oli õnneks nimetada. Kindel asi oli ikka sealt naist võtta, kuhu mitu juba enne raudkäpa saatnud: hea õlu kiidab ennast ise. Kus viis kanapojukest ema kasvatust austanud, seal ei võinud kuues seda laitma minna. Andres arvas sedasama, ja kõik muu nimetamata – perenaist oli tal ikka tarvis.
„Kuule, Andres,” ütles Ado, „mul on homme muidugi P. mõisa asja – kubjas Mart, ülejäänud loom, ei maksa viimast saapatallutamist ära – mis sa arvad, kui ma Vaariku talusse asja teeksin ja sõna kaks sinu heaks nimetaksin?”
„Nüüd varsti? – Ei tea, ma pean teda ometi enne ka oma silmaga näha saama?” ütles Andres.
„Ma ütlen sulle, sa võtad ta, usu minu sõna! Nad on tublid inimesed. Ja kui ta tõesti sulle meelt mööda ei peaks olema – ega sa kontrahti pole teinud! Mina ei tee enne veel vähematki kaupa.”
„Ega sa poolhullu pole!”
„Ära karda, Andres! Tead isegi – Pahmaru Ado on vana rahva laps ja mõnda tuult juba jalge all näinud: ei mina sulle põrsast kotis hakka kauplema! Kas tead, ma tulen nii kolme küla kaudu, ei küsi muud kui mis nad arvavad, kui sa nii mööda minnes korra Vaarikule sisse astud? Oled sa teda näinud, siis võta või jäta. Oma silm on kuningas.”
„Eks ta ole – jäägu siis sellega. Nimeta mulle ka aegsasti, mis sa kuuled, Ado.”
„Teadu pärast, kuidas siis! Küll sa näed, Andres, mis hoopis teine lugu sul naise kõrval on. Eks ole tuttav asi: üks lind ikka pesa pillab, kaks korjavad. – Aga läki minema, aeg on käe. Head ööd siis, Andres – ja mis sa hakatuses nimetasid kulu kandmisest – ”
„See jääb muidugi nii. Head ööd!”
Pahmaru Ado läks kodu poole ja arvas tee peal iseeneses sõrmede varal ära, palju oodatav õnnekaup teekäikusid peaks nõudma. Siin oli aus rahakopikas korjata, kui asi toime läheb. Vaariku Villem oli hiljuti veel nimetanud, et ta mõne rubla peale ei tahtvat vaadata, kui ta Kadri ka veel ausasti mehele saaks – nüüd tuli see lugu Lohasaare Andresega kätte nagu targale tõbi ja arstile haigus. Aga tema Riinule ei olnud seda tarvis nimetada: mis naised oma ninaga iga meeste asja vahele tükivad. – Lohasaare Andres aga, kui ööseks asemele heitis, pani iseeneses väga imeks, et tal kosjatee jalge all oli ilma „südame kipitamata” ja et „ainuke” küll nimetatud oli, aga mitte nähtud. No ega ta esimene olnud, kes teise osavama asjatalitaja nõusse oli võtnud. Pealegi, Noore-Tõnu naine, Kadri õde, oli tubli naine – seda oli õnnis ema ka korra nimetanud, nagu talle nüüd meelde tuli. See läks Vaariku talule kiituseks. Noh, küllap saab ju näha, ega nad maast-ilmast väljas pole! – Sellega uinus Andres magama. -
Kas see tõsi peaks olema, et seal, kus kosilane kõnnib, kõik uksed ula ja väravad vallali seisavad, seda ei julge meie siin pikemalt arutama hakata. Niipalju aga jäi tõeks, et Pahmaru Ado teisel õhtul Lohasaarel käies Andresele oli ütelnud, vanamees olevat talle oma suuga nimetanud: „Miks ei! Kui ta tuleb, saame ju näha, mis soodu mees ta on. Mina omast kohast ei lükka kellelegi riivi ette.” Seda oli vana Sauna-Mareti õetütar oma kõrvaga kuulnud ja võis selle sõna eest seista niihästi Are-Toomal kui Uuetoal. Ja seda oli ta veel kuulnud, kuidas Andres kostnud: „No ega sellega nii suurt ruttu ka ei ole; paar nädalat võin ikka veel oodata – seniks saavad möldririistad ka valmis.” – Jah, seda oli Sauna-Mall kuulnud, üsna oma kõrvaga, aga mis asjale riivi ette ei pidanud lükatama ja keda „vanameest” Ado oli nimetanud ja mida Andres tahtis oodata – jah, need olid mõistatused, mis rasked olid aru saada. Võis ikka mõne noore perenaise kohta käia, keda Lohasaarele oodata oli, aga mine võta seda Andrest kinni – tema oli ju alati hoopis teine kui muud inimesed ja ei kostnud küsijatele muud kui: „kes ootab, see õndsaks saab” ehk „kes kannatab, see kaua elab!” Et ta ka vanarahva sõna oleks kuulda võtnud, nagu see ja teine noor inimene, või silmad lahti ajanud, kui talle tüükaga tähendati, mis kõlblik ja sünnis oli! Eks Uuetoa eit ole talle alles tunaeile ütelnud: „Kuule, Andres, sa oled virk ja vile poiss, sinul sünniks üsna Are-Tooma Els ära võtta. Sel ei ole ka, nagu ütelda, käed kokku kasvanud.” Aga mis te arvate, mis ta üleannetu loom selle päris jumalahea peale oli vastanud – et Uuetoa eit ise oma armast ristilast ja onutütart temale, jumalakartmata inimesele, soovitanud! „Ei käed ega keel” – seda oli ta ütelnud, muud midagi. Nüüd küsis kõik Uuetoa pere: kas niisugusele ei kulunud vemmal ära? – Ja kui Are-Tooma perenaine Liisu hiljuti küsinud: „Andres, sinust saab ikka Uuetoa rahva väimees? Olete ju naabrirahvas ja mis tõsi on: Mari on viisakas, hea laps, seda pean ise ütlema, olgu ta küll mu sugulane” – kui Are perenaine „pisut tähendamise viisil” nõnda oli küsinud, arvate, et ta sõge siis selget sõna oli lausunud ehk juttu üles võtnudki? Oota seniks! „Jah, nemad viivad meie kaevust vett – neil endil näib otsas olevat,” ja siis läinud ta höövlirauda ihuma ning vilistanud iseeneses:
„Et püssirohu kombel varsti
Mu süda ei löö põlema,
Siis ütlete mul üsna ilmsi,
Et ma ei oska armasta – ”
No mis niisugusega maksis juttu teha! Kes tuhat sealt aru kinni pidi võtma! Ja endist „ainukese” laulu ei olnud ka enam poolteise nädala ajal tema juurest kuulda olnud, mis tal muidu iga päev suus oli. Mis nüüd sellest jälle pidi mõteldama? Kui ta ometi kord algust oleks teinud, ükspuha kus külas, et ometi näha oleks saanud, missugune riistapuu see on, mis „Lohasaare saksa” meelepärast oleks! Aga küllap seda loota oli! See sündis puha nende kiuste ja piinamiseks, et ta niisamuti päevast päeva elas, tuul ja päike omast käest, ning teiste inimeste südameid sõi, nagu poleks nende lapsed temale head küllalt. Ja Pahmaru vanal oli ka nagu lukk suu ees: ei lausunud musta ega valget, küsigu nemad kui palju tahes. – Jumal teab, kas niisugusest ülepea naisevõtjat saab. See sureb ikka viimati poissmehe-põlve ära! Ei nemad hakka sellepärast küll kellegi haledat meelt tundma, kui tal pool maja lagedaks varastatakse; nende enda vahel ütelda: Sauna Mallel olid mõnikord pigised näpud – niisugusele paras! Kes tal käskis head nõu tuulde pillata. Vana poissmees, kes teab, kes niisugusest ka midagi peab! Oli tema esimene naise-ealine või jäi viimaseks! Sauna-Mari võis ka kes teab mis kuulnud olla: enne surevad veel kolm põlve katku kätte, kui Lohasaare Andres kosja läheb! – Aga mis teise rahva asi neisse puutus! Nemad ütlesid ikka: keelepeksmine on paha amet ega sünnita iial head – seda võis igaüks tähele panna.
Noh, seda pani ka igaüks tähele, kuid mitte keelepeksjad ise, liiati kus nad käisid seelikud seljas. Aga seekord oli Lohasaare Andresel kosjaminekuga ometi tõsisem nõu kui külaeided arvasid. „Ainukese” laul, niipalju oli kõdistajatel õigus, „ainukese” laul oli vaiki jäänud. Mispärast, jah, seda ei teadnud Andres isegi. Sest saadik kui Pahmaru Adoga kosjajutt ära oli räägitud, sest saadik ei läinud „ainuke” Andresel enam üle huulte: ta süda lõi sees rahutuks, niipea kui seda laulu alustama läks – jäi parem üles võtmata. Seda tundmust rinnus Andres seletama ei hakanud, muud kui tegi selle järele. Niisamuti ei tahtnud Andres otsekohe Vaarikule minna ja üle ukse tuppa komistada: „Andke oma Kadri mulle, mul on naist tarvis!” Uih, ega temagi eilne olnud! Pole neil tarvis karta, et tal kes teab kui suur häda käes on. Naisi on ju iga nelja tuule käest saada, kümme tükki iga sõrme kohta. Aeg annab head nõu.
Aga jaanipäeva hommikul, kui P. valla mölder Hans Särg kahe ruunaga Lohasaare ukse ees peatas ja tütre uus pulmakirst ning vokiratas vankrile oli kantud, siis vaatas Andres veel korra ümberringi järele, kas kõik köied peavad ja raske kirst teise ääre peale ei või vajuda, ajas siis sinivillase kuue selga, tõmbas uue kaapkübara pähe, mis mineva laada aegu linnast oli ostetud, ja ütles möldri vastu:
„Nüüd oleks hea, kui me minema saaksime – mul on ka seda-teist P. mõisa pool toimetada ja õhtul pean aegsasti jälle kodu olema; muidu jääks talu ööseks peremeheta.”
„Hobustel on alles kaerad
