esimene hetk, kui ta mind nägi. See oli olnud vanas konsis, garderoobis. Peeter oli just saabunud Mehhikost kontserdireisilt. Ta astus uksest sisse, aga mul polnud prille ees ja nii ma siis kissitasin, et näha, kes sealt tuleb. Peeter jälle mõtles, et kes see seal nii kurja näoga teda vaatab.”
Peeter: “Tegin varsti pärast seda kohtumist Piiale ettepaneku koos musitseerima hakata. Harjutasime terve suve, peaaegu iga päev, ja nii see läks.”
“Tutvusin oma abikaasa Armando Rose’iga New Yorgis, üsna kohe pärast sinna saabumist. Elasime kuus aastat koos. Siis abiellusime, vaikselt, ainult ühe tunnistaja juuresolekul. Pulmi me suurelt ei pidanud, vaid sõitsime kokkuhoitud raha eest Jaapanisse.
Juhtus aga nii, et 1990. aastal tulin abikaasa juurest ära, lahutasime. Hakkasin rohkem Eesti vahet sõitma ja ostsin siia talu. Armandoga kohtusime New Yorgis ikka vähemalt korra aastas ja teadsime teineteise tegemisi.
Aastaid hiljem, kui olin just Eestist naasnud, läksime koos õhtustama. Pärast jalutasime käevangus minu uue korteri poole. Tol hetkel tundsin, et armastus on alles. See oli vastastikune tunne! Lahus oldud aastad olid meid noorusajast välja kasvatanud. Kohtusime uuel tasandil. Viis aastat elasime koos, siis abiellusime taas. Nõnda abiellusingi ühe ja sama mehega kaks korda.”
“Minu isa Paul nägi ikka õige mitu aastat vaeva, et mu ema Amanda Elfriidet kätte saada.“Ta käve mul igäl puul järgi. Lätsi ma laulukoordi, jälle Sandi-Paul sääl,” rääkis ema hiljem. Koos olid nad ka näiteringis. Isa kiitis meile, oma neljale tütrele sageli: “Tüdrukud, teil ei ole väga vigagi, aga nii ilus kui teie ema ei ole mitte keegi!””
Jüri: “Hakkasin täiesti teadlikult perekonda soetama. Ma valisin hoolega ja siis langetasin otsuse, mida pean tänaseni täisloosiks ning oma elu kõige suuremaks õnnestumiseks.”
Professor Vaga oli õpetanud Jürit märkama naise ilu puus, kivis, savis ja õlis. Aga elus? Muuseumitöötajast naabrinaine Kadriorust, Aet nimeks, oli Jürile varemgi silma jäänud, aga kuna kumbki polnud vaba, lükkus projekt edasi. Kuni 1976. aastani – siis klappis kõik.
Anu: “Me käisime kolleegidena läbi, kuigi elasime mõlemad oma elu. Samal päeval, kui oli minu esimese abikaasa Kalevi matus, olime mõlemad kutsutud Väino 50. sünnipäeva peole. Niisugune on elu.”
Väino: “Küllap hiljem viibisime Anuga koos mõnel esietenduse peol ja mina viisin ta autoga koju. Anu oli inimesena mulle sümpaatne ja laval meeldis ka väga. Midagi temas oli, mis mu ära võlus.”
Mehega kohtumist nägi Ülle kaader kaadri haaval unes ette. Ja justkui selle tõestuseks, et kõik, mis määratud, saab teoks, kõik, mis aimatud, saab selgeks, ripub nüüd nende koduseinal üks unenäoline maal, Imat Suumani “Südamevõti”, millega Indrek talle kosja tuli.
Krista: “Ionel ikka naljatab, et korjas mind bussipeatusest üles. Tegelikult hakkasime teineteist piidlema juba 14aastaselt, sõitsime hommikuti samas Lasnamäe bussis.”
Ionel: “Muide, Jaapanis peetakse tüdrukult telefoninumbri nuiamist väga halvaks tooniks. Mina seda ei teadnud ja kui oma lugu kord Aasia kolleegidele rääkisin, võis nende nägudelt lugeda pettumust: muidu tundus täitsa korralik mees…”
Krista: “Olime 17 aastased ja käisime kunstiinstituudis ettevalmistuskursustel, kui Ionel ütles, et tal oleks üks jutt, kas mul on aega kokku saada.”
Ionel: “Mingit juttu muidugi ei olnud. Varsti läksin Vene kroonusse ja mul oli aega kaks aastat mõelda.”
Krista: “Kirjutasime pikki kirju. Elasime juba enne koos ja kui Ionel sõjaväkke läks, jäin mina tema ema juurde. Elasin Ioneli toas…”
Ionel: “…ega märganud tagasi koju minna! Eks kaugelt oli toa vabastamist ka imelik nõuda. Rahuliku eesti mehena ootasin, et aeg annaks arutust.”
Krista: “Ja siis mingil hetkel Ionel ütles: “Peaks vist avaldused sisse viima.””
“Ta oli tohutult tõsine, isegi range. Pikad juuksed, pintsak ja püksid,” meenutab Andero esimest nägemist. “Kooliajal olid teised prioriteedid; polnud tunnetki, et peaks endale kellegi vaatama. Kursusekaaslased olid nagu vennad ja õed.”
Ka Külli tunnistab, et teda ei külastanud hetkekski uid Anderost kui kaaslasest. “Viimase kursuse jõulupeol ajasime juttu ja mõtlesin, et näe, milline hea inimene. Niimoodi see jäi. Alles ükskord kevadel, kui Andero pidi maale sõitma, ütlesin, et “ma tulen ka”. Ja tema ei öelnud, et “ära tule”. Ega me mitmetunnise sõidu jooksul eriti rääkinud. Kuulasime Tätte-Matvere “Majakavahi armuhüüdu”, päike loojus… Siis oli küll selge, et nii võiks jäädagi.”
“Ma lähenesin kolmekümnele ja kell ikka täiega tiksus. Eks silmarõõmusid oli varem ka, aga kui me Johannesega “Family” plaati lindistasime – no seda, kus peal on lugu “Sajab mehi” – ja ühel õhtul kahekesi kauemaks tööle jäime, ikka väga pikalt jäime, armusin ma lõplikult.”
Kärt: “See oli aastal 2002, kui palusin Andresel üht artiklit vaadata: kas olin kõigest õigesti aru saanud.”
Andres: “Saime kokku Eesti Päevalehe parklas. Kui me nüüd sealt mööda sõidame, näitan talle alati: siit sai kõik alguse. Kärt jooksis majast välja, tuli mu autosse, seljas kreemjaspruun mantel. Andis mulle mingi paberi kätte… Mul valgusid read silme ees laiali, üritasin midagi tarka öelda.”
Kärt: “Tagantjärele on Andres öelnud, et ei suutnud meie arutelu jälgida, sest oli esimesest hetkest peale armunud. Mäletan, et läksin tagasi kontorisse ja ütlesin kolleegile: “Anvelt on jube kihvt mees, mulle ta meeldib.”
Kaks aastat hiljem septembris helistasin Andresele, juhuslikult päev enne ta sünnipäeva. Tahtsin taas ühe artikli asjus aru pidada.”
Andres: “Mul ei olnud tema numbrit alles, kõhklesin, kas võtta vastu või mitte. Võtsin.“Tere, siin Kärt Karpa…” Kargasin millegipärast püsti ja jooksin, telefon käes, teise tuppa. Ei tea, mispärast, mõlemad toad olid sama tühjad ja pimedad. Leppisime kokkusaamise ülejärgmiseks päevaks.
Kohtusime Olümpia hotellis Englishmani pubis. Ta üritas tööasju ajada, kuulasin mõnda aega ja ütlesin: “Ma tahaks ise midagi rääkida.” Ja rääkisingi, et mul on tema vastu tunded… Kärt kuulas, suu ammuli. Arvan, et tal oli ka alateadlik sümpaatia varem olemas, et ta kohe vedu võttis. Samast õhtust jäime kokku.”
“Vend Tõnis osutas kunagi Aili suunas: “See on see tüdruk, kes Mustamäe suusahüppetornist alla hüppas.” Olin
