Kaks armukest. Alfred de Musset

Скачать книгу

ta puhkes keset klassituba nutma, kui ei saanud laupäeviti aupinki istuda. Ta sukeldus õpingutesse ja töötas innukalt, kuni ühel päeval üks daam, tema ema sõbranna, kinkis talle kauni türkiisiga sõrmuse; tunni kuulamise asemel imetles ta nüüd sõrmust helklemas oma sõrmes. See oli kullapalavik, mida võib põdeda uudishimulik laps. Ent niipea, kui lapsest saab täiskasvanu, ilmnevad selle ohtliku kalduvuse tagajärjed.

      Vaevalt vabadusse pääsenud, andis ta mõtlematult järele kõikvõimalikele kiusatustele. Alati rõõmsas tujus, elas ta muretult kui linnuke oksal ja tema vaesus ei tulnud talle meeldegi, tal ei näinud sellest aimugi olevat. Maailm tegi selle talle selgeks. Tema nimi lubas tal läbi käia ka nende noorte inimestega, kes olid rikkamad kui tema. Ta oli nende seltskonnas küll oma inimene, aga ta ei teadnud, kuidas neid jäljendada.Valentini vanemad elasid maal, kuid õigusteaduse õppimise ettekäändel sai ta aega veeta Tuileries’ aias või bulvaritel jalutades. Seal tundis ta end kui kala vees; ent kui sõbrad ratsutama läksid, siis oli tema üksi see, kes jäi veidi pettunult jalamehena maha. Tema rätsep õmbles talle võlgu, aga mis tähtsust on riietel, kui taskud on tühjad? Enamasti ei olnud tal taskutes tõepoolest midagi. Olles liiga uhke selleks, et elada teiste arvel, otsustas ta oma vaesust varjata, mis oli tark tegu, ja keeldus põlglikult osa võtmast kõigist neist lõbustustest, kus ta ei suutnud enda eest tasuda, ning püüdis kohtuda jõukate inimestega vaid siis, kui tal oli raha.

      Seda rolli oli raske mängida ja pealegi käis see risti vastu tema isa soovidele; oli vaja midagi ette võtta. Valentin läks pangamajja tööle. Pangaametniku elukutse ei meeldinud talle küll sugugi, kuid mingi lihtlabane töö oleks talle veel rohkem vastumeelt olnud. Nii läks ta alandlikult büroosse. Ta loobus sõpradest ja samaaegselt ka vabadusest. Ta ei pidanud seda tööd häbiväärseks, aga tal oli igav. Kui saabus tema särav õnnepäev, nagu on öelnud André Chénier,2 sai ta otsekui palaviku. Kuigi ta pidi tasuma võlad või ostma midagi asjalikku, ajas kuldmüntide kõlin ta pea nii segi, et ta kaotas igasuguse mõtlemisvõime. Ta süda võpatas, nähes oma peos säramas seda haruldast metalli, ja kui ainult ilm lubas, polnud ta mõttes muud peale ringi jooksmise. Kui ma ütlen “jooksmise”, siis ma eksin; sel päeval võis teda näha hoopis luksuslikus üüritõllas, mis sõidutas teda Rocher de Cancale’i tänavale; tõllas pikutas ta patjadel, hingas värsket õhku või suitsetas sigarit, lastes end laisalt sõidurütmis kiigutada, mõtlemata kordagi homsele päevale. Ent järgmisel päeval tuli jälle pangaametnikuks hakata; aga mis tähtsust sel oli, peaasi, et tema unistused täide läksid. Kuupalk lendas vastu taevast ühe päevaga. Tema enda jutu järgi veetis ta oma halvad päevad unistades, headel päevadel aga viis oma unistusi ellu: kord Pariisis, kord maal võis teda näha raha läbi löömas, aga ta oli peaaegu alati üksinda, mis näitab, et ta ei tahtnud sellega teiste ees hoobelda. Muuseas, ta pillas raha tuulde suure härra lihtsameelsusega, kes rahuldab oma järjekordset kapriisi. On alles pangaametnik, ütlete teie; ja teda visatigi ukse taha.

      Vabadus ja jõudeolek toovad kaasa igasuguseid kiusatusi. Kui on palju soove, kui ollakse veel väga noor ja kui taskutes on vähe raha, on kindel oht teha suuri lollusi. Ja Valentin tegi neid rohkesti. Tema maania muuta oma unistused reaalsuseks tõukas teda tagant unistama kõige ohtlikumaid unistusi. Ja ma arvan, et ta aimas vägagi hästi, millist elu elab see, kellel on elamiseks sada tuhat franki aastas. Ja nagu näete, tegutses mu tuulepea täpipealt nii, nagu oleks ta ise kõnealune isik. Mõelge vaid, kuhu võib nii jõuda vähese arukuse ja suure uudishimu korral. Valentini arutlused oma elulaadi üle olid küllaltki kentsakad. Tema arvates on igal elusolendil õigus mingile kindlale naudingute hulgale; ta võrdles seda hulka täidetud karikaga, millest kokkuhoidlikud joovad lonkshaaval, tema aga joob suurte sõõmudega. Ma ei loe päevi, küll aga lõbusid, tavatses ta öelda. Ja kui ma tahan kulutada päevas kakskümmend viis luidoori3 peaks mu aastapalk olema kaheksakümmend kaks tuhat viissada livri.4

      Valentini ohjeldas tema meeletustes ainult üks tunne – kiindumus emasse. Ema, tõsi küll, oli teda alatasa hellitanud; öeldakse, et see on viga, aga olgu pealegi, igal juhul on see kõikidest vigadest parim ja loomulikum. See suurepärane naine, kes oli Valentini ilmale toonud, tegi kõik selleks, et poja elu oleks kerge. Ta ei olnud rikas, nagu te isegi teate. Ent kui kokku arvata kõik need eküüd,5 mis ta vargsi oma armastatud lapse pihku poetas, oleks see kokku teinud kenakese summa. Kogu oma taltsutamatuse juures hoidis Valentini tagasi vaid mõte, et ta võib kurvastada oma ema; ja see mõte ei jätnud teda iial maha. Teisest küljest avas see tervitatav kiindumus ta südame kõigile headele kavatsustele, kõigile tõelistele tunnetele. See oli tema jaoks kui võti maailma, mida ta võib-olla poleks muidu mõistnud. Ma ei tea, kes ütles esimesena, et armastatud olend pole eales õnnetu, kuid Valentin oleks võinud veel lisada: “Kes armastab oma ema, pole ealeski halb.” Kui Valentin jõudis pärast mõningaid lollusi tiiba lohistades ja jalga longates tagasi koju, tuli ema teda lahutama. Kes suudaks hinnata seda kannatlikku meelt, seda emalikku hoolitsust, seda südameheadust, mille puhul ei pea valjuhäälselt kõnelema sõprusest, ja see teebki elu magusaks ja kergeks! Ma tahaksin siinkohal tuua ühe näite.

      Ühel päeval, kui tuisupeast poiss oli oma raha maha mänginud, tuli ta koju halvas tujus. Küünarnukid lauale toetatud, pea käte vahel, mõlgutas ta musti mõtteid. Ema tuli tuppa, käes veeklaasi pandud suur bukett roose, mille ta õrnalt tema kõrvale laua peale pani. Poiss tõstis oma tänulikud silmad ema poole, kes ütles naeratades: “Need maksid vaid neli suud.” Nagu näete, polnud see sugugi kallis, ometi oli bukett võrratu. Üksi jäänud Valentin tundis, kuidas rooside lõhn rahustab tema pingul närve. Ma ei oskagi teile öelda, millist mõju avaldas talle üks nii armas, nii kergelt saadud, nii ootamatult toodud kingitus; ta mõtles oma äraraisatud raha peale ja küsis endalt, mida oleks sellega võinud teha tema ema, kes oli teda osanud lohutada nii vähese raha eest. Liigutatult puhkes ta nutma ja talle meenusid vaese inimese rõõmud, mis ta oli jõudnud juba ära unustada.

      Mida enam ta vaese inimese rõõme tundma õppis, seda kallimad need talle tundusid. Ta armastas neid, sest ta armastas oma ema; ta vaatas enda ümber ringi ja, olles proovinud veidi kõike, leidis ta, et oskab neist lugu pidada. On see eelis? Ma ei tea veel. Õnn nautida, õnn kannatada.

      Kui ma teile ütlen, et mida vanemaks Valentin sai seda targemaks ja seda hullemaks ta muutus, võib teile jääda mulje, et ma teen nalja; kuid nii see tõesti oli. Tema kaks erinevat mina kasvasid koos temaga. Samal ajal kui ta lennukas fantaasia teda enesega kaasa vedas, hoidis ta süda teda kodus kinni. Vaevalt oli ta endasse sulgunud ja otsustanud kindlameelne olla, kui üks valssi mängiv leierkastimees tema akna alt mööda minema juhtus ja kõik ära rikkus. Siis läks ta välja lõbujahile, kuid kohanud teel üht kerjust ja heldinud mõnest juhuslikust sõnast, mida ütles see räbalais mees meie aja tragöödiast, muutus ta taas mõtlikuks ja läks tagasi koju. Sule kätte võtnud, püüdis ta töötada, aga tema hajameelne sulg visandas toimiku äärele hoopis ballil kohatud kena naise silueti. Sõbra juurde kogunenud lõbus seltskond palus teda õhtusöögile jääda ja juba ta ulataski oma klaasi ning jõi ühe pilgeni täis klaasi teise järel; siis pistis ta käe taskusse, ja avastanud, et on maha unustanud võtme ja peab ema üles äratama, hiilis ta minema ja läks koju nuusutama oma armastatud rooside lõhna.

      Selline lihtsameelne ja arulage, tagasihoidlik ja uhke, õrn ja uljas oli see poiss. Loodus oli teinud temast rikka ja saatus oli teinud temast vaese; selle asemel et valida, mängis ta kahte rolli korraga. Kuigi temas oli kannatlikkust, järelemõtlemist ja leplikkust, ei suutnud see siiski võitu saada lõbujanust, kuid ka tema suurimad arulagedushetked ei suutnud purustada tema südant. Ta ei võidelnud ei südame ega ka lõbujanu vastu, mis mõlemad teda enese poole tõmbasid. Nii juhtuski, et ta oli nagu kahestunud, elades alalises vastuolus iseendaga, millest ma teile juba rääkisin. Aga see on ju nõrkus, ütlete te otsekohe. On muidugi, ta pole tõesti mingi roomlane, aga meie ei ela ju ka Roomas.

      Me

Скачать книгу