hämarikus ja niikaugele kui hing mäletab, on inimeste vahel valitsenud kadedus. Nii ka üheksateistkümnenda sajandi keskel, millest allpool juttu tuleb.
Ühes Pärnu ja Läti piiri vahelises rannakülas, kus enamus elanikest peost suhu elas, paistis Jaagup oma jõuka eluviisiga silma. See jõukus ei kukkunud aga taevast alla, vaid oli tekkinud ikka töö ja arukuse viljana. Jaagup oli tüürimehe paberitega meremees, kuid tundis end kindlalt ka kuival maal. Ta oli ka kirglik jahimees. Ka ta isa olevat, meresõidu vaheaegadel, jahti pidanud ning karusnahkade müügist saadud rahaga oma talugi vabaks ostnud. Mida Jaagup nüüd, ainsa pärijana, järjest ümber ehitas ja laiendas.
Jaagup oli sama hakkaja kui ta isagi, kes ju oma kätega laeva ehitas ja sellega siis kaugetel meredel seilas. Ja tagasi koduranda saabudes olid tal kaasas kallid karusnahad ja muudki võõramaa kaupa, mis Riia linnas maha sai müüdud. Kuni ükskord tegi ta viimase reisi, kust enam tagasi ei tulnudki. Ta naine ootas küll aastaid – eks oli varemgi mõni reis üle aasta kestnud – enne kui end leseks tunnistas ja kirikus mehele hingepalvet lugeda laskis. Ehk poleks ta seda veel sellelgi kevadel teinud, oleks veelgi oodanud, kui poleks merel üht üksikut luike näinud. See oli kindel märk, mida teadis ju aegadest aega iga randlane. See oli lapselegi teada ja selge, et luiged saabusid parves või paarikesi ja kui paariline hukkub, tiirleb teine ta hukkumise paigas endalgi hinge välja. Üksik luik aga oli Toonela saadik. See polnud legend, üksikut luike olid rannainimesed ennegi näinud ja siis oli teada, et nüüd on meri taas mõne omadest ära võtnud. Üksiku luige nägemine kuulutas alati kurbust. Kui aga nähti luigepaare, kes ju samuti parvest maha jäänud, oli teada, et hea sõnum on teele saadetud, olgu see siis armastajate kokkusaamine või vanade vaenude lepitus.
Jaagup Ramm, milline perekonnanimi oli ta esiisale just rammu tõttu antudki, võttis peale isa kadumist taluohjad enda kätte. Ta oli ka ainuke pärija. Kaks vanemat venda olid juba lapsena mingi taudi järel kabeliaeda viidud.
Talutöid tegid enamasti palgalised, selleks jõukust ju jätkus, kuid peremehe silm, kui ta juhuslikult merd ei kündnud, pidi kõigist ikkagi üle käima.
Rammude kahekordne talumaja, mis nii ranna äärde ehitatud, et lausa imestama pani, tundus rannaküla osmikute kõrval otse häärberina. Ka aknad olid suured ja lasid vaadata, mis parajasti merel toimub. Nende kartulikelder oli kõrgem kui harilik rannaosmik. Suviti tundus see omaette rohelise mäena ja talvel ei keelatud lastel sealt ka kelguga alla lasta. Ime siis, et külarahvas kade ei olnud.
Rammu ema soovitas pojale, et jätku meresõidud kord juba selja taha, talus isegi tegemist ja peremeest vaja. Ehk küll rääkis seda nii suusoojaks, ju teadis tema, meremehe lesk, teistest paremini, et merega on ju sama lugu, mis kuradigagi, annad talle sõrme ja enam lahti ei saa, tahab terve käe.
Ema ootas ka, et poeg mõne tubli neiu naiseks kosiks. Oleks tallegi abiks majapidamises. Eks oodanud emagi, et saaks vanaduse tulekuks veidi hõlpsama elu peale.
Poeg sellele veel ei mõelnud. Ta jagas end endiselt kodu ja mere vahel. Ja nautis neid mõlemaid. Oli kui kahe isanda teener. Ta rõõmustas, kui laeva ankur hiivati, ärasõit algas ja kauged rannad ees terendasid – ning oli ka õnnelik, kui taas koduranda jõudis.
Jaagup oli kena, valgete lokkis juustega pikk ja tugev noormees. Ramm, mis ramm, ütlesid need, kes nägid teda laeva lossimas. Suurt palki, mis jõukohane kolmele mehele, tõstis ta üksinda laeva. Ega naljalt keegi temaga ka kakelda tahtnud. Jaagup ise polnudki tülinorija poiss.
Pole siis ime, et vägilase moega meest mitmedki külaneiud ihkasid. Rääkimata nende talu jõukusest, mis iga aastaga kasvas.
Jaagup, kes oli oodatud igal külasimmanil, ei tahtnud end veel abieluköidikutega siduda. Kuid neidudega tantsida ja niisama vallatleda armastas ta küll. Ta armastas nalja ja naerda, kusjuures ta põselohud nii sügavale vajusid, et sinna oleks uba sisse mahtunud. See meeldis tütarlastele eriti, kel mitmelgi hinges lootus, et just temast saab noormehe väljavalitu ja Rammu perenaine. Ja kui ta laev kodusadamas randus, oli seal mitugi linalakka neidu teda ootamas. Neile kõigile jagus tulijal kingitusi, ei rohkemat. Tuli edasi oodata ja loota.
Isegi piitskõhn parunitütar oli Jaagupile silma heitnud, kui ta kord mõisahärra poolt tellitud karusnahad ära viis. Preili Aurelie, nii oli parunipreili nimi, tegi noormehega juttu, küsis ta merereisi kohta ja näitas avalikult välja, et on poisist huvitatud. Poisil polnud tüdruku vastu küll tundeid, kuid haritud tüdrukuga oli niisamagi huvitav vestelda. Temalgi, maailma näinud meremehel, oli samuti mõndagi oma merereisidest pajatada. Nii said nad nagu juhuslikult jälle kokku. (Kuigi nende ristumisteed olid kõik kavala preili kavandatud.) Mõis asus rannakülast oma seitse-kaheksa versta sisemaal, mis aga ratsutamiseks just paras tee. Ja preili Aurelie väitis, et armastab just piki randa ratsutada, seepärast ta üle metsatee siia jõudiski. Ja siin oli ka mõnus hobuselt maha hüpata, rannakail jalutada ja merd vaadata.
Külarahval ei jäänud ükski nende kohtumine märkamatuks. Ja seda pandi Jaagupile ehk veidi pahakski, kuid päris hukka ei mõistetud.
Hullemaks läks pahameel alles siis, kui Jaagupki endale ratsahobuse ostis (raha tal ju oli), et preiliga koos ka pikemaid retki ette võtta. Niisugust asja ei olnud rannakülas enne nähtud. Hobuse selga võis ju hüpata, seda küll, kui näiteks setukat karjamaalt koju toodi, see oli teine asi. Eks ole iga poisike hobusega sõitnud, jah, kuid mitte sadulaga, sadul kuulus peenema rahva elustiili, ja sadulasse istudes oli Jaagup ka külarahvast eemaldatud. Nii nägi seda külarahvas.
Et mõisapreili Jaagupit rohkemaks kui tavaliseks kaaslaseks pidas ja veelgi rohkem lootis, ei teinud noormees välja või ei saanud sellest arugi.
Mõisapreili seevastu oli isalegi oma tunnetest rääkinud. Kes esialgu oli kangesti vastu, sest millisele aadlikule see tollel ajal meeldinuks, et tütar alamklassiga sõbrustab. Kuigi Jaagupi varanduslik seis andis talle rohkem plusspunkte kui mõni puruvaene parunivõsu. Ka nende oma mõis oli pärast parunessi surma, kes oskas mõisa hallata ja kelle isa rahadega see üleval seisis, üsnagi laokile jäänud. Parunipoeg Stefan tudeeris Riias juba kümnendat aastat ja selle lõppu ei paistnud veel tulevat, aga raha kulus sinna aina rohkem.
Küllap siis poeg oma isa mõjutaski, nii arvati, kes see muu ikka oma õe kaitseks välja astus. Mis sest, et talupoja soost noormees, peaasi et asine on. Ja veelgi tähtsam, et õde abielluks nii, et tooks kasu tervele perele ja ka mõisale.
Kui siis Jaagup oma järgmisele merereisile läks, tuli teda mõisapreili Aureliegi saatma. Sõitis mustal täkul otse kõrtsi ette ja sidus täku lasipuu külge. Sealt jalutas ta kaile. Ja enne äraminekut suudles Jaagup preilitki põsele. Suudles nii, nagu oli ikka oma saatjaid lahkumisel suudelnud, ei rohkem ega vähem. Vaid preili Aurelie nägi seda teistmoodi. Nägi nii, nagu näha tahtis. Ta pidas seda kihlasuudluseks.
Külarahval oli kõik juba ammugi selge. Kui juba Jaagupi isa oli taga räägitud ja sakste sabarakuks nimetatud, siis nüüd oli Jaagup päris paheliseks tembeldatud. Eriti pahased olid abiellumiseas tüdrukud, kelle lootus Jaagupit kord enda omaks saada kuhtus iga korraga, kui nähti ratsanikku mere poole traavimas.
Muidugi on Jaagup raha peal väljas, ega ta muidu seda kahvatut piitsavart naiseks võtaks, kui oma külas ilusaid punapõskseid ja ümmarguste vormidega neide jalaga segada, nii rääkisid kadedad seljataga, unustades nagu meelega fakti, et mõis oli ju ise laostumise ääre peal.
Preili Aurelie oli aga eneses kindel ja tegeles juba oma kaasavaraga.
Seekord kestis Jaagupi reis kauem kui tavaliselt. Isegi nii kaua, et mitmed neiud olid ta parunipreiliga käimise või õigemini ratsutamise juba unustanud ja unistasid juba jälle ise Jaagupi omaks saada.
Ja kui tema laev kord siiski randus, jõudis uudis kui kulutuli üle küla laiali. Nii olid kodusadamas ikkagi küla valgepäised ja punapõsksed neiud teda ootamas. Sealt puudus ainult preili Aurelie, kes ainukesena ei teadnud veel, et igatsetud noormees tagasi jõudis.
Ega küla neiud üksi
