhklik pea, neljandal viinapudel pihus.
„Idioodid,“ lahterdas ta nad kiiresti kriitikariiulile teiste hulka ning raiskamata selliste peale rohkem aega, kõndis edasi ning ronis lõpuks üle luidete mereveele ligemale.
„Viimaks ometi!“ ohkas ta. Siin leidus veidi vaba pinda. Umbes kümne meetri kaugusel oli keegi just oma lina kokku rullimas ning tüdruk astus sinnapoole. Aega rohkem kaotamata tiris ta kotist välja oma punase- ja valgemummulise rannalina ning laotas selle maha. Vaatas seejärel ringi. Riidevahetuskabiin jäi kaugele. Ah, mis seal ikka! Ta hakkas sealsamas päevitusrinnahoidjat selga panema, põhjustades sellega veidi eemal lebavas naises pahameelt. Naise mees ei saanud nimelt rinnahoidjat selga panevalt neiult enam pilku ära. Seelik üle pea ja Meribell heitis linale pikali. Oli mõnus. Päike polnud enam nii kõrvetav, kuid siiski piisavalt kuum. Tütarlaps sulges silmad ning kohe tundus, et tema kõrval lebab Heiki, kelle silmad, nagu ligiduses istuval meesterahvalgi, peas niipea vilama hakkavad, kui ta mõnd bikiinides naist näeb. Tegelikult, kui kellelgi selline jube kole ja rasvaste juustega naine oleks, nagu see seal, no siis vahiks igaüks ringi. Eriti, kui ta mõnd tõelist kaunitari näeks. Kuigi nad peaks teadma, et selliste juures neil śanssi pole. No vaadata on ju ikka ka kena… ei saa neile seda ära keelata… Aga see Heiki! No mitte ühestki seelikust ei saa see väärakas mööda mindud! Olgu pikk, paks, peenike või näost nii, et ainult pimedas võib vaadata. Ja et ta jõudis tema enne maha jätta kui tema teda. See oli see, mis kõige rohkem veel vihale ajas.
Mälestused tulid tagasi, argised ja mitte just kõige helgemad. Kaks päeva pärast tüli tuli Heiki ja ütles, et viib minema oma paar riidehilpu ja mingi nõmeda raamatu, mis tal Mirebelli juures olid. Ta olevat leidnud oma elu armastuse ja tema süda kuuluvat nüüd ainult ühele naisele. Sellele õigele. Siga, siga, siga, trummeldas peas. Meribell võttis pihku liiva ja lasi seda läbi sõrmede joosta. Igavene siga see Heiki, täielik värdjas.
Aga nüüd, kui ta teada saab, et just mind on juba samahästi kui filmi valitud. Aa… Ta läheb lolliks! Oi, ta kahetseb… et oli selline idioot. Minust hakatakse ajalehtedes kirjutama. Minu pilt ilmub kõigi ajakirjade kaantel… Jah. Sellest jääb Heiki nüüd ilma. Aga ta võib vihane olla! Mirebell taipas, et filmiosa, mille ta saab (et ta saab, selles polnud tema meelest kahtlustki), on see, mis ta kurvastamisest ja vihastamisest päästab. Enamgi veel. See avab tema jaoks täiesti uue maailma. Naljakas. Piisas vaid mõttest härradele Volgas, kui tuju taas heaks läks.
„Ja mina mõtlesin et mingid tavalised kiimas vanurid,“ muigas ta. „Aga vaata üllatust, teised kohe lausa tuntud filmimehed.“
Mõnuga kujutas Mirebell ette, kuidas ta filmis oma rolli täites kinoekraanilt Heikile lehvab ja hüüab, et näed nüüd, said mis tahtsid. Mõtle ometi järele, kelle vastu sa juhmakas mind vahetasid…
Kahju ikkagi, et ise ei saanud esimesena öelda, et kõik on läbi! Oleks ta välja visanud ja tema pluusi talle järgi. Selle oleks võinud enne ka lõhki lõigata.
„Pagan küll, et ma seda ei teinud…“ Neiu oli enda peale vihane. „Aga küll ta veel saab, küll ma talle veel näitan! Leian sellised poisid, et sel juhmakal ringiajajal jääb suu ammuli. Ja üldse. Oleks ma parem Peetriga jäänud. Igav möku, aga… samas sain teha mida tahtsin. “
Heiki polnud Mirebellil esimene olnud. Ka mitte ainuke. Ka teine mitte. Siiski ajas ta omi asju delikaatselt. Isegi Signe ei teadnud kõike. Tema suure suu ja jutustamisvajaduse juures. Vaikimine oli olnud ainuõige valik. Kuigi, ka temast oli nii mõndagi teada. Ja mitte ainult parimal sõbrannal, vaid tänu ta enda jutukusele kõigil, kes kuulata viitsisid.
„Ai,“ ehmatas Meribell, kui näole liiva pudenes. Ta ajas end istukile ja avas silmad. Nojah, tema kõrval lamanud punase peaga naine oli oma rannalina võtnud ja seda sealsamas inimeste vahel raputama hakanud.
„Järjekordne idioot!“ leidis ka tema otsekohe oma koha Meribelli lollide riiulil.
Pissihäda oli ka. Ta ajas end püsti. Tuleb vist ikka üks tiir teha, pole pääsu. Tüdruk hakkas rannahoone poole minema. Asi ei andnud enam oodata. Ega see välikäimla suurem asi polnud, aga mis sa hädaga teed. Käimla oli isegi liiga palju öeldud. Peldik. See oli õige sõna. Mirebell tõmbas kopsud õhku täis, enne kui sisse läks. Kui kiiresti teha, peaks hinge kinni hoidmisega hakkama saama. Ruum oli hämar ja jahe. Üle tsementpõrandal olevate loikude hüpates jõudis ta pärani uksega oleva kabiinini ning sisse karanud, lükkas jalaga ukse koomale. Käega ei julgenud ta siin midagi puudutada. Asi aetud, hakkas ta põrandale vaadates kiiruga tagasi välja minema. Pang! Keegi, kes just kabiiniukse lahti lõi ja seejärel joostes väljus, oli sundinud Mirebelli tahtmatult kõrvale hüppama ning seinalt tuge otsima. Nüüd tundis ta, et käsi, mis vastu seina puutus, lausa kõrvetab. Sein oli niiske. Kindlasti mingite rõvedustega kokku mäkerdatud.
„Issake, kui ma siit äkki mõne ilge haiguse veel kaasa saan…“ halas ta endamisi ja krimpsutas nina. Kloorihais oli väljakannatamatu. Lõpuks üle läve saanud, tõmbas Meribell kopsud taas värsket õhku täis. Kätt endast igaks juhuks eemal hoides hakkas ta minema tagasi koha poole, kuhu oli jätnud oma rannalina ja koti. Seal tuleb kindlasti vette minna ja vähemalt käed puhtaks pesta. Ta vaatas pingeliselt jalge ette maha, nagu otsiks ka mööda liiva sammudes puhast kohta, kuhu astuda.
II peatükk
Hubertiga muutus asi tõsisemaks ühel tavalisel suvilaläbul Muugal. Oli hilissügis, arvata et november. Lehti puudel igatahes enam ei olnud ja ka pimedaks läks juba kella viie paiku. Mirebell oli Hubertist ligi aasta vanem ja elutundmises märksa kogenum. Pidu lõppes, nagu peod toona tavaliselt ikka, jagamisega. Nii selle kohta öeldi, ehkki vahel läks ka korrutamiseks ja liitmiseks-lahutamiseks.
Jagada aga sel korral eriti nagu kedagi ei olnudki. Hubertist endast polnud enam jagajat, eks oli juba võetud ka ning eelmine öö oli poolikuks jäänud. Ta keeras end kõrvaltuppa paksu vatiteki alla magama tükk maad enne, kui pidu ära lõppes. Ja ega see pidu mingi mürtsuga lõppenudki, pigem ikka mingi väsinud punktiiriga. Mirebelli ta eriti märganud ei olnud. Vähemalt polnud ta välja näidanud, et tal tüdruku suhtes mingit nähtavat huvi oleks olnud.
Peod lõppesid tavaliselt üsnagi sarnaselt. Kas sai jook otsa ja seda mindi juurde hankima või mindi siis kusagilt kedagi (naisi) juurde tooma. Ilma naisteta õiget pidu nagu ei olnudki. Mingis faasis nad lihtsalt pidid tulema ja kui nad ise ei tulnud, siis mindi neile kuhugi järgi. Või kutsuti nad kohale. Võimalik oli ka selline lõpp, et kõik mähkus mäluaugu tumedasse hämusse.
Sel korral kallati kogu kaasavõetud kraam ühteainsasse suurde klaaskaussi, kust siis igaüks enesele kulbiga ammutas. Maitseomaduste parandamiseks ujusid segualkoholi kausis ka mõned apelsini ja sidrunilõigud. Segu oli vägev ja haakis hästi. Liigagi hästi.
Mirebelli sõbrants Signe sai peo lõpuks edukalt jagatud. Enamikele jagajatest jäid aga, nagu öeldakse, näpud. Mirebell jagas ennast ise peo lõppedes magava Huberti kõrvale. Kaks ülejäänud tugevas joobes jorssi leidsid köögikapi pealt Mirebelli passi ja püüdsid seda vähese eduga, kitarri kõrvale plonksides, viisistada. Passi verbaalse osaga said nad enamvähem hakkama, numbrid olid piduriks.
Kohtunud oli seltskond pooljuhuslikult, aga mitte esimest korda. Just seetõttu asjad nii kiiresti edasi arenesidki. Oli reede õhtu ja aega oli küll. Ka raha oli pisut. Sossi peolt olid nad pisut enne lõppu taksoga ära Muugale sõitnud. Suvila kuulus Mirebelli vanematele.
