asemel et istuda, tõstis noormees tabureti üles, ja tehes näo, nagu otsiks ta sobivamat kohta, tuli markiisile lähemale. “Kuhu te tulete?” küsis proua de Paranes.
Tegelikkuses ei läinud asjad sugugi nii kiiresti, kui Valentin seda soovinuks, ja see erutas teda. Ta jäi seisma ja pani tabureti veelgi kaugemale, kui see enne oli olnud, võttis siis istet ega osanud enam midagi öelda. Pealegi seisis üks pikk, ülbe ja ebasõbraliku näoga lakei markiisi ees ja ulatas talle tassi kuuma šokolaadiga, mida proua lonkshaaval jooma hakkas. Kolmanda isiku juuresolek ja ka markiis ise, kelle tähelepanu polnud pööratud Valentinile, vaid sellele, et ta oma huuli ei kõrvetaks, pani noormehe täbarasse olukorda. Valentin võttis tähtsalt taskust visandi, ja kinnitanud pilgu proua de Parnes’ile, hakkas originaali koopiaga võrdlema. Proua küsis, mida ta seal teeb. Noormees tõusis, näitas markiisile oma joonistust ja istus siis uuesti sõna lausumata pingile. Markiis heitis pildile kiire pilgu ja kortsutas kulmu, nagu otsiks ta sealt sarnasust, kallutas siis pea küljele, nagu oleks ta end pildil ära tundnud. Ta jõi šokolaadi lõpuni, teener läks ära ja proua naeratas taas, nii et ta ilusad valged hambad nähtavale tulid.
“See on ilusam kui mina,” ütles ta lõpuks, “kas te joonistasite selle peast? Kuidas te selle peale küll tulite?”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
