Kozlovitš. „Rahvusvahelise levialaga.“
„Täpselt. Kõige uuem leiutis.“
„Ja kust te sellise asja saite?“
„Rudik,“ lausus vanaisa. Hetkeks kadus põletav lein tema näost. Tema silmad särasid. „Tüdruk ei räägi, keda ta on suudelnud. Asi on ehtne, rohkem pole vaja teil teada. Seda kasutab Jaapani merevägi või midagi sellist.“
Kui Gelmanid Ühendriikidesse jõudsid, leidis vanaisa ühe „sõbraliku“ tüübi, kes teadis, kus Crazy Eddie elektroonikapoe kaubikuid tühjaks laaditi. Need mudelid, mis vanaisa endale sai – mikrolaineahjud, nõudepesumasinad, disketid –, olid nii uued ja edumeelsed, et mitte ükski pereliige ei saanud aru, kuidas neid kasutada. Vanaisa karjus oma Pentagonile sobivasse juhtmeta telefoni, nagu see oleks plekkpurk, mis on nööriga Slava seina külge kinnitatud. Aga ta suutis hankida Jaapani mereväe rahvusvahelise levialaga raadiosaatja niisama ruttu, kui Slava jõudis ajalehe osta.
Kozlovitš piidles tema poole. „Mul on Tulbi teel üks kaheinimeseplats alles,“ ütles ta viimaks.
Vanaisa laiutas käsi. „See on saatus.“ Nüüd võttis ta oma otstarvet reetva mantli taskust Tupperware’i karbi, milles oli sajadollariliste rull. Kolm matuselist lugesid vaikselt endamisi sosistades saja viiekümneni – üks kord, teist ja seejärel kolmandat korda. Vanaisa ei olnud ühtegi üleliigset sajalist kaasa võtnud.
Kui nad kabinetist välja astusid, pistis vanaisa käe Slava käevangu ning sülitas. „Homod. Kui juba Euroopasse minna, kes siis Madridi läheb?“ Ta oleks nagu tilgastanud piima alla neelanud. „Pariis, Slava. Pole vaja olla koonerdav aristokraat. Lähme.“
2
Matusetalituse viis läbi õigeusu preestri rüüs kaabu ja habemega sosistaja, kelle jutt oli laialivalguv, aga ta kõneles vene keeles ja viitas vanaema surmast rääkides kõigile kohustuslikele toora lõikudele, mida ükski kuulaja ei olnud lugenud.
Vaatamata rabi vaguratele etteheidetele – „Meie, juudid, püüame inimest elavana mäletada,“ pomises ta vabandavalt varrukasse – oli kirst lahti jäetud. Vanaema nägi selles välja surmast puutumatu. Tal oli seljas pikk sinine öösärk, tema nägu oli tark ja valvas ja ta oleks nagu viisakalt norsates päevauinakut teinud. Slava hoidis kirstu ääres pisaraid tagasi, tema taga kostis matuseliste jutusumin. Siis ilmus tema kõrva juurde onu Paša ning talle järgnes joodud konjaki magusapoolne lõhn. „Sa pead naiste pärast tugev olema,“ sosistas Paša kaastundlikult noomides.
Slava ema minestas, kui kord tema kätte jõudis. Slava vaatas oma kohale naelutatult, kuidas mehed ta põrandalt üles tõstsid. Üks naiskülaline, keda ta ei tundnud – kahvatulilla sulgedega kaunistatud kübaraga, mille servast rippus alla loor –, liigutas ema nina all mõrusoolapudelit ja ta tuli õhku ahmides teadvusele.
Hiljem, kui nad olid omakeskis autos, isa tummalt rooli taga ja vanaisa märgade silmadega Ocean Parkwayl laiuvat tühjust vaatamas, keeras ema end kõrvalistuja kohal ringi ning tema nägu muutis värvi: ta oleks Slavat tol päeval nagu esimest korda näinud. Ta oli üksipäini pidanud toime tulema mõlema mehega, ühe pahura ja teise tummaga, ja poiss arvas, et võib nüüd lihtsalt välja ilmuda? Ema silmad lõid põlema – tundus, nagu ta tahaks pojale virutada. Slava soovis, et ta teeks seda. Selle asemel pühiti see ilme ema näolt minema ja ta nägi taas armastav välja. Ta viskus Slava poole ning hakkas esiistmelt küünitades tema õla vastas ulguma. Nad olid kaks kaotusevalus hinge, aga koos.
Ema oli vanaemalt mõningaid jooni pärinud, aga mitte kogu olemust. Ta klammerdus Slava külge, kuid ei teadnud miks ja ei küsinud ka. Vanaema klammerdus, sest eelmine perekond oli temalt küsimusi esitamata ära võetud. Sellest perest kavatses ta rohkem kui raudse haardega kinni hoida – seekord kavatses ta kindlasti enne ise surra, nagu loodus ette näeb. („Looduse ette nähtud järjekorras surra on õnn.“ – Sofia Gelman.) Ema oli klammerduv, sest vanaema oli klammerduv. Kui Slava enam külas ei käinud, valis ema New Jerseyst tema numbri, et talle peale käia ja teda anuda. Vanaema ei suutnud seda teha, vanaisa oli liiga uhke ning Slava isa olid ämm ja äi kuulekaks muutnud, kuigi üks kord ta virutas küll telekale jalaga, öeldes, et need inimesed kontrollivad nende elu.
Kalmistul kühveldasid kõik järelejäänud Gelmanid labidatäie mulda hauda, rabi laulis ette heebreakeelse teksti, mille lõppedes libistas vanaisa talle valge ümbriku pihku, ning jumalasulane kadus kuumusest hägusasse õhtusse. Gelmanid seisid augu ees äkitselt kohutavas vaikuses, mida lõhestas vaid läbi atmosfääri kõrgemale rühkiva kauge lennuki müra. Ema ja vanaisa haarasid teineteise ümbert kinni, olles nagu kaks saarele uhutud laevavrakki. Slava ja tema isa toetasid neid sõnatult.
Berta avaldas kaastunnet ainsal moel, mis ta oskas. Vanaisa elutoas ägasid kaks klapplauda kuldsete servakaunistustega taldrikute all: ploomidega part, marineeritud arbuusid, tilli, kartulipannkoogid küüslaugu ja kodujuustuga. Kui mõni kahvel maha pillati või klaas Berta firmajoogiks olevast jõhvikaveest tühjaks joodi, sööstis ta jahmatava nõtkusega kööki. Lauaäärsest suminast oli kuulda segu kurbusest ja väsimusest.
„Temasugust naist juba tänapäeval ei leia. Äge nagu…“
„Berta, see supp…“
„… aga pange mu sõnu tähele, temas ei olnud kübetki halba…“
Vanasti istus Slava kord nädalas samasuguse laua taga, kuhu oli toitu valmistanud mõni Berta, Marina või Tatjana ja alati ühteviisi jumalikult, nagu nad kõik oleksid käinud samas Nõukogude Liidu kokakoolis nr 1. Lihavad naised, kes valmistusid juba enne kolmekümneseks saamist laiusesse kasvama, jalas mummulised või vikerkaarevärvilised retuusid, rinnad välja vupsamas meremehesärgist ja pluusist, mis olid sädelevate kivikestega kaunistatud või millele oli kirjutatud: Gabbana & Dulce.
Hautatud baklažaanid, muna ja jahuga paneeritud kana, marineeritud paprika tatrameega, kartuli, peedi, porgandi ja majoneesi alla peidetud heeringas, lipsukujulised makaronid tatra, praesibula ja küüslauguga, pontšiki puuviljakompotiga, marineeritud kapsas, marineeritud baklažaan, liha tarrendis, peedisalat küüslaugu ja majoneesiga, punased aedoad sarapuupähklitega, hartšoo ja seljanka, praetud lillkapsas, hautatud porgandiga kaetud siig, lõhesupp, punased aedoad, mille juurde oli sarapuupähklite asemel praesibulat lisatud; hapukapsas peediga, hernesupp maisiga, niitnuudid praesibulaga.
Telefonis päris vanaisa, millal Slava külla tuleb, aga kui Slava lõpuks kohale jõudis, hiilis vana mees kikivarvul teleka ette ja vanaema kortsutas selle peale kulmu. Siis väsis ka vanaema ning läks vabandades ja jalgu lohistades voodisse, nii et sussitallad kaapisid parketti. Slava jäi koduabilisega kahekesi. Päev veeres edasi ning samal ajal kui vanaisa teleka ees grimasse tegi, jagasid nemad muljeid tema vanavanematest.
„Slava?“ ütles ema nüüd teisest laua otsast. „On sinuga kõik korras?“ Tema silmaalused olid punased.
„Jah,“ noogutas Slava. „Muidugi.“
„Millest sa mõtled?“
„Ei millestki.“
„Ei tea, kas keegi toosti ka ütleb?“ sõnas naine pahaselt.
Slava vaatas lauas ringi. Vanaisa telefonikõned olid kohale toonud kõik tähtsad sugulased. Onu Paša ja tädi Vivi; naised apteegist, kus tema ema töötas, Šnejersonid, Benja Zeltzeri ja tema klanni.
Isegi kaks Rudinskit. Rudinskitel oli vanaisa keeruliste suhete kataloogis eriline koht. Gelmanid ja Rudinskid olid koos immigreerunud ja nad olid suunatud samasse külalistemajja Austrias, kuni nende dokumente läbi vaadati, ja üksteisest kvartali kaugusele Itaalias,
