imestuseks arvab akadeemik, et vaevalt küll Pärdi dodekafoonia (60-ndail harrastas Pärt tihti just seda kompositsioonitehnikat) siin valitsevat atmosfääri eriti soojendaks… Ei, Liszti „Armuunelma ” järele pole kah nagu vajadust… Aga Glenn Millerit? Miks mitte? Meie sajandi klassik.
Ines tuhnib veidi plaadikarpides ja siis lööb kõlama midagi „Päikesepaistelise oru serenaadist”. Neiu jalad tabavad automaatselt loo rütmi. Istutakse siiski kõigepealt veel korraks veini rüüpama. Naan on Inese kõrval koha leidnud ning tunnistab, et tõenäoliselt tuleb tal nüüd, esimest korda tänase õhtu jooksul, kahetseda nende kahe maailmavaateliste erinevuste pärast… Ines seevastu leiab, et need pole siiski seganud üldiselt sõbralikku dispuuti.
„Nii see on,” nendib Naan, kuid lisab, et küllap vist takistavad neid tantsimast. Ines ei taipa kohe, mida sellega öelda on tahetud.
„Noh, mul ei ole ju vist mõtet teid tantsule paludagi, sest nagunii saaksin ma korvi,” selgitab naerukil akadeemik.
Ines lööb pea kuklasse, ei pelga ta kavala jutuga mehele otse silma vaadata, ulatab oma pooleldi tühjendatud veiniklaasi Tõnule ja kuulutab seltskonnale oma tantsima mineku põhjuse:
„Ma ei või lihtsalt enam kannatada, et sellele Naanile siin majas igas asjas kogu aeg õigus kipub jääma!”
Juba nad tantsivadki. Vaatleja peaks arvatavasti tõdema, et tegu on kena paariga.
Tõnule ei näi toimuv põrmugi meeldivat. Ta mainib Joelile mürgiselt, et näe, ideoloogia polegi kõige alus, sest kuidas muidu võiksid need kaks meie silme all nii ühel meelel poognaid, teisi sõnu „kultuurilist pealisehitust” joonistada. Noh, aga eks punane värv ole ju naisi ikka kihudele kehutanud… See kõik saab öeldud parasjagu nii valjusti, et ka Ines kuulma peab. Ent temake ei pea vajalikuks öeldule reageeridagi. Küll on tal aga kõrvu Naani jaoks, kes lihtsameelset etendades küsib, kas Inese meelest on selles ikka ka natuke tõde, mida rahvas meeste ja naiste vaheliste suhete kohta räägib.
„Ja mida nimelt?”
„Räägitakse, et naisega, kes on mehest kõiges erineval arvamusel ja kes võib teda kogunisti vihata, on tal siiski rohkem šansse kui naise täieliku ükskõiksuse puhul.”
„Jätke lootused, mu härra!” naeratab Ines üsna suurilmadaamilikult. Ennekõike seepärast, et ta tahab Tõnu, kes mitmel korral ülearu jämedaks kippus minema, ärritada.
Ning siis kõlab uksekell. Joel laseb tulija sisse.
See on keskeale lähenev hea figuuriga naine, kelle rühis ja liikumises on koolitatust.
„Jõudu pralletajatele! Teie muusika kostis läbi lahtise akna mu kodukesse. Mõtlesin, et tulen teile appi pidu pidama,” kõlab ta särav sopran.
Naan saab Ineselt teada, et tegu on üle-õue Margitiga, Estonia baleriiniga, kes aastate eest solistinagi mõneti tuntud oli, kuid nüüd kordeballetti on taandunud ja õhtuti varieteedes esineb nagu paljud ametikaaslased. Kolmekümne viieselt saadavad teatrid balletirahva ju pensionile… Klassikaline ballett on ses mõttes tänamatuim kunstiliik ilmas. Suur kontrast sellega, et kolmekümne viiene kirjanik või helilooja võib veel noortekonkurssidelgi osaleda. Balletis aga… äraaetud hobused… ja need teised sõnad.
Ent Margit on kaugel sellest, et aastatele alla vanduda. Ta annab teada, et tuli vaatama, kas saab veel kah ehk millestki oma kõrgest east hoolimata osa võtta.
„See võib sul vabalt korda minna,” arvab turris Tõnu. „Meie seltsimees Gustav on tõeline tantsulõvi – ei mina teadnud, et Venemaa eestlased nii kenasti lipsitavad. Mina oleksin oodanud neilt ikka kamaaruškat…”
Naan vabandab Inese ees, katkestab tantsu sõnadega: „Kuidas, palun?”, kuid ei saa seda meest nii naljalt endast välja viia. Kuna Tõnul midagi enam ei tule pähe öelda, tantsitakse edasi.
Margit peab asjakohaseks sõjakalt kuulutada (ei tea täpselt, milleks küll…) et tema on Eestimaa tuline patrioot. „Meie, estoonlased, oleme seda kõik. Meie teatril juba niisugune nimigi.”
„Nii et patriotism töökoha nimetuse pärast, neiu… andke andeks, ma ei tea teie…”
„Mis neiu ma enam. Varsti vanatüdruk… Eks Margit sai mulle nimeks pandud… Aga patrioot, võtke teatavaks, ei olda mitte töökoha pärast. Meie, ja see peaks ju arusaadav olema, armastame riiki, kus meie vanemad peremehed olid… Kui mõni ei peaks teadma, siis võtku teatavaks, et üks kolmekordne kivimaja Kadriorus Wiedemanni tänavas kuulus minu vanaisale! Nüüd on meil kaks pisikest tuba.” Ta paneb käed sõjakalt puusa. (Kas too Margit ei ole pisinatuke purjus?)
„Nii et patriotism kolmekordse kivimaja pärast? Arusaadav. Inimlikult mõistetav.”
Ei kõla seegi hukkamõistvalt. Ja Margiti teatud trots ja aasimishimu ongi üle läinud. Ja hoopis teises duuris kõlab:
„Inimesed, ma tulin ju siia muusika peale. Tantsima. Mitte vaidlema. Mina olen kunagi koguni luikegi tantsinud…” itsitab ta, kuid siiski varjat uhkusega.
Nüüd selgitab Joel Margitile sotto voce, et ega tants täna siin majas peamine olegi, sest neil ju akadeemik külas. Muudkui küsime ja tema vastab.
„Või päris elus akadeemik kohe…”
Kuuldud tiitel avaldab Margitile otsemaid mõju: „Ah et teie külaline on ehtne akadeemik… selge pilt… Suurem jutulaat teil siis täna. Mis muud, kui laske edasi – mina tahan kah ennast harida. Kuhu te oma jutuga siis jäite? Enne seda Millerit,” küsib Margit.
Naan ja Ines lõpetavadki.
„Baltisakslased ja üldse rahvusküsimus kerkis pinnale,” meenutab Joel.
„Ah jaa. Statistika on muide minu arm,” haarab teemast Naan. „Ja toosama statistika ütleb, et maailmas on umbes kolm tuhat etnost ja ainult kahesaja riigi ümber. Nii et parimal juhul on ainult umbes viiel protsendil rahvustest omariiklus… Aga ülejäänud 95 % pole kuhugi kadunud ja saavad selle ülipüha suveräänsuseta kenasti läbi… Enamikule meiesugustest väikestest põhja- ja idarahvastest – eskimod, marid, vepslased, karjalased ja mordvalased – pole puhas omariiklus pähegi tulnud, veel vähem, et seda oleks endale iial eesmärgiks seatud, sest elu on näidanud, et sümbioos sõbraliku suurrahvaga ei pruugi olla üldsegi halb. Eks bioloogiaski ole palju näiteid sümbioosist.”
„Voodilutikas…” lausub Joel väga tõsiselt.
„See pole sümbioos vaid parasiitlus, kallis noormees! Koostööst lutikatega pole inimesed just eriti vaimustunud.”
Lutika strateegiat ei soovitaks Naan, jah, kellelgi valida. Küll olevat aga paljud väiksemad rahvad vabatahtlikult leidnud suurrahvastega koos tegutsedes mõlemale poolele sobiva tee: piltlikult öeldes, imbunud neisse pigem vajaliku mikrofloora kui parasiitide või kahjulike bakteritena.
Aga mis ütleb seltsimees Naani armastus, see tähendab emand Statistika, väikerahvaste tuleviku kohta?! See huvitab nüüd Inest. Ja näha, et kohe väga.
Naan ütleb, et ta ei tahaks täna ja kohe sellele küsimusele vastata: nimelt loeb ta seda nii tähtsaks, et ei luba endale umbropsu arvude pildumist. Ta esitab täpsed arvud mõnel teisel korral, kui teda peaks kutsutama.
„Õppimas isandate, unustamas isade keelt…” improviseerib Tõnu Kaplinski tekstil. Väga tähendusrikkalt…
Võib-olla
