perepidajat leida. Et selle hädaga naise pidi võtma, oli selge. „Kuule, Andres,” oli eit veel päev enne seda ütelnud, „Andres, ära sa poissmeheks jää! Nad varastavad sul silmad peast ära.” Aga keda ja kust parajat perenaist võtta? Jah, siin ep lugu takitses. Vaesel Andresel ei läinud söök ega jook sisse, kui tal need mõtted pähe tõusid. Oma külas ei usaldanud ta mitte ühelegi kosja minna: mõni oli liiga rumal, teine ülearu heitlik, kolmandal on kädiseja ema, neljandal mõni muu viga ja kasinust ei olnud neist keegi ülearu õppinud. Meie eneste vahel ütelda: Lohasaare Andres võis vist pikas poissmehe-põlves toidu vastu pisut närbeks läinud olla, nimelt ütelda – kasinuse poolest. Külanaised teadsid ammu, kuidas kadunud Lohasaare Madli oma poega sellega oli hellitanud. Iga päev puhas tuba ja toaesine, nagu mõnedel sakstel: kes seda mujal oli näinud! Eks nemad pühkinud ka tuba – argipäeval pühkmed kuni jalgukse alla ja pühapäeval kuni õue. Nemad küürisid ka iga kuue päeva takka leemekatelt ja piimapüttisid – kas sellest veel küllalt ei olnud! Nemad olid sellega vanaks ja halliks läinud, nagu enne seda eided ja eide-eided. Aga muidugi? Nüüd oli niisugune uus aeg, oli uus viis kätte võetud ja Lohasaare Andres oli ka kuulnud, et talupoja tütarlapsed nõnda kui tänini enam küllalt head ei pidavat olema – kes teab, mis leemekeetmist ja majakäimist nüüd nõuti? Nende lapsed olid Andrese jaoks ammu kasinad küllalt, aga mõned inimesed ei oskavat muud kui kiusu ajada. Küllap saab näha, mis mamsli „Andrese-isand” endale peresse toob – no küllap niisugune talupoja tööst palju võib mõista! Kuule mul asja! Või „iga päev puhas tuba ja toide!” Nemad ei soovivat küll ühelegi ligimesele kurja, aga niisuguse üleannetu jutule oleks ometi hea tüügas ära kulunud! See olevat nii tõsi kui aamen kirikus.
Aga Andresel oli kõige selle juures ometi tuline häda käes. Ta sügas kukalt ja kuklatagust, aga nõu ei tulnud kusagilt ega „ainukest” ka mitte.
„Ma kulutaksin hea meelega mõne rubla selle heaks, kes heamees mulle tubli ja kasina perenaise juhataks,” ütles ta ühel pühapäeva õhtul enne jaani, kui Pahmaru Adoga kahekesi ukselävel istusid ja piipu tõmbasid, õllekannud värske õllega ees.
Pahmaru Ado, kes sealt valla haigete saabaste arstiks õppinud, oli abielu asjus osav talitaja. Eks ta olnud ju ise omast jaost esimese naise aasta pärast mulda pannud, teisest kaks aastat tagasi lahutatud ja nüüd oli tal kolmas käes, kellega tasahiljukesi läbi ajas: nelja kuu jooksul paljalt kolm korda õpetaja juures käinud. Pahmaru Ado teenis hea meelega kopika raha, kust sai, ja tema käes, seda peab ütlema, läks asi ikka toime. Andrese sõnu kuuldes pilgutas Ado silmi.
„So, so! Sa kulutaksid mõne rubla selle eest? Ja mis ma tahtsin ütelda – kes maksab kulu, mis vahest teekäigul võiks tulla? See tuleb ju ka sinu jaoks.”
„Minugi pärast! Tänisel viisil kaob mul ometi enam veel tuulde! Pool vara läheb käes hukka ja teine pool varastatakse kahe silma vahel ära. Aga kuule, Ado! Sa tead: igaüks pikajuukse-kandja ei ole mulle ka mokka mööda. Muidu oleksin ammugi tanu all olnud.”
„Mine ikka, sõge! Ega sa teda enne katseks või võtta,” seletas nõumees. „Kui sa nii kaua selle kallal pööritad, küllap siis haljale mättale jõuad! Mees peab südame rindu võtma. Kuidas siis mina olen pidanud tegema? Ae?”
„No kuule, Ado,” kostis noormees, ,,otsi mulle ikka paremat eeskuju! Kas ma nii suure hinnaga kassi hakkan hoidma? Vaata, mul läheb naist vaja, kes käsi rüpes ega jalgu kammitsas ei hoia, kes välise töö enda kaela võtab, – ega mina puutöö kallalt palju mujale ei saa. Rabe ja kasin naisterahvas peab ta olema ja – mitte meie külast, kas tead, Ado, meie külast mitte! Näost näha peab ikka sile ka olema, paigatud silmnägu ma ka ei võta.“
„So, so! Ja hea sületäie raha peab vist kaasa tooma?” küsis teine mokki muigutades.
„No miks ei! Millal puust pulmad tehakse? Oma hea kopikas kulub ikka ära.”
Ado naeris suure häälega.
„Muidugi, sina oled see vana paras! Sinule kuluks viie jalaga lammas ära! Tohho sõge! Kui sa maiuse nii kaugele ajad, siis võid sa rahuga nälga surra. Ilus, kasin, usin, rikas pealegi – sul kuluks Rootsi kuninga tütrele kosja minna! Niisugune „ainuke” oleks vast sinule paras. Ei, vennike! Nii lopsakalt meie päevil vili ei haljenda, et sellel kõik head kombed ja tulusad viisid oleksid, kelle järele sinul maksaks keelt nälbata. Võta head nõu, Andres, ja tõmba kolmveerand, vähemalt pool osa numbreid maha: mis üle jääb, seal saame arutada küllalt. Kui sul nii kerge oleks olnud niisugust „ainukest” leida, miks sa siis minu käest nõu otsid?”
Andres võttis ruttu sõõmu kaks kannu põhjast – mis sel Adol just tarvis oli tema suud ja silmi näha! Ta oli – noh, mis me sest salgame – Ado oli talva otsekohe puu sisse tagunud: Andres oleks hea meelega kõige ilusamat ja kõige paremat tahtnud; aga tal oli häda nähes, et Ado tema üle sellepärast irvitas nagu lapse üle, kes kuud kullaks peab. Seda oli näha: Ado pidi naisterahvaid tundma, et ta nii julgesti nendest võis kõnelda. Ei tea, kas Andresel ometi parem poleks olnud niisamuti läbi ajada? Sina kallike, kui ta viimati mõne niisuguse tulehargi majasse saab, nagu Uuetoal või Sääremäel olid! – Aga äkisti tuli tal jälle meelde, mis õnnis ema ütelnud ja kuidas täna lõunal vana pimeda Sauna-Mareti lesk õetütar leeme lauale oli toonud, kus küll prussakaid ja kärbseid hulgani sees ujus, aga – üks hernes ajas teist taga ja pool seakintsu oli paariks väikeseks lihanarmaks kokku sulanud. – Lohasaare Andres pani äkki õllekannu lauale tagasi ja ütles:
„No eks sa tunne isegi, mis kasvu ja karva need patsikandjad on. Kas tead mulle mõnda nimetada?”
Ado võttis piibu suust, tõstis kannu üles ja pani suu äärde. Siis koputas ta piibu laua äärt vastu tuhast tühjaks ja ütles:
„Teaksin küll üht, aga tühi sinu tahtmist teab. Viimati ajad nina kärssu?”
„No eks sa nimeta ikka. Küsides ja pakkudes sünnib kaup. Kust ta siis on?”
„Teise mõisa alt. Lesk, aga tubli naine, 10-aastane poeg ka taga ja – ”
„Hm! Noh, see läheks ehk veel korda, poisist võiks ka aegamööda juba abi hakata saama – ”
„Ja – viis vähemat last veel pealegi,” lisas Ado juurde.
„Urjah!” hüüdis Andres. ,,Tule jumaluke appi! Ei, sõber, see läheb liiale. Kuue lapse isa korraga! Kuule, Ado, kui sa mõnda teist ei tea – selle jätame parem võtmata.“
„Eks ma ütelnud! Seda ma arvasin!” ütles teine. „Sinuga ei ole kerge asi: pole sulle üks ega teine paras. Aga – pea kinni, mul tuleb üks nõu. – Jah, vaat’, see oleks asi!”
„Mis siis? Räägi välja!”
Pahmaru Ado piip oli uuesti täis topitud. Ta pani tule peale, tõmbas suitsu kaks ja sirutas jälle käe õllekannu järele.
„Mis nõu sul siis tuli?” küsis Andres teist korda.
Ado pühkis suu kuuekäise vastu kuivaks. „Mis nõu? Vaata – tühi teab, mis sel piibul sõgedal on, et ta ei tõmba. – Vaata, ma mõtlesin nõnda: vana Vaariku Villemil – kas sa tunned teda, Andres?”
„Paljalt nime järele. Eks ta ela P. valla mõisakrundi peal?”
„No muidugi. Villemil on ilus talu ja oli pool tosinat tütreid toas – tüdrukud nagu õunad puus. Viis neist on juba isa laualt läinud ja ise oma sigu söötmas – ma ütlen sulle, Andres, nagu soe nisuleib võeti nad kodust üks teise järele ära! Viies sai alles ülemineva kadripäeva aegu Noore talusse miniaks. Viimane, Kadri, on nüüd veel üksi kodus pesamunaks, paks
