midagi ma sulle ei anna,” ülbitses mafiooso. Hetk hiljem kihutas läbi seina kuul ja tabas Rennet rindu. Mees kukkus trepilt alla ja kukkudes vabastas ta ühe granaadi päästiku. Võimas plahvatus kõrvetas mu kulme, kuid ükski granaadikild mind ei tabanud. Rennest endast ei jäänud suurt midagi järele. Ainult lääpas kotad, mida mees oli kandnud. Olin kääbuse kaitse all. Ta hüppas mulle kukile.
“Nüüd roni üle aia ja poe nende sirelite vahelt läbi,” õpetas mind kääbus, tirides mind kõvadest ja juhtides nagu hobust. Tegin nii. Hüppasin üle plangu ja pugesin sirelite vahele. Kääbuse jalad surusid tugevamini vastu mu kaela.
“Nüüd roni mööda seda iluvõret üles ja mine aknast sisse. Ära karda – siit ei oska sind mitte keegi otsida. Istu diivanile ja puhka. Varsti tuleb kiirabi,” seletas sõbralik, umbes käevarre pikkune, sorakil juustega kääbus. Ta juhatas mind diivanile, ronis mu õlalt alla ja kummardus.
“Oota siin, aga mina pean nüüd minema,” ütles ta.
“Aitäh sulle,” tänasin viisakalt ja mudisin haavatud kätt.
“Võta heaks,” noogutas kääbus kelmil silmil, tõmbas taskust minu antud sajase ühiku ja seda õnnelikult käes liputades, ümises ta. “Nüüd ostame naisele ja lastele kommi, sööki, kooki – mooki, sest olen rikas ma. Olen rikas ma. Olen rikas…” leelotas ta trepist alla minnes.
Sirutasin ennast mugavalt diivanil ja vaatasin akna taga õitsevaid roniroose. Läksin lille juurde ja hingasin sisse õite magusat lõhna. Tuba oli pisut niiske ja ma adusin möödunud vihma järelkaja. Rebisin kardinast riba ja sidusin haava käel kinni.
“Te peate pikali olema ja ei tohi lilli puudutada!” karjusid parameedikud tuppa sööstes ja surusid kibekähku mu kanderaamile pikali. Kitsast ja järsust trepist mind alla tarides, hoidsin hirmuga kanderaamist kinni, rippudes seal nagu kaan, et mitte välja sadada ja veel tõepoolest mõnda konti murda. Viimaks tassiti mind autosse ja unnates kihutas kiirabimasin mööda Olematut Tänavat alla, eirates igasuguseid liiklusreegleid. Pigistasin hirmuga silmad kinni, kui auto läbi heki kihutas ja sõitis sodiks ühe mustlase majaseina. Nägin, et mustlane magas koos naisega kitsas raudvoodis ja uniselt ajas ta ennast istukile, koobates pika toruga jahipüssi järele. Kiirabi aga kihutas edasi, ja selleks ajaks kui mustlane jõudis püssi vinnastada, olime meie juba nurga taha keeranud.
Haiglas tassiti mind kibekähku räpasesse ja haisvasse palatisse ning visati ligasele madratsile. Küljealune haises hingematvalt ja sellest tilkus põrandale mingit limast ollust.
“Kas teil siin hospitalis linu ei olegi?” küsisin uudishimulikult ja ajasin ennast istukile.
“Linad maksavad raha. Olge pikali,” käskis turske meditsiiniõde nagu elevant džunglist ja surus mu pikali. Kähku kattis ta mind villase, kuid aukliku tekiga, millest polnud suurt tolku, sest avatud aknast puhus sisse tuult ja palatis oli talumatult külm. Mu hambad plagisesid ja meeleolu kiskus alla igasugust arvestust. Hüppasin kiiresti püsti ja andsin meditsiiniõele vastu vahtimist. Too lendas nurka ja üllatunult tõmbasid kolm patsienti teki alt välja oma habetunud näod. Nende lõustad olid sinakas-rohelised nagu viimase staadiumi pidalitõbistel. Kus kuradi kohas ma ometi olen? Palju mõnusam oleks praegu istuda kusagil restoranis, silitada noore neiu kanni, libistada kätt ta seeliku alla ja rüübata klaasist magusat viina. Ja tüdruk limpsab keelega mu kõrva. Ta ilusad rinnad paistavad kleidikaelusest ja helgivad ihalevalt… Tüdruk kutsub mind kusagile, kuid mina jään nii purju, et viimaks visatakse meid koos ilusa noorukese neiuga baarist välja…
“Mis juhtus?” küsisid kooljanägudega haiged.
“Aga seda!” käratasin ja haarasin operatsioonilaualt timukakirvena sarnaneva operatsioonikirve ja keerutasin seda huilates käes. Olin valmis hiiglasliku ja rasvas meditsiiniõe peajagu lühemaks tegema. Tegelikult polnud mul mitte midagi viga. Tahtsin sellest medvanglast põgeneda. Hirmu ajas nahavahele ka oletatava leprasooriumi olemasolu. Miks nad kõik siin nii sini-rohelised olid?
“Rahunege. Te olete haige ja peate kuuletuma meie nõudmistele. Või muidu…” keelitas ja hoiatas mind õde, vaadates oma rasvavajunud silmade vahelt mulle otsa. Tema põsed lotendasid nagu merelõvil ja tagumiku laiuseks võis mõõta kaksteist rusikat. (s.o. poolteist meetrit.)
“Või muidu…” kordasin ja tõmbasin riiete alt võimsa püstoli. Relva raud helkis metalselt, kui trumlit keerasin ja kuke vinnastasin. Lõhkekuuliga padrun oli valmis ja ma tahtsin kihutada selle paksu meditsiiniõe keresse. Palju paska temast seintele laiali pritsib, kui kolmkümmend grammi plastiiti teflonkuulis plahvatab, arutlesin.
Naine ehmatas. Nähes enda ees relvastatud patsienti, ühes käes tapper ja teises kahurisarnane püstol, hakkas ta kartma.
“Las ma seon teie haava korralikult kinni ja viskan selle nartsu minema,” pakkus ta lahkelt, ajades ennast vaevaliselt püsti. Sellist naist saab panna ainult siis, kui ta hargivahe traktoriga laiali tõmmata. Muidu on vahekord teoreetiliselt võimatu. Praktiliselt loomulikult ka.
“Pole vaja. Parem pange aken kinni,” nõudsin, sest tuba oli tõesti väga külm.
“Täitsa õige,” mõmiseti tekkide all. “Tuba on külm ja ammu pole süüa toodud.”
Hiiglaslik, paks õde läks akna juurde ja kummardus, et seda kinni tõmmata. Järsku kargas üks kuvetanud olemisega kiitsakas vanamees oma madratsilt püsti ja andis jalaga löögi sinna “kaheteist rusika” piirkonda. Ulgudes lendas naine viiendalt korruselt alla. Haiglaõuelt kostus plarts nagu oleks keegi kondoomi vett täis lasknud ja selle ulakas meeleolus alla visanud.
“Ta ei andnud meile süüa, vaid õgis ise kõik nahka. Sellepärast ta nii paks oligi,” ütles mees. Ta tõmbas akna kinni ja puges teki alla. Norinal jäid kõik magama. Olin veel kaua üleval, sest und ei tulnud. Viimaks ajas kusehäda mu madratsilt üles ja ma kiikasin koridori. Kõik oli vaikne ja ainult kaugemalt kostus ühest toast mingisuguste klaaside kilinat. Jalutasin mööda helepruuni linoleumiga kaetud põrandat edasi. Leidsin ratastoolist istuva vanamehe ja avastasin, et ta oli surnud. Mees oli täiesti külm ja istus toolis nagu muumia, seljas pikk ja soe hommikumantel ja jalas pehmed, villased sussid. Mul oli ikka veel külm ja pikemalt aru pidamata keerasin vanamehe hommikumantlist välja, panin riide endale selga ja jalga pehmed, valged tuhvlid. Pidasin veidi aru, mida ette võtta koolnud vanamehega. Viimaks rabasin tal kraest kinni ja avasin ettevaatlikult ühe palati ukse. Saatsin vanamehe võimsa viskega palatisse nagu õletuusti. Mul polnud aimugi, mis osakond see oli.
“Ärge loopige siia, kurat, oma prahti! Me sünnitame!” röögatas mulle üks habemesse kasvanud naine, kellel oli laps jalgade vahel. Punane ja limane maimuke vääksus haledalt. Kiiresti sulgesin ukse ja raputasin pead. Miks see naine küll habemega oli? Aga tühja sellest – jalutasin mööda koridori edasi, surudes käsi sooja hommikumantli taskutesse. Laes sinasid ümmargused lambid ja ühest avatud uksest jooksis linoleumile lai valgustriip. Kiikasin uksest sisse ja nägin imearmsat brünetti meditsiiniõde arstirohtudega toimetamas. Neiukese haprad käekesed sibasid kiiresti laua ja kappide vahet; tema siledad ja sihvakad jalad paistsid valge kitli alt ja neiu pringid rinnad olid kikkis nagu… Kurat – ma ei teagi, mis. Igatahes olid. Ausõna.
Hiilisin tuppa ja seisatasin tüdruku selja taga.
“Anna mulle see topsik sealt kraanikausi juurest,” käskis ta, pööramata mulle mitte mingisugust tähelepanu. Osalt jäi mulje nagu räägiks ta iseendaga.
“Milline topsik?” küsisin. Nägin kraanikausi juures ainult suurt prügikorvi. Seal polnud mingisugust topsikut. Ütlesin seda ka tüdrukule.
“Just seda topsikut ma mõtlengi,” kostis
