eufooriatunde. Ülim tõde ei tohiks muutuda. Puhas teadlikkus on ülim ja muutumatu. See ei sünni ega sure. Eufooriatunne on ainuke nähtus peale puhta teadlikkuse, mille kohta seda võib öelda. See on alati olemas, alati valmis toetama ja suunama.
Eufooriatunne on alati olemas olnud ja jääb alatiseks eksisteerima. See ei tule ega lähe nagu suhtelised emotsioonid, mis puhkevad meeltepimeduses ilutulestikuna. See on mahe ja puhas koiduvalgus. Eufooriatunne on praegugi sinuga. Kas tunned? See on olnud sinuga terve elu, ootamas, et sa selle ära tunneksid. Aeg-ajalt, elu külluslikematel hetkedel, oledki seda teinud. Eufooriatunne võis sulle vargsi ligi hiilida, kui istusid rahulikult pargipingil või vaikse vuliseva oja kaldal. Oled kogenud seda kallima puudutuses või kümmelnud ennastunustavalt selle kirelõõmas.
Eufooriatunne on alati valvel ja ootab väikseimatki vihjet selle kohta, et ihkad seda oma ellu. See on alati valmis sind avasüli vastu võtma nagu ema, kelle laps on liiga kauaks kodust eemale jäänud. Võib koguni öelda, et eufooriatunne on avatud uks, mis ootab, et sa üle läve astuksid.
Sinu mõistus määratleb eufooriatunnet rõõmu, rahu, vaikuse, piiritu armastuse, õndsuse, joovastuse ja muu säärasena. Eufooriatunded ei ole tunded. Harilikud tunded, nagu rõõm, erutus, viha, kurbus, tingimustega armastus, armukadedus, hirm jms tulevad ja lähevad koos elutingimustega. Need alluvad tingimustele, nagu raha saamine või kaotamine, lähedase kaotamine või uue töökoha leidmine. Tunded valitsevad sinu meeli vastavate tundevarjunditega. Eufooriatunne on meelteülene puhtus, lõuend, millele emotsioone maalitakse.
Tegelikult eksisteerib ainult üks eufooriatunne. Kui eufooriatunne hakkab loomise peeneimal tasandil alles kuju võtma, siis avaldub selle ühtsus puhta teadlikkusena. Kuna inimmõistus ei suuda ühtsust tajuda, siis ei tajuta sellel tasandil ka eufooriatunde ühtsust. Ent veidi aja pärast ühtib eufooriatunne loomisega, hakkab tarduma ja kindlamat kuju võtma. Need esimesed kujutised sügaval mõistusesoppides on eufooriatunde puhtuse peegeldused. Need on nagu vikerkaarevärvid, mis lähtuvad ühest ainsast puhtast päikesekiirest. Sina tajud eufooriatunde vikerkaarevärve rahu, armastuse ja õndsusena. Seetõttu tundub mõistusele, et eufooriatundeid on palju, kuid tegelikkuses eksisteerib ainult piiritu vaikus.
Alati, kui su meeltes peegelduvad suhtelised emotsioonid, on need seotud mineviku- või tulevikumuredega. Mõtle selle üle. Kui muretsed või pabistad millegi pärast, siis oled tulevikust haaratud. Kui tunned süümepiinu, kahetsust või kurbust, siis oled taandunud minevikku. Tingimustega tunnetel on erinev kuju, suurus ja intensiivsus. Meie emotsioonid on harva puhtad. See tähendab, et harilikult kogeme kirgede segu, mis on vahel tugevam, vahel nõrgem. Kokkuvõttes pulbitseb meis emotsioonide kompott, mis keeb allpool tavateadvust, kuid mõjutab sellegipoolest meie käitumist. See on meie silmis väga raskesti mõistetav. Jätame selle emotsioonide kompoti psühholoogidele ja muudele asjatundjatele lahkamiseks. Eufooriatunne on põhjuse ja tagajärje kammitsaist vaba. See on lihtne, puhas ja ainulaadne – ning sellest saabki meie lugu alguse.
Madu, kes neelab oma saba
Olen täiskasvanuna kõvasti töötanud. Iseäranis kõvasti olen pingutanud valgustatuse saavutamise nimel. Minu silmis tähendas valgustatus jäädavat õnneseisundit. Olin võtnud pähe utoopilise mõtte, et kui olen valgustunud, siis olen pidevalt justkui seitsmendas taevas, vaatan alla kannatavate masside poole ja mõtlen endamisi: “Oi-oi! Sa vaata ainult neid kannatavaid inimesi seal all. Mul on tõeliselt hea meel, et olen kõigest sellest üle.”
Valgustumisest kujunes minu eesmärk ja ma tundsin põletavat iha võimalikult kiiresti selle eesmärgini jõuda. Aga mul polnud aimugi, et just seesama iha vabadusse pääseda vangistas mind lõputusse nõiaringi, justkui oma saba neelava mao pead otsima. Kui oled ihast võitu saanud, ei jää järele midagi ja see on hea, kui suudad sellega leppida. Teekonna alguses ja lõpus on eimiski. Keskel samuti, kuid seda taipavad vähesed.
Annan sulle vihje. Iga kord, kui oled teel piiritu õndsuse ja igavese vabaduse poole, lahku sellelt rajalt. Kui miski saab olla piiritu ja igavene, siis peab see olema sinu praeguses asukohas. Sa ei vaja teed, et minna kuhugi, kus sa juba oled, sest sa oled kohal. Kõlab loogiliselt? Lõpeta pingutamine, ja sind ootab rahu – nagu metsikule tormile järgnev vaikus.
Alusta mingisugust lihtsat tegevust, näiteks hakka raamatut käest panema või läbi toa kõndima. Igasugune tegevus sobib. Millalgi tegevuse keskel lakka järsku liikumast. Pärast peatumist pööra tähelepanu mõistuses toimuvale. Ja seejärel oma keha aistingutele.
Kui katkestad poole pealt lihtsa tegevuse, siis avastad, et meel on tühi ja keha rahulik. Kus sa ka ei viibiks või mida teeks, olgu see lihtne toiming või elukulg, eimiski on alati sinuga… alati!
Sa vajad teekonda suhteliste asjade jaoks nagu toidupoe leidmine või majandusliku kindlustatuse saavutamine. Teekonnad on vajalikud selleks, et võiksid elus suhteliste asjade järele küünitada. Aga kui tahad leida midagi niisugust, mis on olemas kogu aeg ja kõikjal, näiteks puhas teadlikkus ja eufooriatunne, siis pole teekonnast vähimatki tolku. See on üdini kasutu. See on elu raiskamine.
Sa ei saa hankida midagi, mis on juba olemas, kuidas sa ka ei prooviks. Kui usud, et piiritu armastuseni viib kindel tee, siis oled oma uskumusest pimestatud. Sa ei näe puude taga metsa. Võid üritada ja üritada, punnitada palju aastaid, ja ikkagi mitte saada seda, mis sul juba on. Kuidas ma seda tean? Sest minagi olen lõputult üritanud.
Ükskord lakkasin üritamast ja kui sellega kaasnes ülihea tunne, siis mõtlesin: “Kui üritamisest loobumine tekitab nii hea tunde, siis mõelda vaid, kui rahulik ma võiksin olla, kui sellele tõeliselt rõhku paneksin.“ Kas märkad selle mõttekäigu hullumeelsust? Rahu saabub väiksemast, mitte suuremast rahmeldamisest. Rahu ei taba meid hetkedel, mil tegeleme mitme asjaga üheaegselt. See tabab meid siis, kui mõistus puhkab. Kui püsinuksin “loobu üritamast” režiimil, siis olnuks rahu igavene. Aga mina jätkasin pingutamist.
See on levinud viga. Kui oleme eesmärgini jõudnud ja saanud midagi, mille nimel oleme kõvasti vaeva näinud, siis kaasneb sellega üpris hea enesetunne. Me arvame, et hea enesetunne on tingitud soovi täitumisest. Aga tegelikult lähtub sügav seesmine rahulolu teadmisest, et me ei pea enam selle asja nimel pingutama. Meie sees on koht täielikule tegevusetusele, mida täidab rõõm, rahu või rahulolutunne. Kuna me oleme rahu olemust vääriti mõistnud, siis üritame seda kohta tegevustega täita. Varsti pärast eesmärgi saavutamist on meil jälle sipelgad püksis ja me otsime uue mäetipu, mida vallutada.
Vahel ei suuda me isegi hetkeks vaikust nautida, sest mõistus otsib juba järgmist väljakutset. Mõistus teab, et õnn on üürike, ning püüab lakkamatult jäädavat õnne otsida. Siinkohal tuleb mängu eufooriatunne.
Eufooriatunne on kogu aeg ja kõikjal. Sellepärast ütlesingi, et see on olnud alati sinuga. Kui eufooriatunne on praegu sinuga, aga sa ei ole sellest teadlik, siis kuhu peaksid minema ja mida tegema, et seda leida? Vastus on uskumatult lihtne: sa ei pea kuhugi minema ega midagi tegema, piisab selle teadvustamisest. Ja kuidas seda teadvustada? Vastus: ilma üritamata ja pingutamata. See ongi saladus, amulett, mis aitab lõpetada kannatused, mida oled juba lapsepõlvest saadik endaga kaasas kandnud. Lakka üritamast.
Siin on üks harjutus minu sõnade lahtiseletamiseks.
Vali üks arv ühest kümneni. Kujutle vaimusilmas mingisugust värvust. Ja viimaks mõtle kõrgest puust. Pärast seda mõtle järgemööda arvust, värvusest ja puust.
Kui mõtlesid arvust ja värvusest, siis kui raske oli üleminek ühelt teisele? Kas mõtlesid: Hea küll, mõistus, mõtleme ühe arvu. Ja nüüd, mil arv on mõeldud, asume värvusest mõtlema. Ja nüüd, mil värvus on kindlalt silme ees, mõtleme hoopis puust. Muidugi mitte, sest mõistus ei
