huvitavaks muutuda. Rahulolevalt piidles mees kena tüdrukut, kes enesekindlalt lähemale astus ning meeste ette seisma jäi. Aga ega tea, kas sõbralikkus saab tasutud, turgatas Juhanile järsku pähe. Kas see pole mitte garantii… Filmimaffia mees naeratas võidukalt, kui ta prille ninal järjekordselt edasi-tagasi nihutades neidu kõnetas:
„Kuidas päevitamine läks? Kas päike võttis ära?“
„Midagi jäi ikka teistele ka võtta, kaamerale näiteks!“ tuli kiire vastus.
Paljukogenud Juhan isegi tardus hetkeks. Jah. See tüdruk polnud suu peale kukkunud. Mees muigas ning tahtis vastata. Seda tal aga teha ei lastud. See, mis nüüd toimuma hakkas, ei andnud talle selleks lihtsalt enam võimalust.
”Ilalõuad on koomas,” oli esimene mõte, mis Mirebellile pähe tuli, kui ta oli ruumi astunud ja meeste poole vaadanud. Laud oli lükatud akna alla, selle ette asetatud tugitoolides istusid juba tuttavad mehed. Ühe seina ääres seisid mõned toolid. Aknaid varjasid nende ette tõmmatud paksud kardinad, millede voltide vahelt piilusid paar üksikut jonnakat päikesekiirt. Ilmselt pidi kerge hämarus, mis ruumis valitses, castingul osalejaid julgustama ja nende enesetunnet parandama. Mirebell nägi aga asja teises valguses.
„Vanamehenässakad otsivad vist sellised, kes kohe selili viskavad. Aga te veel saate! Sellist etendust pole teiesugused kõlupead ja prillipoisid isegi unes näinud,“ otsustas ta käigupealt. Ja planeeris kohe ka edasi. „Pärast seda lähen ma minema ja te võite mulle järele joosta ja paluda, et ma teie arvatavasti idiootlikus filmis mängiksin. Vot!“
Enesekindlalt tõmbas ta juukseid kooshoidva pandla juustest ning raputas pead nii, et juuksed voogudena lainetasid. Kõndis seejärel paar sammu meeste poole, kummardas ja saatis nooremale mehele õhusuudluse. End seejärel sirgu ajanud, pööras ta meestele selja ning kõndis tagasi ukseni, et seejärel järsult uuesti näoga meeste poole pöörduda ning puusi nõksutades neile läheneda. Sel korral lasi ta neil uskuda, et kavatseb vanale paksmaole, kes otsmikult higi pühkis ja teda lahtivajunud suuga vahtis, sülle istuda. Vanamehe põlvele istuda ta aga ei kavatsenud. Aeglaselt tõstis ta veidi jalga, lastes jahmunud meestel arvata, et ta kohe-kohe vajubki istuli, kuid siis – kiire liigutus ja juba oligi ta paar meetrit meestest eemal.
Mida nüüd edasi teha, kumises tüdrukul peas. Oleks hea midagi öelda… aga mida? Aju töötas palavikulise kiirusega. Mida ometi öelda? Korraga ta teadis! Teatraalselt tegi ta veel kord ringi, et mõtteid koondada ning kallutas siis ülakeha, nii et juuksed jälle voogudena lainetasid.
„Mitte keegi teine pole selline kui mina,“ alustas ta. Hiljem seda hullumeelset castingut meenutades ei saanud ta isegi aru, miks ta just seda kunagi kusagilt loetud mingisuguse laulja, ta ei mäletanud isegi kelle, kontserdireklaami ette kandma hakkas. Aga nii see oli ja tagantjärele ei saanud seda enam olematuks teha.
„Sinu jaoks on see võibolla uudis,“ jätkas ta nooremale mehele otse silma vaadates. „…ehk on see sulle aga hoopis enesestmõistetav ja sügav arusaam, aga võibolla ka kergendust toov mõistmine, sest ma kordan – mitte keegi teine pole selline kui mina. Anna mulle üks tund oma elust ja ma jutustan sulle midagi sellist, mida keegi teine ei tea.“
Meribell kummardas ning läks istus ühele seina ääres olevatest toolidest. Ta kaalus võimalust kasutada „Basic Instinktist“ nähtud võtet ja jalga sellise kaarega üle teise tõsta, et see oleks papid hulluks ajanud aga kartis, et vahest oleks see liiast olnud. Ah, teine kord, midagi peab ka varuks jääma. Ta tõstis jala üle põlve nagu normaalsed inimesed ja näiliselt kinganinasid vahtides piidles pingeliselt meeste nägusid. Keegi ei öelnud sõnagi. Ühtekokku möödus ehk ligi minut. Isegi tänavamüra polnud kuulda. Olemine hakkas piinlikuks muutuma ja Mirebell tajus, et niheleb närviliselt:
„Aga… ma tahtsin ju kohe minema minna? Ja nüüd istun ikka siin. Neetud uimased nässakad! Langesid nad jälle koomasse või? Mis siis nüüd edasi saab…“
Artur Elmarovitśil võttis tublisti aega, enne kui ta jälle normaalselt hingata sai. See tüdruk on ju midagi erilist! Ta ei häbenenud mitte midagi… Niimoodi vähemalt tundus. Ja mis saab veel siis, kui teda veidi julgustada? Ergutada ja juhendada… Väriseva käega pistis mees käe taskusse, et leida taskurätik, millega laupa pühkida. Kerge müks küünarnukiga Juhani poolt sundis teda imestunult pead pöörama. Miks Juhanovitś ometi midagi ei ütle? Ei küsi tüdruku nime, telefoninumbrit? Kas tema peab hakkama siin sekretäri mängima või? Ta tahtis just Juhanilt küsida, mida too mökutab, kuid kuuldes teda lõpuks neiuga kõnelema hakkamas, tardus. Mida see mees nüüd õieti plaanib?
„Ma saan aru, mu sarmikas neiukene, et sul pole vist fotot kaasas?“ Juhani hääl oli lipitsev. Mida paganat… Miks ta neiu kiitmise asemel hoopis mingit jama ajab? Hetke pärast aga Artur Elmarovitś taipas. Jah, see mõte oli päris hea, tubli Juhan!
„Tead, kuidas sulle seda nüüd öelda, aga meil on fotosid tegelikult väga vaja,“ jätkas Juhan. „Meil tuleb ju otsustada, kes…“
Mirebelli järsku põlema löönud silmad pidurdasid mehe jutuhoogu ja ta pöördus kiiresti fototeema juurde tagasi:
„Ma mõtlen, et sa võiksid meiega kaasa tulla… Läheme kõigepealt… sööme midagi ja siis tuleme siia koos tagasi ja me teeme sinuga mõned pildid? Mis sa arvad? Sest kui me saame täna sinuga veel mõned võtted teha, siis ma arvan ja Artur Elmarovitś arvab ka,“ ta vaatas kõrvale ja tema jalg läks otsekui juhuslikult vastu Arturi jalga, mille peale too innukalt noogutas:
„Absoluutselt, absoluutselt…“
„…et see on kõige kiirem lahendus ja meil on ju fotograaf olemas. Sa oled meie parim kandidaat! Ma arvan, et fotod pole mingi probleem, sa näed seal kindlasti sama kena välja, kui elus! Aga nõudmised on sellised, mis parata…“
Mees naeratas ja nihutanud prillid otsaesisele, vaatas küsivalt Mirebellile.
Tüdruk tõusis püsti ja suunas pilgu aknale. Möödus minut, enne kui ta otsusele jõudis. Ja muigas.
Restoranis olles helistas Juhan kellelegi ja hotelli tagasi jõudes oli üks Mirebellile täiesti tundmatu noor nolk neid juba ootamas. Tema pikad sorakad juuksed ja veidi pungis silmad ei kutsunud tüdrukut mehehakatist imetlema, kuid igaks juhuks hoidus ta suud pruukimast. Mine tea, kes sest nolgist kunagi saab või kus teda hiljem vaja peaks minema.
Oma tööd nooruke fotograaf aga vist tundis, sest nõudis sobiva koha leidmiseks trepist ülesminekut. Kohe teise korruse fuajees, mida valgustas akendest otse sisse vaatav õhtune päike, jäi ta aga seisma ja teatas kindlal häälel, et pildistada tuleb seal, sest siin on õige valgus!
Juhan kehitas selle peale õlgu, vanamees vajus aga ohates tugitooli ja püüdis Mirebelli arvates ellu jääda. Trepiastmetest ülesminemine oli Artur Elmarovitśiks kutsutava võhmale võtnud. Isegi Juhani küsimusele:
„Mis arvad, kas kümmekonna pildi hulgast leiab sobi… ee… õige?“ suutis ta vastuseks vaid ebamääraselt mühatada:
„Ooh… seh… ähh!“
Fotosessioon möödus üks-kaks-kolm ja palju kombekamalt kui Mirebell oleks iial arvata osanud. Ta ei pidanud end vaevama mõtetega, kuidas võita vanameeste tähelepanu või kuidas olla neile meele järele, sest otse loomulikult ei meeldinud talle kumbki kiimakott. See, et meeste silmad põlesid ja vanemal hetkeks isegi ila sõna otseses mõttes suunurgast nagu vana uurikett välja nirises, käis asja juurde ja seda ta isegi omamoodi nautis:
„Las ilastavad, mis see minu asi on, ha-ha… Näevad, aga ei saa ja ongi kõik.“
Omamoodi
