kahe universumi piiril, mis aeglaselt haspeldab kurjategijad ribadeks, kuni nad surevad, koolevad, lagunevad, kõdunevad, mädanevad ega saa mitte kunagi vahetada ähmast kolmemõõtmelist dimensiooni igavikulise neljamõõtmelise maailma vastu, kus kehatuna koheda täiuslikku õnne, eemal muredest, valudest ja toiduprobleemidest. Et saada endale uus ja täiuslikum keha, et saada endale uus elu ja kiigata tagasi kolmemõõtmelisusse, kus me praegu elame… Vot nii.)
Aga mina… nautisin rahulikku õndsust ja olin valmis ka kaluri tütre, Nia, kuradile saatma, kui ta peaks hakkama mulle tegema etteheiteid. Ma olin selleks valmis. Olin rikas ja positsiooniga. Hingasin mõnuga soolast mereõhku ja vaatasin kaugustesse. Merel polnud purjekaid. Rannas loksus ainult minu poolkõdenud paadilodu. Peaksin endale uue ostma, kui tahan minna Nelja Õe saarele.
Lehvitasin prostituutidele ja nad lehvitasid mulle vastu. Tõstsin nende auks klaasi. Kenad tüdrukud. Mis sellest, et litsid. Naised on elu jätkajad, sigijad, emased, nagu minugi Minaette Naiselik Lahendus.
Keegi koputas. Arvatavasti mitte saadik Lõputust Linnast. Pidin täna peale lõunat minema Suvituslinna jalutama, sest tahtsin üles leida Fekaalide linnajao. Seal olevat palju mustlasi, kes elavad poolpapist majades ja ma tahtsin kaeda, millised need välja näevad. Võib-olla saan nende osmikute reale tule otsa panna. Huvitav, kas Rennel ei ole kusagil juhuslikult leegiheitjat? Peaks küsima.
Ühel hetkel, enne elu rannamajas, ma teadsin, et kunagi hakkan ma elama ühe valgepäise litsiga, kes aeleb ringi teiste meestega, jääb neist rasedaks ja teatab siis aiaääres kraavis papitahvlil vedeledes, et armastab ainult mind ja tahab mulle olla truu, et aitaksin ta lapsi kasvatada. Ta on pikas rohus nagu viimane harakas, kelle tiivad on viga saanud. Ta haiseb lägaselt ja lehvitab oma paksu kõhtu nagu hiiglaslikku lähkrit. Ta on juba seitsmendat kuud rase. Linn ja Blond Lits tunduvad mulle vastikutena, tumedatena ja uttu vajunutena, kus põlevad küll üksikud laternad, kuid linn ise on täis tahma, kaikaid ja haisvaid kodutuid kasse, kes inneldes aedade ääres kräunuvad. Särav päike, mis oli minu ja selle Blondi Litsi toas, on ammu loojunud. Blondi Litsi paks ja suurt kasvu isa joob kuuris samakat ja vaatab punaste silmadega oma länguvajunud roose. Nagu tütart, kes nüüd kraavis igeleb ja varsti sünnitama hakkab. Toob jälle ilmale lapse, keda peksta ja mõnitada, sest Blond Lits ei armasta mitte kedagi peale enda. Isegi oma lapsi mitte. Inimesed on tema jaoks asjad, mida visata, heita, mõnitada, lüüa ja kasutada oma ihade rahuldamiseks. Ihad on aga Blondil Litsil ainult maised: süüa, juua, käia ilusasti riides, omada palju ilusaid riideid ja magada sellega, kellega hetkel tuju tuleb.
Mina aga istun samal päeval, või õigemini õhtul südaöisele rongile, mis viib mind mööda küladest, mererannalt ja lõpuks jõuan ma väikesesse linna, kus ärkan oma lummusest piklikus roosa tapeediga toas, mille ühes seinas on kapp televiisoriga ja teises voodi. Minu toast läheb otseuks esikusse ja õue. Akna taga õitsevad ja haisevad meeletult suured õunapuud, mis kumavad sinakas-halli taeva taustalt vastu omapäraste valgete kummitustena. Teise akna taga on aga õunad juba valmis. Nad kukuvad puult ja hakkavad kiiresti mädanema. Nagu meiegi – sünnime ja sureme, muutudes mädaks. Kogu inimmõistus on omajagu mäda ja sellel totrusel ei ole piire. Aina lahendada, juurelda, targutada ja tõdeda, et oled palju lollim, kui enne.
Mustajuukseline naine, kellega koos elan, ei küsi sõnagi selle Blondi Litsi kohta, kellega ma enne koos olin. Olen talle teinekord midagi rääkinud ja vahel näen siiani unes, kuidas rooman pikas tunnelis, et pääseda välja Blondi Litsi majast, kus tema tuba on nagu restorani luugiga sein. Igakord kui me ühtume, vaatab tema isa seda pealt ja õpetab meid. Läbi luugi. Ta on vana ja enda arvates elukogenud mees, kes teab, kuidas mehed peaksid tema tütrega ümber käima. Kahtlen vahest, kas temagi pole oma tütart proovinud, sest intsestiks on valmis nii mõnedki isad. Siis läheb vanamees mööda pikka laudpõrandat oma talumajja, mis on ehitatud kokku Blondi Litsi moodsa majaga ja heidab voodisse pikali. Vanamees peeretab ja paneb televiisori meeletult kõvasti mängima. Blond Lits nõuab mind aina veel ja veel, kuid ma olen temast tüdinenud ja tahan rahu. Lähen õue ja hakkan parandama autot, teades, et olen Blondi Litsi välja vihastanud. Mõtteliselt, iseenda jaoks seda uskudes. Ja küllap usub seda ka isa, sest Blondi Litsi isa hakkab mind jälle taga ajama ja nõuab, et ma tema tütrega abiellun, mitte ei heidaks teda linna kloaaki, kus igasugused jätised juba ootavad värsket liha. Viimases hädas, kui vanamees juba noaga mu kõri kallal on, luban teha kõike, mida ta tahab ja istun kesköisele rongile. Põgenen. Jätan maha vanamehe ja Blondi Litsi, ega ütle neile ühtegi sõna. Kaasa võtan ainult kakssada kakskümmend kaks ühikut, mis Blond Lits mulle võlgu on. Ja kõik. Jätan litsi ja tema lolli ennasttäis isa kus kurat, kes süüdistab mind kõiges, mida ta haige aju ette manab. Nemad on eksimatud. Las nad arvavad, et on targimad siin maailmas. On parimad, rikkamad, ilusamad, töökamad, tublimad… Kui nad Lõputusse Linna viia, ei tuleks nad sealt eluga tagasi. Vanamees lõigataks ribadeks ja riputatakse rasvase voblana nöörile peldiku taha kuivama, et luitunud liha liköörijoogile peale hammustada. Blond Lits aga lüüakse teiba otsa nagu tegi seda Vlad Dracula oma Transilvaania lossides. Ja uskuge – sellest ajast pole mitte midagi muutunud. Inimesed on sama julmad ja verejanulised. Blondi Litsi veri tarretab ja ta ise sureb. Lõputu Linn on karm paik ja naisekeha on seal suures hinnas. Mehega saab ainult nalja, kui teda elusast peast hakitakse, naisest on aga rituaalides väga palju kasu ja kogu kohalik uskumus käib läbi feministlike sümbolite. Naine on jumalus ja selleks, et siivsaid jumalusi lepitada, tuuakse bakhanaalsetes kombetalitlustes ohvriteks langenud naisi. Neile ei leidu Lõputus Linnas halastust. See ei tähenda muidugi, et naisi lastaks tänaval maha nagu hulkuvaid koeri, et neid hiljem teibasse tõmmata. Aga Kõlbluse Valvamise Komitee on alati valmis litse liistule tõmbama ja neil on selleks olemas isegi vastavad organid. See naine peab olema ennast täielikult lägastanud, kui ta viimaks varestele nokkimiseks pannakse. Ja linnud kasvatavad tema seljas suureks oma pojad, toidavad neid. Eluring jätkub nagu alati. Ja litse leidub ikkagi. Igal pool.
Ainaa hellitab mind. Kallistab ja sosistab mulle, et annab mulle rannamaja, kui täidan ühe tema soovi. Ta on noor, kuid juba üsna kogenud. Elangi tema majas selles õunapuuaias, kus on kitsas roosakas, kahe aknaga tuba, uks ja mädanevad õunad vasakul. Taamal kaob aga kõik uttu, sest kaugemal pole enam midagi. Minu maailm on alles loomisel ja kaosest välja tulemas.
“Mis soov see on?” küsin.
“Vägista ja tapa mind. Vii mu keha kohvris Lõputusse Linna ja viska mind kiriku ette. Selle suure, kuhu laupäeviti tuleb palju rahvast ja mille teravad tornid kaovad pilvedesse – mille kellamees on lollakas ja kirikuõpetaja idioot. Siis saad sa kaks kohvrit rahaga ja võid endale osta maja.”
“Ma ei taha sind tappa. Mulle meeldivad sinu õunapuud, sinu aed ja see väikene tuba, kus ma elan. Mulle meeldib see hall hämu, mis uttu kaob ja ma armastan su kõhnat keha, mille naiselikkus mu oimetuks teeb, kui sinuga armastan,” vaidlen.
“Peale toa ja maja fassaadi polegi rohkem midagi. See kõik on ainult kuliss. Ka mina olen kuliss, millel pole sisu. Sa pead jõudma järgmisele tasandile ja selleks pead sa mu tapma,” nõuab tema ja ulatab mulle väga terava noa. Nuga on musta käepidemega, üsna pikk ja ohtlik relv. Katsun ettevaatlikult selle tera ja… Kõik läks minevikku. Kustus. Lõin Ainaa seina külge. Vaatasin, kuidas tera ta kaunist ihu lõikus ja neiu armsad silmad kustusid. Ta ise palus seda ja mina täitsin ta soovi valusa karjatusega hinges, mille kaja lõputusse kajas.
“Ma tänan sind,” sosistas ta, “nüüd saan minna vabana uude ellu ja tõusta võitjana. Olla tarkuse edasikandjaks ja emaduse sümboliks. Unusta mind, sest olen ainult kuliss… Nüüd olen ma teel uude maa…” veri valgus neiu huulte vahelt, tüdruk langetas pea ja suri. Maja seinad vajusid kokku, televiisor nurgas plahvatas ja õunapuuaed kadus. Punakashall ja kollane taevas sulasid ühtäkki kokku hallikaks massiks. Ainaa tõusis oma kehast ja noogutas mulle tänulikult. Nüüd oli ta vaba. Nüüd võis ta armastada ainult suurt ja kõike teadvat Suurt Mõstus. Mina aga ei suutnud rahuneda. Miks ta seda tahtis? Kas siis maine elu oli tõesti nii hull. Alles hiljem adusin, et maist elu tegelikult polnudki. Oli ainult kuliss, nagu Ainaa mulle
