võtta. Slava kirus end. Kas ta arvas siis, et Vera jääb selliseks nagu siis, kui ta tüdrukut viimati nägi? Ta naeris oma naiivsuse üle. Seejärel uuris ta veel kord õudset teost teisel pool lauda ja sidus väikese naerupurske loo lõpus mõttes Veraga. „Aga mina oskasin inglise keelt kõige paremini, nii et ma harjutasin temaga intervjuud. „Vanaema, kas sa oled nõus Ameerika Ühendriikide nimel relva haarama?“ Tema surus käe rusikasse, lõi sellega õhku nagu Lenin ja hüüdis: „Jah!“
Inimesed hakkasid laua ümber hoolega naerma. Vanaisa noogutas, kiites lõbususe heaks, ja mõned inimesed lausa lõkerdasid. Neid lugusid pidi Slava surmani rääkima: „relvade haaramise“ lugu, juttu Lõbusast Lenast ja mooruspuust. See võttis vanaema olemuse täielikult kokku, nii hästi kui tema järeltulija teadis.
„Ta oli meist kõigist parem,“ sõnas vanaisa, katkestades lärmi.
„Just nii.“
„Uus põlvkond jätkab meie tööd,“ lausus Benja Zeltzer, korrates vana sovetiaegset loosungit. Pilgud pöördusid Slava ja Benja lapselapse poole, kellele oli lootusrikkalt Jack nimeks pandud.
„Et nad ei peaks kunagi läbi elama seda, mida meie oleme läbi elanud,“ ütles Benja abikaasa. Käed sirutati konjakiklaasiga välja, kuid keegi ei löönud neid kokku. Kõlistamine oli mõeldud tähistamiste jaoks.
„Aga et nad mäletaksid.“
„Jah, mäletaksid.“
„Tead ju küll, mida öeldakse,“ sõnas onu Paša Slavale silma pilgutades. „Kõige parem on minevikku mäletada, tehes algust uue põlvkonnaga.“
Keegi vilistas. Pilgud pöördusid noorte poole, kes torkasid kohe silma. Kui vana Jack Zeltzer oli – seitseteist? Tema ülahuule kohal oli piimaude.
Õnneks tekkis laua ümber vestlus. Onu Paša vantsis oma kohalt ära ja surus kämblad Slava õlgadele. Slava tundis tema hiigelsuurt ümmargust kõhtu oma selja vastas. Pašal oli kummuti ümbermõõt, aga tal oli kena Itaalia pintsaku all siidisärk.
„Slavtšik!“ Ta kortsutas Slava pintsakut nagu üksikut paberilehte. Slavat ümbritses taas konjakilõhn. Paša juhtis Nõmeda Jossifi limusiine ning rüüpas päev otsa varjatud plaskust Metaxat.
„Vaata end, Slavtšik,“ sosistas Paša Slavale kõrva, nii et ülahuule kohal olev higi tema kõrva puudutas. „Õlad nagu härjal. Kas tüdrukud ajavad sind taga? Vean kihla, et ajavad. Me ei pea ju prezervativ’i juttu rääkima, ega ju? Mees või mitte, aga isaks olemiseks liiga noor.“
Slava pööritas silmi. „Kõik on kontrolli all, onu Paša.“
Onu Paša oli Slava ema sugulane. Paša sõitis suure autoga, jagas heldelt jootraha ja ei jätnud enne jonni, kui oli tantsupõrandal igale paariliseta naisele tähelepanu pööranud. Tädi Viv kiitis selle vaid heaks. Külma udu sülgavad tossuaparaadid, tantsuplatsile tungiv stroboskoobi valgus, tüsedapoolne lillakaspunaseks võõbatud huultega eputis laval hitte röökimas („Kollased, kollased roosid! Sa oled igavesti minu! Kollased, kollased roosid!“) ning onu Paša tantsu vihtumas – seda kõike pakkus õhtu Odessas või Volgas või Krimmis, restoranis, kuhu koguneti sünnipäevadeks, mis oli veel viimane kokkusaamise põhjus, kui surm välja arvata.
„Seda mulle meeldib kuulda,“ lausus Paša. „Sinu tädi ja mina oleksime võinud veel pisut oodata.“ Ta osutas jämeda sõrmega kogukale tädi Vivile, kes istus karikakramustrilise musta krinoliinkleidi puhvide vahel. Tema nimi oli Vika – Viktoria –, aga näinud Ameerikas filmi „Caesar ja Kleopatra“, milles mängis Vivien Leigh, oli ta otsustanud, et Viv on palju glamuursem.
„Praegu ei ole ta võib-olla enam eriline iludus,“ lausus Paša. „Aga noorena! Inimesed vaatasid talle järele. Mitte ainult mehed. Naised ka. Muide, kõige suurem kompliment on see, kui naised sind märkavad. Juuksed nagu tulekahju. Kunagi oli jah nii.“
Slava noogutas viisakalt.
„Tead, mida ma öelda tahan?“ sõnas Paša. „Ptüi, tuled veel rääkima…“ Tema lõualihased mänglesid ja ta kratsis lõuga, tuues kuuldavale röhatuse. „Ma tahan öelda seda, et seal ei saanud normaalse inimese moodi töötada.“ Ta osutas mustava akna ja endise elu poole selle taga. „Tööd ei olnud. Viis inimest tegid ühte tööd. Milleks töötada? „Kui sind märgatakse, on jama kaelas“, tavatsesime öelda. Aga kas see on normaalne, mis meil siin on? Ma arvan, et ameeriklaste järgmine suur avastus on see, kuidas magamata elada. Ma istun limusiinis kella viiest hommikul kella üheksani õhtul ja ma ei teeni ikkagi just väga palju. Sinu vanaisa küsib pidevalt, miks ma külas ei käi. Ma istun selles neetud autos! Arvad, et ma olin kodumaal nii paks? Ma olin oma kooli kettaheitemeister. Mõnikord ma küsin endalt: nu, Paša, kuidas vahetus tundub? See tolle vastu seal? Pärast kõike seda, mis on olnud, mõistad?“
„Aga vaata. Koju tulles näen ma seda naist.“ Suur, karvane pöial osutas tädi Vivi poole. Naine uuris neid silmanurgast. Slava sai hilinenult aru, et just naise vahutamine oli onu Paša tegutsema pannud. „Ja tema paneb kõik paika. See seal…“ – nüüd oli akna taga Ameerika –„…kuulub kellelegi teisele. Aga temaga? Temaga läheksin rindele. Ta on üks meie seast. Mõistad?“ Vorste meenutavad sõrmed puhkasid Slava tumedates lainelistes juustes. „Sa tead, millest ma räägin, Slava.“ Onu Paša surkis ühe pöidlaga Slava abaluud, kuni noormees ainiti Vera poole vaatas. „Sa vist ajad oma tööasju, nagu ma aru saan. Arvad, et mulle meeldis oma ema kuulata? Ma läksin Punaarmeesse pooleldi selle pärast, et kodust minema pääseda. Ta tiris mul kell kuus hommikul teki pealt. Ühel hommikul, olgu Jumal talle armuline, valas ta mulle vaasi pähe tühjaks. Aga tead, mis juhtus, kui ma armeesse jõudsin? Kell kuus hommikul ärkamine oleks taeva kingitus olnud. Kuidas tundub kell pool viis hommikul? Ja kui sa voodisse jääd, siis sulle ei valata vett kaela, vaid sul murtakse jalaluud, eriti kui sa oled pisike juut, kellel on suur nina. Seal haaratakse igast võimalusest, et sulle endast midagi mälestuseks jätta. Ma igatsesin armees olles väga ema järele. Sa ei tea, mis sul on, enne kui oled sellest loobunud, nagu noor idioot. Ära ole idioot, Slava.“
Slava ei öelnud midagi. Ta pidi laskma mehel lihtsalt edasi rääkida. Onu Paša hoidis Slava õlast kinni nagu tüürist. Nad silmitsesid tühja pilguga enda ees olevat kummalist horisonti.
„Ma pean kempsu minema,“ valetas Slava.
„Slava, Slava,“ ohkas Paša. Ta noogutas ja suudles sugulast oma täidlaste siniste huultega. Seejärel laksas talle vastu õlga, läks tagasi tädi Vivi juurde ning armastuse armee taandus.
Slava tõusis püsti ja põikas kõrvalruumi, kööki. Ta tegi kraani lahti, et jätta muljet, nagu ta teeks midagi, ning vaatas, kuidas vesi ühtlase kõikumatu silindrina alla voolas. Ta märkas kerge ärritusega, et keegi sisenes veel kööki.
„Ma ei ole sind terve igaviku näinud,“ ütles Vera inglise keeles, mis oli nii vene kui ka Brooklyni aktsendist tiine.
Slava vaatas talle sõgeda, totra ilmega otsa. „Sa mäletad mind?“ lausus ta.
„Mis mõttes?“ küsis naine segadusse sattudes. „Sa näed samasugune välja.“
„Sina ka,“ tõttas Slava valetama.
Veral oli ümmargune nägu, lainerijoonega ääristatud pikad ripsmed ja tema musta värvi seelik oli liibuvam, kui ehk matuste etiketiraamatus kirjas seisis. Slava nägi musta värvi sukkpükste all tema hästisöödetud ümarat põlve. Ta tundis, kuidas tal läks kõhus kõik kuumaks.
„Sinu vanaema…“ hakkas Vera ütlema, kuid siis tõusis tema
