Ka pulmad ise olid tagasihoidlikumad ja seda ei pandud peale peret tabanud katastroofi ka pahaks.
Jaagup läks peale pulmi taas merele. Ka seda mõistis rannarahvas hästi, kust mujalt oleks saanud laostumisäärel olnud mees paremini raha teenida.
Laima võttis majapidamise kohe oma õlgadele, jättes vanaperenaisele vaid kergemad tööd. Ja ehkki vanaperenaine oli uut miniat soovinud ja pojale soovitanud, tundis ta nüüd veidike kõrvaletõrjutu meelekibedust. Ja talle meenusid pühakirja sõnad, et mõtle hästi järele, mida sa soovid või millise palvega Kõigevägevama poole pöördud. Tema oli ju mõelnud, et annaks kõik oma jõukuse ära, kui saaks võõramaalase asemel miniaks mõne hariliku rannapiiga. Tema palvet oligi kuulda võetud. Aga millise hinna eest? Ja kas ta oli sellega nüüd rahul?
Lapsed harjusid uue emaga ruttu. Eriti väike tüdruk, kes oma ema üldse ei mäletanud, rippus ta põllepaeltes kinni. Laima hakkas teda Mayday asemel Maideks kutsuma ja nii hüüdsid teda peale isa kõik.
Tõotusest, mis ta oma tulevasele mehele andnud oli, pidas Laima kinni, vähemalt tõotuse ühest poolest: ta tõepoolest hoidis lapsi, kuid kas nagu enda omasid, seda ei saanud keegi teada, kuna Laima ise lapsi ei saanudki. Kuis oleks ta neid saada võinudki, kui ta laulatatud mees Jaagup vist ei puudutanud teda sõrmeotsagagi, nii arvati, või oli nende taluteenija selle sõnumi kuskile ehk pillanud. Kuid rannarahval oli alati kõik paremini teada kui mõnikord asjaosalistel endil. Kas tuli see ehk pidevast rannatuulest, mis sõnumeid edasi kandis?
Laima hoidis lapsi nagu enda omasid, nii arvas ja küllap ka nägi seda külarahvas. Lapsed hoidis ta puhtad, ja mida sa muud veel taluperenaiselt, kel käed tööd täis, oodata saadki. Seda, et tal polnud aega lastega mängida, ei pandud talle pahaks, sest seda ei teinud tollel ajal seal rannakülas ükski ema. Vaid kadunud Mayday oli oma lastega mänginud ja neile laulnud ning klaverit ette mänginud, kuid temal muid kohustusi ju polnud. Seda mäletasid veel taluteenijadki.
Aga ka väike Jaagup tuletas mõnikord ema meelde ja rääkis õelegi, kuis ema oli kõnelenud oma kaugest kodusaarest, kus kasvasid siledate tüvedega puud, millel olid kaalikasuurused pähklid ja kui mõni niisugune pähe kukub, siis hoia ja keela! See kauge rand ei olnudki kivine nagu siinne rand, vaid kivikeste asemel olid seal roosad korallid, millest sai kaelakeed ja igasuguseid ehteid teha. Merest aga võis seal ka pärleid leida, mis olid konnakarpidesse peitu pugenud. Ja väike õde ei tüdinud neist lugudest kunagi, ja tahtis neid ikka ja uuesti kuulata. Jaagup rääkis õele, kui kenasti ema Mayday oli laulnud ja klaverit mänginud. Jutustas, kuis nad olid kolmekesi, siis, kui vend veel elus oli, igasuguseid huvitavaid mänge välja mõelnud. Ja Jaagup püüdis neid mänge meenutada, kuigi kõik ei tulnudki enam meelde ja mäng võis sassi pöörata. Maide aga armastas kõike, mida suur vend välja mõtles ja ka oma suurt venda armastas ta üle kõige. Ema Maydayd aga, kes olevat kunagi ammu nende ema olnud, ja keda ta nimetas „teiseks emaks”, pidas ta rohkem nii muinasjututegelaseks, ehk siis muruneitsiks või näkiks, keda väga vähesed inimesed oma silmaga näinud on.
Kuid kõige enam meeldis lastel siiski rannas suurtel kividel hüpata ja kõige suurema otsa ronida, mille otsa saamiseks pidi enne mööda kardetavaid libedaid adruhabemega kivisid tükk aega tasakaalu hoides ettevaatlikult ja oskuslikult kõndima. Jaagup oli koos suuremate lastega leidnud ka vees pehkinud vaiad, mis pidavat nende vana maja jäänused olema. Sinna ta õde kaasa ei võtnud, seal oli liiga ohtlik. Iga kord, kui lapsed tahtsid randa minna, tuli kodust luba küsida, muidu oli kohe kuri karjas, niimoodi õpetas neid Laima. Ja enamasti lapsed kuuletusidki.
Pühapäeviti kirikusse minnes hoidis Laima kumbagi käe otsas pühapäevariietuses last ja ta peahoiakust võis välja lugeda, et ta tundis end tõelise emana. Seda ei saanud talle ka pahaks panna. Kirikus laulsid nad kõik kõlavalt kaasa.
Maast-madalast pani Laima lapsed tööle. Ta oli ise nii kasvatatud ja päris loomulik, et ta niimoodi ka lapsi kasvatas. Töö teeb lapsest inimese, ütles ta, kui mõni ehk tähendas, kas see või teine töö lapsele veel ea- ja kasvukohane ikka on.
Ka lapsed võtsid tööd enesestmõistetavalt. Algul ehk tegidki nad töödki pooleldi mängides, kuid see oligi nagu harjutus pikale ja raskele, terve elu kestvale talutööle.
Kui noor Jaagup oli algul karjaseametis, siis meeldis Maidele teda vaatama minna. Enamasti unustas Jaagup võileiva maha ja siis oli õel kohustus seda talle kätte toimetada.
Emale küll ei meeldinud, et tüdruk liiga kauaks karjamaale jäi. Koduski oli tüdrukul küllaga tegemist: kanad vajasid söötmist, sigadele tuli sulp keeta ja veel paljugi, mis lapse konti ei rikkunud.
Maide aga tahtis üle kõige vennaga koos olla. Eriti meeldis talle suure vennaga karjamaal olla, mis tundus otse paradiisina. Jaagup teadis kõike linde ja oskas nende vidinat imehästi järele vidistada. Ta meisterdas nii endale kui õele pajupilli ja mängis siis kõik tuttavad viisid õele ette. Ja peagi õppis õdegi selle kunsti selgeks ning varsti mängisid nad koos ja see oli veelgi võimsam. Isegi pudulojused jätsid söömise pooleli ja jäid muusikat kuulatama, poolelinäritud rohututt suust välja tilpnemas.
Aeg aga läks ja lapsed kasvasid…
Jaagup oli juba poisikeseeast väljas, suurekasvuline ja sama tugev kui isagi. Nii sai Laima talle juba raskemaid talutöid usaldada ja karjaku amet jäi õele.
Maidele meeldis see amet, kuigi üksi oli siin palju igavam, ja ta sai sellega kenasti hakkama, oli ta ju venna kõrval kui praktikal olnud. Nii ei lasknud ta loomi kunagi naabruses oleva mõisa heinamaale, mis oleks pahandust tekitanud.
Varsti sai ta aga uue seltsilise, kes rohkem veel kui tema seltsi vajas ja heinamaa äärel heinakõrt närides igavles.
Kui Maide tüdrukut märkas, hakkas ta kohe käega lehvitama. Mispeale võõras lähemale lonkis.
Umbes ühevanused tüdrukud saidki tuttavaks ja üsna pea ka sõpradeks.
Hermiine-Elviine oli noore mõisahärra (mis noor ta nüüd enam oligi?) Stefani tütar, heleda peaga ja helesiniste silmadega tedretähnilise silmnäoga tüdruk, kes sel suvel oli vanaisa juurde maale suvitama saadetud.
Kui Maide kodus rääkis, et sai tuttavaks uue mõisapreiliga, imestas ema, et kuidas nad omavahel räägitud said, üks ei oska üht ja teine teist keelt.
Aga nad mõistsid teineteist, kuigi kumbki rääkis omas keeles, lisades sekka mõne juba tuntud teiskeelse sõna. Suve lõpuks – või millal see täpselt oli – tuli juhuslikult välja, et Maide juba oskaski saksa keelt rääkida. Terve pere imestas ja varsti kogu küla, kui uudis edasi kandus. Samuti imestati ka mõisas, kui Hermiine-Elviine hakkas korraga ühe külamehega, kel mõisa asja oli, puhast ja selget maakeelt kõnelema.
Tüdrukud sobisid hästi, üks tumedavereline mustade silmadega ja teine heledapäine saksa tüdruk. Viimane elas talvel oma vanematega Riia linnas. Ja sellest linnast ja linnaelust tahtis Maide kuulda ja teine oskas palju ja huvitavalt kõnelda. Maide sai kuulda sellisest imeasjast, nagu kinematograafia, millest ta veel midagi ei teadnud. Hermiine-Elviine seevastu teadis ja oli ka istunud saalis ning näinud oma ihusilmaga, kuis seinale ilmuvad suured ja elavad pildid, mida võid hinge kinni pidades vaadata. Piltide vahele näidatakse kirja, kust saad lugeda, et mida need huvitavad inimesed seal räägivad ja mis seal üldse sünnib. Maide kuulas teist ja mõtles, et kas tuleb kord temalgi võimalus sellist imeasja näha. Nagu tema mõtete peale ütles ta sõbratar, et Maide võiks kord tema juurde Riia linna kaasa tulla ja siis kõike oma silmaga näha. See oli küll liiga ahvatlev, et sellest unistadagi julgeks, mõtles Maide. Aga unistas ikkagi.
Hermiine-Elviinele seevastu ei väsinud kuulamast Maide pajupilli, nimetades seda võlupilliks. Temagi laulis mõne saksa laulukese ette ja Maide võlus varsti sama viisi oma võlupillist
