Enne äikest. Artur I. Erich

      Ka Maide armastas neid pühapäevaseid jumalateenistusi. Talle meeldis kirikulaule laulda ja ta laulis ikka valjul häälel. Talle oli ju Looja suurepärase lauluhääle kinkinud ja mõni kirikuline, kes viisi ei pidanud, suutis tema tooniga kaasagi laulda. Maidele meeldis ka see, et kirik oli ju ainuke paik, kus sai rahulikult istuda, kirikulisi uudistada ja nii ka igapäevasest tööst puhata.

      Igal pühapäeval said kõik, kes tahtsid, ka eestimeelselt köstrilt eestikeelse seitungi osta, mis kandis nime Perno Postimees, ja kust sai lugeda peale Eestimaa uudiste ka laias ja suures ilmas toimuvast. Õhtuti luges Maide lehest huvitavamad lõigud vanaemale ette. Ja kui lehes oli juttu mõnest hirmsast teost, nagu näiteks mõisa aidamehest vargast, või eestlaste poolt läbipekstud parunipoisist, siis ohkas vanaema südamest ja ütles: „Küll see ilm on ikka hukas!” Kui põnevamad lood loetud, siis luges pojatütar ka vähem huvitavamat. Lehe lugemiseks kulus ära mitugi õhtut. Ja ega vanaemagi enne rahule jäänud, kui oli kõik, mis lehes kirjutatud, ka teada saanud. Seda kontrollis ta, hoides lehte näost hästi eemal, et tähed selgemalt paistaksid, ise oma viletsatest silmadest hoolimata lehest veel ülegi. Igatahes järgmiseks pühapäevaks, enne kui uus seitung käes, oli eelmisest viimne kui sõna kätte saadud. Mõnikord kuulas ka Laima seda lehelugemist pealt, tegi seda nagu salaja, igapäevaseid toimetusi pooleli jätmata. Jaagup luges ise, siis kui vaba aega juhtus olema. Mõnikord tegi ta seda ka õues, uksepiidale toetudes ja lisas sellega nagu endale tähtsust juurde. Teda huvitasid peaasjalikult põlluharimise rubriigid. Ja kui lehe lugemise ajal juhtus mõni külamees sealt mööduma (ime küll, et keegi trehvas just sel kellaajal mööduma), oli kena selle üle siis mõtteid vahetada ja imestada, mis asja kõik välja ei mõelda. Jaagupile meeldis kõnelda ka talude vabaks ostmisest, mida leht takka õhutas. Ja kui nii mõnigi pead vangutas, et pole ju võimu ega raha, andis Jaagup heameelega hüva nõu – mis tal viga, tema talu oli ammugi vabaks ostetud.

      Siis jõudis kätte päev, kui ka Maide hakkas küla simmanile kippuma. Ema Laima püüdis seda küll kavalusega edasi lükata, leides samaks ajaks ikka ja jälle tüdrukule mingi pakilise töö või tegevuse. Kuid lõpuks pidi ta siiski lubama, ega eluaeg jõua lapsi tagasi hoida, mõtles ta ohates. Ega olnud kitsi hoiatuste ja manitsustega, et tüdruk käituks tagasihoidlikult ja hoiduks kogu aeg venna kõrvale.

      Maidele oli simman uueks elamuseks. Ta oli küll igal jaanilaupäeval ema käekõrval suurte kiikumist pealt vaadanud, kuid tantsimise ajaks olid nad alati koju rutanud.

      Nüüd aga sai ka tema tantsida. Mitte üks või kaks korda, nagu enamus külaneide, kes suure kivi otsas tantsule kutsujat ootasid, tema tantsis viimase kui ühe tantsu maha. Ikka tuli mõni poiss tema poole ja kutsus tantsima ja igakord keerles ta kõige kauemini. Ka siis, kui kõik teised olid tantsust juba väsinud ja pillimees törtsutas niisama veel veidi üht võõrast viisi, keerles ta üksinda ja omaloodud tantsusammudega platsil. Ta tõstis käed pea kohale, hõljutas neid muusika rütmis ja oli ise nii vaimustunud omaleiutatud tantsustiilist. Ta naeratas kõigile, kui nägi, et teiste pilgud teda jälgisid, esmakordselt oli ta tähelepanu keskpunktis ja see meeldis talle. Ta ise tundis end kui seitsmendas taevas. Samamoodi kui muusika oli talle hinge läinud, tegi seda nüüd ka tants. Ta tahtnuks jäädagi tantsima, oi, kuis see talle meeldis!