juhuslikult. See oli aastal 1996 suusaliidu 75. aastapäeva jätkupeol sõprade juures. Mina ei teadnud suusatamisest midagi ja Jaagust polnud ka varem kuulnud. Meil tekkis kohe vastastikune tõmme. Seda tüüpi ta ei ole, et oleks mesijuttu veeretanud.”
Jaak: “Ma ilmselt palusin Jana tantsima.”
Jana: “Mina kindlasti ei läinud. Mulle ei meeldi eriti tantsida, pulmavalsi venitasime ikka kuidagi ära.”
“Unustasin kord vabariigi aastapäeva jätkupeol mütsi Kristiina korterisse, teda veel tundmata. Umbes aasta pärast, kui talv jälle lähenes, tahtsin oma head ja kallist mütsi tagasi. Sain kelleltki Kristiina numbri ja helistasin. Müts oli tõesti sinna jäänud, võisin järele minna ja juhul, kui plaanisin seda teha kahe päeva pärast, olin palutud ka Kristiina sünnipäevapeole. Ega ma kindel olnud, kas minna või mitte. Otsustada aitas kogemata bensiinijaamast leitud kirjandusajakiri Lugu, mille kaanelt leidsin Kristiina. Nii tutvusin esimest korda temaga põhjalikumalt, pildid olid ilusad ja jutt ka päris kena, igatahes otsustasin mütsi ära tuua.
Sünnipäevast mäletan esimese asjana, et Kristiina astus minu poole üle suure toa vaiba ning komistas. Olen ikka arvanud, et tõeliselt head asjad esimesel lähenemisel komistavad, ning ebausule kindlaks jäädes pole meil sealtpeale ühtegi päeva koosolemist vahele jäänud.
Nii ilusa, andeka, eduka ja meeldiva luuletaja kõrvale saabki sobida vaid üks Metsapoole põhikoolis käinud külapoiss. Olen natukene düsgraafik, loen aeglaselt ja mitte väga palju ning võõrsõnu eriti ei kasuta. Põhiliselt löön puupakkude sisse häälestatud naelu, nüpeldan jalgratta esiratast ja veega täidetud pesukausse, nimetades neid pillideks ning sündivaid helisid muusikaks. Sinna juurde laulan omi laule ja tundub, et Kristiina seda just vajab, ja mul on hea meel, et saan seda kõike talle pakkuda.”
Õigupoolest oli noor režissöör Katrinit juba varem ühel peol märganud (“Talle meeldis mu punane suu! Tükk aega hiljemgi nõudis neid punaseid huuli!”), kuid Katrin esimest kohtumist ei mäleta. Küll aga teist, kui nad pidid tööasjus kokku saama.
“Ma poleks Masat võib-olla ka siis “märganud”, kui ta poleks mind vaadanud pealaest jalatallani ü l e. Mu esimene reaktsioon oli: kuidas sa julged!!! Teine: vaat kui huvitav, ka luuavarrest võib pauk tulla! Järgmisel kohtumisel polnud enam miski tähtis.”
Kätlin: “Allan esines Vennaskonnaga 1995. aasta Beach Partyl. Bändi ma teadsin, aga ma polnud fänn – see meeldis hoopis mu emale. Esimene tunne ei olnud küll, et “mees eluks ajaks”. See toimus ajapikku.”
Allan: “Mul on hästi meeles see moment, kui tulime Pühajärvelt Tartu kaudu bussiga Tallinna ja kusagil Viru hotelli lähistel teineteisest lahkudes ütles Kätlin, et “helista siis mulle”, ja andis oma numbri. See mõjus kuidagi lihtsalt, julgelt ja meeldivalt.”
Urmas: “Käisime mõlemad Tallinna 32. keskkoolis, paralleelklassides, mina ajaloo- ja Külli kodundusklassis. 11. klassi kevadel korraldati meil koolis tantsukursused. Kuna poisse oli kõvasti rohkem, oli kõigil tantsule palumisegakiire. Mul oli tollal hästi lihtne tõekspidamine: tantsima tuleb võtta prillidega tüdruk. Prillid olid sel ajal lihtsalt niivõrd koledad, et inimene, kes neid kandis, pidi olema kas poolpime või sisemiselt väga enesekindel.
Ja kuna mu senine tantsupartner oli parajasti haige, siis palusin tantsima järgmise tüdruku, kes kandis prille. See oligi Külli.”
Külli: “Abiellusime pärast keskkooli lõpetamist, 20. augustil 1992. aastal.”
“Meil on mõlemal oma tee, aga oleme õppinud ja väärtustanud seda, et saame oma elusid koos elada. Ülariga on mul huvitav ja tore,” räägib Kärt mehest, kelle ta esimesest hetkest ära tundis. Ühel ammusel sünnipäeval, kui Ülar läbi pika-pika ruumi otsejoones Kärdi juurde tuli, ta mantli võttis ja selle rippuma pani.
Tiia: “Kui Ingo tuli Pärnu teatrisse, tõi ta majja uue õhu. Mind huvitas tema kui inimene ja ta mõttemaailm, sõpruskond, kellega ta lävis, need olid vaimsed inimesed. Ta oli palju lugenud, Moskvas tugeva hariduse saanud. Juba esimesest korrast saadik toimus pidev energiavahetus. Energia, mis ma temalt sain, pani mind tahtma veel enamat. Uudishimu köitis mind, tahtsin teada saada, mis inimene ta on.”
Ingo: “Tulin üliõpilasena 1967. aasta sügistalvel Lydia Koidula nimelisse Pärnu draamateatrisse lavastama oma esimest tööd kutselisel laval – Aleksei Arbuzovi “Pihtimuste ööd”. Mäletan, et näitlejate seas, veidi teiste selja taga, istus noor heledas eest nööbitavas kampsunis näitlejanna ja vaatas mind suurte silmadega. Möödus mitu aastat, enne kui ta mind naisena huvitama hakkas, kui hakkasin temas naist nägema.”
Jaan: “Nägin Marit palju varem kui tema mind. Oli aastavahetussaate (1986) salvestamine Viru hotelli varietees. Kuna Mari töötas juuksurina teles, oli temagi seal. Panin grimmitoolis talle vaikselt silma peale.”
Mari: “Mina fikseerisin toona – ahaa, see ongi Justament! Möödus mitu aastat, enne kui omavahel tutvusime. Küsisin kord Jaani nähes oma Raadiomajas töötava sõbranna käest, et kes see karvane on. Nüüd tean, et Jansa on heas mõttes nagu suur laps – tookord mind märgates oli ta juba oma tahtmises kindel. Mulle on elu jooksul kohale jõudnud, et temaga võib ikka elada küll! Olin Jaaniga kohtudes juba lahutatud ja lapsega, tema aga abielus.”
Ülle: “Kohtusime 2002. aastal Sally stuudios, kuhu läksin maalimist õppima. Uurisin juba varem kursuste kohta, kuid siis sobivat ei olnud. Vano kirjutas mulle väga sõbraliku vastuse, innustades mind ise maalimisega algust tegema. Armusingi vist temasse juba esimeses meilis. Kui teda esimest korda nägin, valdas mind äratundmine.”
Vano: “Minu tähelepanu äratas, et keegi tahab nii väga maalida – kohemaid kirglikult töö kallale asuda. See e-kiri on mul siiani alles.
Siiski kulus terve semester enne, kui tihkasin kutsuda oma tulevase naise esimest korda välja – keeglit mängima. Püüdsin ikka olla professionaalne ning suhtuda õpilastesse võrdse tähelepanuga.”
Ursula: “Kui poleks olnud Rasmus Kaljujärve mitmepäevast sünnipäeva, poleks me tuttavaks saanud…”
Kaarel (veendunult): “Oleks küll, lihtsalt natuke hiljem.”
Ursula (naerdes): “Fatalist!”
Kaarel: “Mäletan, et olin sel sünnipäeval autoga, sest aitasin Rasmusel asju viia. Ja ühel hetkel juhtisid sa elus üldse esimest korda autot, minu oma, nii et mina istusin tagaistmel.”
Ursula: “Romaan meil siis veel ei alanud. Saime lihtsalt tuttavaks ja suhtlesime järgmised paar nädalat tihedalt.”
