või teisiti, ta oli oma otsuse teinud.
„Siis, armas laps, tule järgmisel pühapäeval peale jumalateenistust käärkambrisse ja ma anna sulle lühikese leeriõpetuse, nii saad sa ülejärgmisel pühapäeval esimese armulaua ja nelja nädala pärast laulatan ma teid nagu kord ja kohus!”
Ja sedasama rääkis ta üle ka eesti keeles, et nii peremees kui vanaperenaine sellest aru saaksid.
Jaagup oli õnnelik, et probleem, mida ta järjest edasi oli lükanud, nüüd kena lahenduse leidis ja ta ei hoidnud oma tänu vaka all.
Mayday oli samuti rahul ja elevil, et juba tuttavaks saanud ja üksluisesse ellu nüüd uut ja põnevat oodata oli.
Perenaine ei öelnud midagi, ju kadus täna ta viimne lootus, et too võõramaalane ehk, sama järsku kui ta nende ellu ja tallu ilmunud oli, üks kord jälle ka lahkuks.
Pastorit ennastki valdas rahulolu, tema missioon oli täidetud ja sealjuures heategugi tehtud, kuigi veidi ehk kõrgemalt poolt antud volitusi ületades. Nüüd pole ka teistel koguduse liikmetel talle midagi ette heita, hundid söönud ja lambad alles.
Järgmisel päeval sõitsid noored taas Riiga, pulmakleiti ostma ja veimevakka muretsema.
III
See oli pulm, millest räägiti ja mida mäletati veel üle mitme põlve. Rahvast oli kirikusse tulnud lähedalt ja kaugelt. Kirikulisi, nii kutsutuid kui muidu uudistajad, oli nii palju, et isegi pastor Tahleni silmad polnud seda enne näinud. Ja mis oleks teda rõõmustama pannud, kui see poleks kõmulise laulatusega seotud olnud.
Pruut oli ilus, ja seda pidid tunnistama nii hea- kui ka pahatahtlikud kirikusse tulnud.
Ilm oli tuuline, aga sellega oli rannarahvas läbi elu ju harjunud. Ja kui pruutpaar kalessist maha astus ning kiriku poole sammus, ajas tuuleiil pruudi kleidi kui purjeka purje puhevile, mis mere ääres sündinuile ammugi tuttav vaatepilt oli.
Rammu emagi oli vist võõramaise miniaga kui paratamatusega leppinud, arvasid kirikulised, kui tema väärikat hoiakut jälgisid. Tema näost ei osanud keegi välja lugeda seda heitlust, mida naine iseendaga pidas. Läbi kogu elu oli teda kui küla kõige rikkamat kadestatud ja taga räägitud. Küllap tänagi. Aga keegi neist kadestajatest ei võinud aimata, et too suure talu perenaine andnuks praegu kõhklemata poole oma varandusest, annaks tervegi, kui selle pärismaalase – nii ta endamisi seda tüdrukut nimetas – asemel seisaks ta poja kõrval mõni valgepatsiline rannapiiga. Selle palvega oli ta ka Jumala poole pöördunud, kes kahjuks teda kuulda polnud võtnud. Ja nii tuli temalgi ikkagi ise oma risti kanda.
Laulatus oli, nagu see ikka ja alati juba ristiusu aegade algusest on olnud. Vaadati teraselt ja jälgiti pruutpaari, et mõni ebakõla või aps kahe silma vahele ei jääks. Kuulati õpetajat. Mõni nuuksatas, teine köhatas, kolmas müksas naabrit: miks sul silmad kinni on, ega sa, hullvaim, laulatuse aegu magama pole jäänud? Kuid seda muret, et keegi oleks selle erakordse laulatuse ajal tukastanud, nagu pahatihti mõne tööst väsinud koguduseliikmega pühapäevasel teenistusel juhtus, täna küll ei olnud.
Juhtus hoopis midagi hullemat.
Tuul, mis oli iilidena tugevust kogunud, oli korraga rajuks muutunud ja kõrge tamme oksad peksid kui hiiglasest inimkäed vastu kiriku akent. See oli kui mingi enne, mõtles rohkem kui üks kirikus viibija, kes ärevalt akna poole vaatasid.
Siis korraga paiskus tammeoks, mille tugev rajuhoog katki oli murdnud, hooga aknast sisse, paisates klaasitükke kui suuri raheterasid enda ees laiali. Tuuletõmbusest prahvatas kiriku uks lahti ja terve kirik oli korraga kui tuulte vallas.
Pastor kogus ennast esimesena, ja tänas Kõigevägevamat, et kirikulised klaasikildudest puutumatuks jäid.
Rammu ema palus oma jumalavallatud mõtted andeks.
Oma jah-sõna ütles pruutpaar juba tuulevihina saatel. Ja kui peig pruuti suudles, lendles pruudikleit taas kui purjekas tormisel merel.
Tuul vilistas oreliviledega võidu. Ja laulatus saigi läbi.
Nii mõnigi sosistas, et küllap näitas Taevataat täna selgelt oma pahameelt välja, Jaagup poleks tohtinud võõramaalannat naiseks võtta. Või oli see hoopis šamaani needus, mis hakkas väge koguma?
Kui pulmarong kodu poole sõitma veeres, hakkas ühe pulmalise hobune lõhkuma, mis ka teised traavlid rahutuks tegi ja perutama ajas. Kilkeid ja kisa oli mitme versta taha kuulda.
Ka üks pruutpaari kalessi vedav hobune tõusis tagajalgadele, nii et kutsar ei suutnud teda enam talitseda. Kuid siis haaras Jaagup ise ohjad ja loom kuuletus temale.
Nii jõuti ehitud pulmamajja siiski ilma suuremate viperusteta.
Rammu pere suures toas, mida mõisa järel saaliks kutsuti, seisis seinast seinani pikk söögilaud, mis roogade all kõikus.
Rehetuba oli tantsusaaliks tehtud.
Pärast kõneldi, et pruut olevat kõige rohkem tantsinud. Algul peigmehega, kuid pärast ka teiste meestega. Selle naisterahvaga on nii lõpmata kerge tantsida, ta jalad oleks kui õhus ega puudutagi maad, kiitsid mehed, kes temaga tantsinud. Värskele noorikule ei sobi võõraste meestega tantsida, halvustasid naised.
Selliseid uhkeid pulmi ei teatud enne ega pärast seda, kiitsid kõik, kes sellest osa võtsid. Nii palju söömist ja uhkustamist pole enne nähtud, rääkisid kadedad.
Nii sai Maydayst Rammu noorperenaine, kuigi keegi teda nii ei kutsunud. Ja ega ta ise seda tahtnudki, ega käitunud perenaisele kohaselt. Ta elas endiselt rõõmsalt kui ühepäevaliblikas. Jalutas rannas ja lautril, hüples kividel.
Ja kuigi ta oli kõigi vastu sõbralik, ei võetud teda omaks. Lapsed jooksid ikkagi laiali, kui ta neid kõnetas. Ja kui tüdrukud kahe- või kolmekaupa koos olid ning vestlesid, vakatasid kõik tema liginedes otsekui käskluse peale.
Kuid see ei teinud Maydayle muret, ehk arvas ta koguni, et selline ongi selle rannaküla tava. Või kes temalt seda küsiski.
Kui Jaagup kodus viibis – seda püüdis ta abielumehena aina rohkem teha – oli Mayday õnnelik ja siis ei tundnud ta ka igavust. Peaaegu igal hommikul käidi ratsutamas. Tihti sõitis noorpaar ka linna, olgu siis Pärnu või Riiga, kus veedeti mitugi lõbusat päeva. Tagasi jõudes oli Maydayl tegemist oma uute kleitide ja ehetega, mida ta siis peegli ees passitas ja nagu laps rõõmustas. Ka ämma ei jätnud ta kunagi tühjade kätega, kes küll minia poolt ostetud hilpude kohta suurt vaimustust üles ei näidanud.
Nii hakkas vana perenaist juba uus mure vaevama. Jaagupil polnud aega talutöödega tegelda, saati veel merd sõita ja kaua nii varanduski vastu peab. Liiga palju osteti tühja-tähja, mis vanaperenaise meelest oli raha raiskamine. Ja kui juba uut mööblit osteti, tegi see meele hoopis murelikuks.
Viimaseks piisaks sai klaveri ost. Milleks talumajja, kus keegi seda mängida ei oska, klaver? nõudis ema nüüd oma pojalt aru. Ehkki asi oli ilmselge, et seegi kulukas ost sai paljalt naise meeleheaks tehtud. Poeg vastas seepeale otse ilmsüütult, et küllap Mayday varsti ka mängima õpib. Siis tuleb veel õpetajagi palgata, nurises ema omaette ning läks pahaselt oma igapäevaste talituste juurde.
Varsti aga selgus, et Maydayle polnud klaveriõpetajat tarviski.
Nii kui ta klaveri klahvidele vajutas, võlus ta sealt ka mõne viisijupi välja. Mis majarahva imestuseks olid päris tuntud ja alles simmanitel kuuldud laulukesed. See tõi kõigile, välja arvatud
