tegi, kiitles, et varsti on tal pärija majas.
„Aga kui teeb sind tattninaks ja sünnib hoopis tütar?” tahtis keegi kuulaja kiusu ajada.
„Siis saan sama ilusa tütre nagu ta emagi! Kas sina siis ei tahaks?”
Mispeale kiusuajaja vaikis, kuna tõde on valus kuulda. Ta oli kade ka Jaagupi ilusa naise peale, mille leevenduseks hakkaski tollest pahasti rääkima.
„Ja küllap järgmine tuleb ikkagi poeg!” ei häirinud aga Jaagupi õnne miski.
Ent kevade hakul oli Jaagupi õnn veelgi suurem. Tema naine kinkis talle mitte ühe, vaid kaks poega korraga.
Küll sellel mehel ikka veab, räägiti küla peal ja kõrtsis, kui Jaagup oli „titejalgu” meestele välja teinud. Kõik, mida ta tahab, seda ta saab ja veel pealekaubagi.
Jaagupi pojad ei olnud üldse ühtmoodi, nii nagu enamus kaksikutest, vaid hoopistükkis erinevad. Üks neist oli just nagu isa suust kukkunud, valge peaga ja siniste silmadega, teine aga tumedate juustega ja tumepruunide silmadega, täpselt ema sarnane. Neid oli tore vaadata, just nende erinevuse pärast. Prullakad poisid, emal jätkus piima mõlemale ja jäi veel ülegi. Nii pererahvas kui ka teenijad tundsid poistest rõõmu ja tahtsid neid vaadata.
Mayday pühendus täiesti lastele ja kõik nägid, et võõramaalanna oskab olla imepärane ema.
Vanaperenaiselegi meeldis lastega tegelda, ainult et ta võõrastas veidi tumedaverelist last, otsekui poleks too tema enda liha ja veri. Kuid kas keegi seda tähele panigi? Kui, siis ainult teenijad. Ja mis sest imestadagi, et vanaemale meeldis heledavereline poiss rohkem, keda ta tihtipeale ka sülle võttis, oli see ju nii Jaagupi sarnane.
Poisid said kirikus ristitud ja pastor võis tänada, et kirik oli jällegi puupüsti rahvast täis. Valge peaga poiss sai, nagu kombeks, isa järgi nimeks Jaagup ja tumedapealine Joonas.
Kui poisid kõndima hakkasid, viis ema nad randa ja seal nad mängisid ja vallatlesid kivikeste ja rannakarpidega, otsekui kolm last. Neid oli lausa tore koos vaadata. Ja rannainimesed, kes varem Maydayst eemale hoidsid, ei saanud neist nüüd külmalt mööduda, vaid ütlesid ikka lastele mõne sõna või lihtsalt naeratasid neile. Neid naeratusi ja sõbralikke sõnu oli võõramaa noorik saabumise päevast saadik oodanud ja otsinud, kuid oli selle asemel vaid külmi pilke saanud. Nüüd, kui ta enam ei lootnudki nende juurde silda ehitada, tegid seda tema eest ta toredad pojakesed. Ta kaksikute lõbus vadin ja päikseline naer panid jää, mis oli tundunud juba igikestvana, ikkagi sulama.
Ja kui noorpaar üle hulga aja taas Riiga sõitis, ei tekitanud see enam endist halvakspanu, ju oli tarvis sõita ja midagi tarbeks osta, räägiti ainult. Kas noorproua seekord ka laval tantsu lõi, ei huvitanud enam kedagi.
Kui poisid rääkima hakkasid, oli jälle põhjust imestada, neil oli varsti koguni kaks keelt korraga suus. Sest poistega omavahel olles rääkis nende ema ikkagi omas keeles. Kuigi välimuselt erinevad, olid nad iseloomult ühesugused ja nii elavad, et ei püsinud pudeliski vakka. Suuremaks sirgudes muutus nende välimus veelgi – Jaagup oli suurema kondiga, Joonas aga kiitsakas. Küll see poiss on ikka emasse, arvas majarahvas, kardab isegi külma ilma ja tuult, täpselt nagu emagi.
Jaagup on õnnesärgis sündinud, rääkisid mehed. Ilus naine ja kaks toredat poega korraga. Nii rääkisid nad küll vaid kõrtsis, kus oma naine polnud pealt kuulamas.
Kuid päevad ei ole vennad. Ka õnn on heitlik ja saatus ei jaga häid päevi igavesti. Varem või hiljem hakkab ta ikka lõivu nõudma.
Rannakülla jõudis koletu kurgutõbi, mille all kannatasid mitmete perede lapsed.
Ka Rammu peret ei jätnud tõbi rahule, mõlemad poisid, kes alles kolmesed, nakatusid kurja tõppe.
Väike Jaagup paranes ära. Joonas aga, kes juba sünnist saati nõrgem olnud, jäi ka haigusele alla. Ja nii tuli ta külmal sügispäeval kalmuaeda kanda.
Terve pere oli õnnetu. Kõigil oli kahju elavaloomulisest mustasilmsest poisikesest. Kuigi, ega oma saatuse eest ju metsa peitu ei jookse. Ja eks ole ennegi tõbi lapsi ära viinud. Jumala tahte vastu ei saa keegi, Jumal annab ja ka võtab.
Vanaperenaine tundis end süüdlasena. Tundis hingepiinu, et oli ühele pojapojale rohkem tähelepanu pühendanud kui teisele. Ja hakkas sagedamalt kirikut külastama.
Alati rõõmsa Jaagupi muutis mure hulga tõsisemaks. Ta hoolitses veelgi rohkem oma naise eest, kellele oli küll lohutuseks uus laps, keda ta viimaseid kuid oma südame all kandis.
Ka külarahva suhtumine muutus üksjagu. Kadeduski oli taandunud. Elu ju näitas, et ega rikastegi päevad ühesugused vennad ei ole. Nii mõnigi ema oleks nüüd Maydayle hea sõna tahtnud öelda, kuid pelgas sisse astuda, kuna polnud seni nende majja asja olnud.
Siis sai Jaagupi naine tütrega maha, kes oli niivõrd kadunud vennakese nägu, et valus vaadata.
Jaagup astus üle hulga aja kõrtsi sisse ja kiitis, et sai tütre sama ilusa kui emagi. Tütre nimeks pandigi ema järgi Mayday.
Ehk küll ka siinkandis olid mitmed oma poegadele ja tütardele vanemate nimed pannud, arvati nüüd ikkagi, et see võib halb enne olla. Seda räägiti muidugi selja taga, Jaagupile ei tahtnud seda keegi ette heita.
Nüüd paistis, et Rammude peres läks elu taas oma tavalist rada. Mayday hoolitses kahe lapse eest, hullas taas nendega ja mängis neile ka klaverit ette.
Vanaperenaine, kes väikest tüdrukut tema võõramaise välimuse pärast samuti võõrastas, püüdis teda ikkagi armastada ja kippus isegi hoidma, tahtis sedaviisi vist oma eelmist süükoormat kergendada.
Kui väike Mayday oli pooleaastane, võttis Jaagup taas ühe mereretke ette. „Ehk hakkas rahakukkur tühjenema,” arvas keegi. Teine aga vaidles kohe vastu: „Pole ju kuulda olnud, et nad oleksid enam linnas priiskamas käinud.”
Jaagup oli vaid paar päeva ära olnud, kui algasid sügistormid.
Mayday muretses, et ta mees peab selliste koledate ilmadega merel olema.
„Ega igal pool siis tormi ole,” trööstis vanaperenaine, „seal, kus tema praegu purjetab, võib meri olla vagane kui lambuke.”
Siinkandis küll kogusid tuul ja torm iga päevaga väge juurde. Tuul ulgus kui näljane hunt nii päeval kui ööl. Lained tulid randa kõrgete ja vihastena, pritsides vahtu rannakividele ja uputades lautri vee alla. Ehkki see kõik oli rannarahvale tuntud ja läbi elatud, sügis ju, kumas selles tuuleulus mingi kaudne ähvardus. Ja vanad kalurid rääkisid omavahel olles, et nii suuri lained pole siinmail veel enne oma silmaga nähtud ja ega see head küll ei tähenda.
Torm oli peksnud mere kallastelt välja ja juhtus sedagi, et tohutud lained plaksusid juba vastu Rammu maja akent. See oli võimas vaatepilt.
Maiday seisis akna juures, üks laps süles, teine kõrval ja kõik kolm kilkasid kui ühest suust, kui uus lainehiid vastu akent peksis. Hetkeks ei näinud enam väljagi, kõik oli üks suur vahuväli. Siis voolas vesi aknaklaasilt tasapisi jälle alla ja vabastas vaatevälja.
Siis aga juhtus midagi enneolematut ja koledat. Siinkandis küll. See katastroof toimus nii ootamatult ja äkki, et kui sealolijad seda hiljem kirjeldasid, mäletas igaüks seda omamoodi.
Äkitselt hakkas maja vankuma, siis kostusid hirmsad ja valjud raksatused, otsekui oleks mitu tugevat meest hakanud maja lammutama. Ja seda need hiigellained,
