võtsin aerud. Tüdrukute kurvad silmad vaatasid mind. Istusin paati.
“Palun jää!” karjatas Agne. Ta tõusis püsti ja tormas minu juurde nii, et ta mustad juuksed lehvisid tuuletus õhus. Õhuke kleit pudenes tal seljast ja taas kord nägin ma ta võrratult kaunist naisekeha. Tema pingul lihased mänglesid nagu saledal hirvel ja hetkeks tundus mulle, et aeg on seiskunud ja ma näen ainult seda ebamaist hireoduuli, kes minu poole sööstab. Ta hüppas mu paati ja kallistas mind. Tema pehme keha liibus mu rinnale ja ta soojad huuled otsisid minu omi. Odüsseuse lummavad sireenid olid käkid võrreldes nende ilmataridega.
“Ole siin ja jää meile toeks, et meil vähegi kergem oleks seda katsumust taluda! Me anname sulle kõik, mida sa tahad. Me oleme sinuga ja sünnitame sulle kauneid lapsi. Hiljem saad sa pooljumalaks ja saja aasta pärast isegi jumalaks. Vallates maailma saladusi, võid sa midagi muuta ja meid vabastada. Jää ainult siia!”
“Alles terve sajandi pärast,” ühmasin.
“Teinekord kulub Valdaja jõu saamiseks aastatuhandeid. Jumalad ja jumalannad tulevad ja lähevad, aga Valdaja jääb. Sina tahad kõike liiga ruttu saada,” tähendas piiga.
“Ma ei elagi saja aastaseks,” nähvasin. “Raugana pole minust enam mingisugust tolku.
“Senikaua, kuni püsib inimkond sa ei vananegi, vaid jääd sama nooreks nagu praegu. Ka meie oleme juba üsna vanad, kuid ikka säilitanud oma nooruse ja naiselikkuse.”
“Ma ei saa, sest tean, mida te igaüks ühe nädala kuus tegema peate,” ütlesin.
“Aga kolm nädalat kuus oleme me kolmekesi sinuga.” lubas ta.
“Sellest mulle ei piisa. Mine kaldale!” käskisin.
Agne jäi nutma, seistes põlvini vees. Nägin kaugelt veel tema alasti keha ja kuulsin, kuidas ta mulle ahastades järele hüüdis. Siis neelas hämune silmapiir temagi. Teadsin, et tüdrukud loodavad ikkagi, et kunagi tulen ma nende juurde tagasi, kuid seda teen ma ainult unes. Võib-olla see ongi siis reaalsuse ja unelma ühtesulamine? Somnambuul, mis tekib uneluse ja ärkveloleku piiril. Ma ei tea. Seni oli ainult loksuv meri mu kipaka paadi ümber ja nukker mälestus sellest kõigest.
Hakkasin sõudma tagasi Suvituslinna. Saar kadus uttu nagu poleks teda olnudki. Teadsin nüüd, mida Neli Õde mulle tahtsid öelda. Kui koju jõuan, kirjutan sellest epistli.
Me tahame liiga kõike ruttu ja kiiresti, kuid ei jõua kannatada isegi kuud, et siis vaadata vastu karmile reaalsusele. Alles tulevik annab selguse, rahulolu ja õndsuse, kuid tulevik näib meile kauge ja võõrana. Me ei usu tulevikku. Inimese õigus on elada tänases päevas – armastada nüüd ja praegu – mitte jagada oma õnne kellegi teisega. Inimese õigus on lahkuda, kui ta seda vajalikuks peab. Inimese õigus on olla ja ennast müüa. Kellele tahes. Õigus olla templiorjatar, kui seda nõuab lunastus. Kõik.
4
Dialogos
Tagasitee Nelja Õe saarelt oli raskem kui minek. Olin sügavas masenduses, sest mulle hakkas saar oma rahuliku salapäraga väga meeldima. Kõige krooniks oli aga saare sünge julmus, mis seda valitses. Kas maa peal tegelikult vähe julmust on? Aga ikkagi – aerutasin ja tundsin tülpimust kõigest. Olin väsinud ja tujutu. Järgmisel päeval hakkas kallas paistma ja ma pidasin juba tõsist plaani, kas pööran otsa ringi ja kooserdan saarele tagasi, et jääda Nelja Õe tulevaseks jumalaks ja käskijaks. Aga sinna oli ju nii palju aega. Aega ei suutnud ma taluda, sest olin endale suutnud ise maailma luua ja osaliselt valitsesin seda. Vähemalt oma rannal.
Märkasin rannas suurt silti. Esialgu ei saanud ma aru, mida see tähendas, kuid lähemale jõudes suutsin lugeda:
“Maffia rannig. Ilma loada randuminne keladud!!!”
Ja kolm hüüumärki nagu viimased padrunid pidemes. Sinise värviga pintseldatud sinine ime.
“Mida te, lollid, teinud olete?” küsisin ühe “mafiooso” käest, kes igavlevalt korvtoolis molutas ja sigaretti imes. “Mina elan ka rannikul ja tegelikult on see minu maa. Te peate ka minu nime sildile kirjutama.”
Kolmepäevase habemega, mustas pintsakus ja lillelistes pükstes kõrilõikaja võttis pingi alt värvipoti. Ta ajas redeli püsti ja kirjutas sildile:
“Ranniguöl ellavat vell Ethan ja Dialogos.”
“Kes see Dialogos on?” imestasin.
“Vaata selle liivakünka taga. Jalad paistavad,” osutas mafiooso pintsliga ühe luite suunas. Vaatasin ja nägin tõepoolest ilgelt karvaseid jalgu, mille otsas olid sandaletid nagu vanal kreeklasel.
“Olgu pealegi. Ma lähen ja vaatas mis mehega on tegemist. Kus kohast ta üldse minu maale sai ja mida ta luidetelt otsib?” tänitasin. Minu privaatsust oli rikutud ja mu kodurannale oli kolinud ahvisarnaste jalgadega mees. Tapan ta ja kutsun Liivarüblikud. Lasen mehe matta väga sügavale, et torm isegi ta jäänuseid välja ei uhuks. Aga torm tuleb kindlasti, sest vahete-vahel vihastavad Tormilised ja hakkavad ühte õdedest peksma. Jumalanna ei sure, vaid paraneb kiiresti ja jätkab oma missiooni. Ilget lunastust inimkonna eest.
“Äi mina tea, kust ta siia sai. Tuli paar päeva tagasi ja elab. Tema õpetaski meile seda silti tegema, et keegi merelt ei tuleks ja meie rahu ei häiriks,” seletas mafiooso. Ta istus korvtooli pani uue sigareti suhu ja tõmbas kaabu silmini. Nii ta seal tukkus, kui mina kodupoole läksin. Kiirustasin tuppa ja lükkasin kõrvale juuatäis Minaette. Mummi oli ilmselt kogu selle aja lakkunud ja terve maffia käest võlgu võtnud. Nüüd pean ma joomaraha tagasi maksma, sest muidu tulevad karmid poisid ja… Aga sellest polnud mul praegu aega mõelda. Olen ka ise karm kutt ja võtsin kapist müristaja. Kontrollisin, kas padrunid on rauas. Olid küll.
“Kuhu sa lähed?” küsis Ormi Mummit tahatuppa lohistades. Purjus Minaette käkerdas vastu ja haaras kinni uksepiidast. Kujutasin juba ette milline pohmakas mu Naiselikul Minal homme on. Kurat – ka mina võin ta põdemisest osa saada.
“Ajan mõne sõna selle Dialogosega juttu.”
“Püstoliga…?”
Ma ei vastanud. Tormasin uksest välja ja sibasin mööda randa edasi nii, et liiv tuiskas. Leidsin luidete tagant luitunud puutünni ja neist paistsid välja kaks paari kuivetunud jalgu.
“Kuule sina!” käratasin. “Mida sa aeled võõral rannal? Aja ennast korraks püsti ja ajame sõna juttu.”
Dialogos piilus ettevaatlikult tünni seest välja. Nägin, et tegemist oli äärmiselt kõhna ja pisikest kasvu kiitsaka noormehega. Tal oli seljas linane, kulunud ja räpane auke täis tooga. Mehe katkutud habe ulatas talle rinnuni. Silmad olid mehel suured nagu sitasitikal, kes sõnnikuhunniku otsas mõnuleb.
“Astu mu päikese eest ära!” käskis ta tiisikusehaige häälega.
“Tead – laku seda ja teist ja kõike veel…!” vihastasin. “Päikest ei paistagi praegu. Mida sa konn mögised?”
“Konnad on kahepaiksed olendid, kes elavad soos,” õiendas nälginud peletis ja vaatas mulle oma suurte vesihallide silmadega otsa. Minul aga viskas kopsu üle maksa. Üks asi oli, et Dialogos luba küsimata minu rannale ronis, ja oma õpetusi levitas, teine asi aga, et ta üldse julges mulle vastu õiendada. Rabasin mehe heledast patsist kinni ja vinnasin ta tünnist välja.
“Kuule sina sitarott!” pröökasin talle püstolit vastu pead surudes. “Sa võtad kohe oma lollaka
