käskis tema.
Okey. Avasin akna ja kallasin prahi välja. Liueldes lendlesid igasugused vatitupsud, rohuümbrised ja kasutatud süstlad alla.
“Ärge loopige siia prahti!” kurjustasid töölised, kes haiglaõuelt paksu meditsiiniõde lahti kraapisid ja kokku riisusid. Kondid olid nad ladunud juba korralikult hunnikusse ja hakkasid nüüd pihta siseelundite puhastamisega. Arvasin mingil hetkel, et paksust meditsiiniõest kloonitakse uus olend, kes alustab oma tööd kleenukese ja meeldivana, kuni õgib ennast jälle paksuks, näljutab haigeid ja lõpetab oma teekonna haiglaesisel asfaldil.
Panin akna kinni ja ulatasin punutud prügikorvi noorukesele õele.
“Need rohud on surijatele,” ütles tema ja hakkas kappidest arstimeid terve purkide viisi prügikorvi kallama. Ma lausa imestasin tema tegevust vaadates, sest üsna pea oli pool prügikorvi juba tablette täis ja õde uhtus neid aiva juurde.
Leidsin ühe kapi servalt suure pudeli ja nuusutasin seda. Piiritus! Vana raisk! Tõepoolest piiritus. Mu sitane tuju tõusis sama palju kraade, kui seda oli piiritusel. Olin varsti valmis keema minema.
Nooruke meditsiiniõde märkas mu vaimustust, kuid ei märganud, kuidas ma pudeli põue, püstoli kõrvale peitsin.
“Minu nimi on Küll – Anna. Ma annan sulle täna õhtul küll. Lähme viskame surijatele rohud ette ja siis olen ma vaba. Surijate toas on üks voodi vaba ja me saame seal magada,” ütles piiga muhedalt naeratades. Tema põskedele tekkisid väikesed lohukesed. Neiu ei varjanudki oma siirast vaimustust mu mehelikkuse vastu.
“Kas sina elad ka Olematult Tänaval?” küsisin.
“Ei. Mina elan loomaaia juurest, kivist müüri taga,” vastas tema ja ulatas mulle oma peenikese käe. Nägin tema keskmises sõrmes suurt hõbesõrmust. Läksin tüdruku järel surijate palatisse. Neiu viskas prügikorvist oigavatele haigetele rohtu nagu külvaks teri ja hakkas tühjas toas kiirustades riidest lahti võtma. Kitsuke voodi ootas meid ja sellel olid isegi olemas linad. Ime küll!
“Tule nüüd,” kutsus ta kärsitult.
Läksin ja tundsin terve öö neiu suurt hõbesõrmust, kui tema peal olin ja käsi vastu madratsit surusin. Ta viskles ja võbeles, õrn keha tukslemas naudinguist. Hommikul kiirustasin palatist välja. Võtsin kaasa piiritusepudeli ja läksin osakonnast välja koridori. Seal märkasin seina külge kinnitatud, roheliseks võõbatud raudredelit. Kiiresti hakkasin mööda redelit üles ronima.
“Kuhu sa lähed?” küsis täiesti alasti Küll-Anna uksele tulles.
“Ära,” vastasin.
“Kas sul ei ole minuga siin hea? Me võiksimegi kokku jääda ja ma viin su enda juurde loomaia juurde elama. Ma saan haiglast igasuguseid rohtusid ja vabadel päevadel teeme endale sellise kaifi, et oleme otsapidi pilvedes. Palun jää. Ma armastan sind. Ma ei taha ilma sinuta olla!” üürgas piiga ja kallas endale suhu hunniku tablette. Nägin ta kauni keha nümfilikku kaunidust ja tumedat punkti ühekssaamise kohas, mis oli üldiselt jumaliku elu alguseks naises.
Raputasin pead ja avasin raudluugi, mis viis pööningule. Mulle piisas pilvedest. Õudusega meenutasin õõtsuvaid tornmaju halli taeva taustal, vihmalögast treppi, ja tõdesin, et narkootilises armastuses on libastuda väga kerge. Mitte keegi ei garanteeri, et võin püstolitoru torgata neiule… ühesõnaga – on seda jama vaja. Küll-Anna oli kuratlikult ilus ja tema ahvatlus võis teha mu armukadedaks, kui oleksin saanud teada, et ta jagas oma niiskelt helkivat häbet veel mõne teisegi patsiendiga; lasi mudida oma rindu ja üldse. Süütu polnud ta juba ammugi, taipasin öösel, kuigi neiul võis aastaid alles kaheksateistkümne ringis olla. Mul oli juba niigi kaela peal joodikust Mummi. Viskasin neiule hommikumantli ja lasin luugil kinni langeda. Olin tuvi sitta täis katusealuses, mis oli nii räpane, et pidin hakkama oksele. Haigetel polnud õrna aimugi milline peldik nende peade kohal laiutas, kuigi ka haigla ise oli üsna sarnane kemmergule. Nagu üldjoontes terve Olematu Tänava Fekalaarium. Ronisin katuseluugist välja päikesest kuumaks köetud roostetanud katuseplekile ja sirutasin ennast. Vaatasin kaugustesse üle majade ja nägin häguses udus õõtsumas peenikesi tornmaju. Ka siit ei olnud näha nende ülemisi korruseid ja võis arvata, et need ulatusid välja universumisse. Mina pidin aga sinna saama, sest läbi heki ja teerulli sain tagasi Suvituslinna. Sain tagasi oma koju, kus mind ootas Mummi.
Jõin piiritust ja pidasin aru, kuidas oleks kõige targem minema hiilida. Ilmselt mitte katuselt. Pean laskuma maapinnale. Ronisin mööda piksevarrast alla. Leidsin haigla õuest kiirabiauto ja istusin sinna sisse. Võtmed olid ees ja ma käivitasin masina.
“Kuhu nüüd?” küsis üks keskealine naisterahvas istukile tõustes. Ta lamas kanderaamil ja naisele oli veeni torgatud kanüül. Pikast peenikesest voolikust jooksis sinna gütseriinilahust.
“Koju,” vastasin ja sõitsin haigla õuest välja. Keerasin kivisillale ja ületasin väikese solgioja. Äbarike majade vahel tiirutades, hoidsin sihti peenikestele tornmajadele. Nägin lapsi teel mängimas ja pidurdasin. Vaatasin, kuidas lapsed minema läksid. Heitsin veel korraks pilgu selja taha ja märkasin, kuidas helepruunide juustega, lokkis peaga, üsna veetlev naine mind roosa haiglateki alt silmitses. Läksin tema juurde ja võtsin glütseriinilahuse. Keerasin sellelt korgi ja virutasin vooliku tagantkätt põrandale. Jõin piiritusele peale glütseriinilahust ja ajasin naisega juttu. Mõnus oli. Naine oli üsna tark ja ta töötas Solgitoru ajakirjanduses ajakirjanikuna.
“Ära ainult minust kirjuta,” palusin.
“Ei kirjuta,” lubas tema ja hakkas riidesse panema. Tal oli seljas ainult õhukene aluskleidike ja jalas sinised niidisokid.
“Kas sa tahad, ma viin sind enda poole Suvituslinna. Mul on rannas uhke maja. Oled nõus?” tingisin.
Naine kahtles natukene, enne kui nõustus:
“Hea küll. Ma tulen sinu juurde.”
“Ma viin sind õhtul baari,” lubasin rooli taha ronides. Olin juba korralikult purjus ja autoga ühest tee äärest teise vingerdades, sõitsin edasi. Liikluspolitseid ma ei kartnud, sest seda siin lihtsalt polnudki. Rüüpasin veel suutäie piiritust, enne kui naine selle mu käest võttis ja aknast välja viskas.
“Aitab sulle küll,” arvas ta.
Võtsin püstoli ja surusin toru naisele lõua alla.
“Sina mind ei kamanda!” käratasin.
“Anna andeks,” pomises ta, “meil Lõputus Linnas lihtsalt ei juhita purjus peaga autosid.”
“Kas sa oled pärit Lõputust Linnast?” pärisin ja lasin kuke ettevaatlikult tagasi.
“Olen küll,” vastas ta minu kõrvale istudes. Naine vaatas aknast välja ja keeras klaasi üles.
“Võib – olla tunned sa juhuslikult ka Lianat Viie Maja Kvartalist?”
“Imelik on see, et tunnen küll, kuigi linn on lõputu. Nimelt elan ma seal lähedal. Paari maja kaugusel, katedraali Püha Vaim juures. Tema maja on teiste majade keskel… Viie maja keskel ja tema maja eest läheb mööda suur magistraal ja üle tänava on tehas,” rääkis Ormella.
“Kuidas Lianal läheb?” uurisin.
“Läheb ka. Süütuse Kaotamise Komitee tahab ta Erdikanuse külge aheldada ja siis nälgib ta seal surnuks.”
“Miks nii?”
“Sellepärast,
