Ja silma siniseks.
O.7. Ja Jumalus kutsus politseiinglid.
O.8. Ja need tulidki… poole tunni pärast.
O.9. Ja Jumalus jõudis juba selle ajaga oma ligimesele andestada.
O.10. Ja andis musi.
O.11. Ja kallistas.
O.12. Ja oleks midagi veel andnud, kui Eedi oleks tahtnud.
O.13. Ja Eedi ei tahtnud.
O.14. Ja politsei tuligi.
P.1. Ja sa pead ise oma tegude eest vastutama.
P.2. Ja see ei aita, et sa oled rase.
P.3. Ja kõrgem olevus.
P.4. Ja seletuskiri tuleb ikka kirjutada.
P.5. Ja mis sellest, et sa näed juba kahekordselt.
P.6. Ja kolmekordselt.
P.7. Ja sitta sellest seletuskirjast, arvas lõpuks politsei.
P.8. Ja nad läksid minema.
R.1. Ja Jumalus lohistas Eedi teise tuppa magama.
R.2. Ja tundis, kuidas tal kõhus midagi nõksatas.
R.3. Ja koristas siis Eedi okse.
R.4. Ja öösel tulid looteveed ära.
R.5. Ja hommikul oli Jumalus haiglas.
R.6. Ja tal oli nürisünnitus.
R.7. Ja Adam ei jäänud elama.
Sest ta ema oli üks lõplikult persekukkunud jumalus.
6
Lõputu Linna Laamendaja
Dialogos oli ennast puhtaks kaapinud ja aplodeeris Minaette Naiselikule Lahendusele ukselt. Ta oli täiesti alasti ja pikk peenike noku tilpnes ta jalgade vahel nagu sgutt. Mees oleks võinud endale vähemalt rätiku ümber keerata.
“Perfekto, olianto, morganito, klassiko, otsen harašoo, veri guud, oikein hyva…”
Viskasin teda lillevaasiga, et filosoof oma krapi kinni paneks.
“Kas meeldis?” küsis Mummi näost õhetades. Üksisilmi vaatas ta Dialogose voolikut.
Dialogos avas suu, mina tõmbasin välja püstoli. Dialogos nägi püstolit, võttis kapi pealt markeri ja kirjutas suurte kõverate tähtedega tapeedile:
“Miline sükavus ja tundede vilikraanne esidlus. Seles oradooriumis on väka pallju mõdlemiseainet järeletulivatele põlvetele.”
“Hakkate kohe järeltulevatele põlvedele mõtlema või?” ilkusin, sest filosoofi “vilikraanne” kiri ajas mind vägisi naerma.
“Miks ka mitte,” leidis Ormi. Ka tema vahtis üksisilmi Dialogose kiitsakat, kondist keha, nagu kääbatanud kana, mis on kuu aega kraavis mädanenud.
“Kuule mutt – sul on kliimaks,” leidis Mummi.
“Mis asi see on?” ei teadnud Ormi ja vaatas ootavalt Dialogosele otsa. See võttis haisva tooga, pani sandaalid jalga ja istus diivanile. Ta süütas seinalambi ja pani käed vaheliti rinnale, sättides ennast jutustamiseks valmis.
“Kliimaks,” hakkas ta tähtsalt seletama, “on naise klimaatiliste tingimuste muutumine. Kui enne on naisel külm, siis kliima ajal hakkab tal soe või vastupidi. Igatahes on kliima inimese sisemise soojuse allikas ja meeste kliimaks toimub hoopis teist…”
“Misasja!” röögatasin. “Meestel ei ole kliimaksit!”
“Nii arvad sina,” pomises Dialogos.
“Ptüi, kurat! Ei ole ju!”
Vaatasin Mummile otsa.
“Kui mina olen sinu teine naiselik mina, siis saabub ka minule kunagi kliimaks ja sa põed selle läbi,” arvas Mummi loogiliselt. Naine vaatas mind oma tumedate silmadega, millest kajas vastu tuulekohin ja lainetemüha: kostus igatsuse ootavat kutset ja ootavat valmisolekut, et jätkata selle sitase inimkonna eksistentsi Milleks küll – saadan?
“Hullumaja,” arvasin. Võtsin kõrvaklapid, panin need endale pähe ja hakkasin kuulama Modzardi. Teate küll – seda Wolfang Amadeust. Hea oli. Vähemalt ei kuulnud ma, kuidas Dialogos tähtsalt naiste ja meeste kliimast seletas. Eneselegi märkamatult jäin magama. Akna taga oli täiesti pime ja ma ei näinud enam raugevat tormimüha. Alles hommikul, kui silmad avasin, leidsin ennast keset päikseküllast säravat palkonit. Keegi oli mulle peale visanud paksu põrandavaiba ja selle tolm ajas aevastama. Viskasin vaiba põrandale, tõmbasin kõrvaklapid peast ja vajutasin plaadimasinasse Rammonisteini. Keerasin volüümi maksimumile, avasin igaks juhuks aknad ja jooksin ise merre. Kui Rammonisteini röögatus ükskord minuni jõudis, olin juba kaugel lainetes.
Ormi, Dialogos ja Mummi istusid toas ja vahtisid segaste nägudega ringi. Nende välimus ja ilme oli äärmiselt totakas. Kolmsada vatti kõlaritest pole ikka nalja asi. Ole kus tahes. Teisel korrusel lööb voodi lakke nagu naksti.
“Miks te maki kinni panite?” küsisin, kuid nad ei saanud minust aru. Võib-olla lihtsalt ei kuulnud. Kordasin küsimust.
“Mine võta voodi magamistoa laest alla!” röökis Ormi.
“Miks ta laes on?” ei saanud ma aru.
“Selle kisa pärast,” vastas Ormi. Dialogos ei öelnud midagi, vaid palvetas käed koos ja jalad ristis. Mees oli üsna totaka välimusega. Andsin talle võmmu kuklasse, ent ka see sõbralik liigutus ei teinud tema enesetunnet paremaks. Oma ette pomisedes vahtis ta aknast välja.
“Mein Herz brennt,” pomises ta.
Las ta kurat brennib pealegi. Mis mul sellest. Panin maki mängima ja läksin kööki süüa tegema. Mummi tuli minu juurde ja kallistas mind. Ta suudles ja pistis käe sahtlisse, kus arvas olevat minu rahakotti. Lükkasin sahtli lupsti kinni ja Mummi näpud jäid selle vahele. Naine karjatas ja hakkas näppe lutsima.
“Teeme midagi,” pakkus naine.
“Teeme jah. Haki vorst ära ja pane kartulid pannile praadima!” käskisin.
Mein Hertz brennt. Mein Hertz brennt… jne.
“Ma ei mõelnud seda. Vorsti võid sa ka ise hakkida. Ma käiksin vahepeal poes ära.”
“Sa oled üks haige jänes. Mida sa sinna poodi otsid? Majas on ju kõik olemas mida vaja,” uurisin. Andsin naisele terava noa ja Mummi vaatles selle ihutud tera.
“Vorst on siin,” viskasin kapist jäätanud kannika.
Mummi hakkas vorsti hakkima. Närviliselt lõikas ta näppu ja veri tilkus põrandale. Minul oli samuti valus. Nagu siis kui ta süütuse kaotas. Noorelt. Kaheteistkümne aastaselt, rannal. Ühele hulgusele kes mu… sitale. Ühesõnaga – Minaette Naiseliku Lahenduse ära võrgutas ja pehmeks rääkis. Ta libistas Mummil püksid jalast
