style="font-size:15px;"> “Pole vaja. Siin on omad mehed,” ütles Renne ja keeras majale selja.
Pool tundi hiljem jõudsime Fekalaariumisse. See oli tõeline. Kõik haises sita ja pesematuse järele. Juba aedlinna piiril üritas üks mustlaspätt meid röövida. Renne peksis poisi läbi ja viskas üle kõrge plangu. Mütsatades sadas nolk kellegi kurgipeenrasse.
“Vana raibe!” karjatati teisel pool aega ja mõne hetke pärast lendas poiss tänavale tagasi. Virutasime oimetu poisi veel kord üle aia, ent kuna pätt visa järjepidevusega meie poole tagasi lendas, jätsime ta tolmu sisse vedelema ja astusime ise edasi.
“Kuidas siis on?” küsis Renne.
“Mis asi?”
“Noh, see linn… või mis…”
Kehitasin õlgu.
“Leian võtme ja proovin seda. Millise ukse küll avab leitud võti, sest uksi on ilmas miljoneid? Ometi peab see uks olema kusagil läheduses, sest võti oli maas ühe maja juures. Kuid kuhu ta sobib?” laususin järjekordse mõttetera, mis mulle pähe sähvatas.
“Ma kirjutan selle endale üles,” lubas Renne ja otsis tüki paberit. “Kuidas see nüüd oligi?” küsis ta ootusvalmilt maas kükitades ja mulle otsa vaadates. Revolvri pani ta enda kõrvale tolmuse liivapuha sisse. Hakkasin dikteerima.
“Väga hea,” leidis mees, kui oli lõpetanud ja paberi endale taskusse pistis. “Tulista korraks selja taha,” soovitas ta veel.
Tulistasin. Lõhkekuul sööstis mööda tänavat alla ja käru, mida üks habemik mees enda järel vedas, lendas kildudeks. Kärus oli aga kuulipilduja ja laskur, kes oleks kohe meid tulistanud, kui saavutaksime hea märgipositsiooni. Milleks küll? Nähtavasti ongi Olematu Tänava maailm selline – vägivaldne ja enesekeskne, kus võõrad sissetulijad tuleb kohe hävitada.
“Jookseme sellesse suurde majja,” soovitas Renne, märgates, et nurga tagant tuli välja terve jõuk relvastatud fekalaariumi elanikke. Kõigil olid käes relvad ja kaltsudes peletistel oli ilmne kavatsus meid tappa.
“Jookseme,” olin minagi nõus. “Julguse parim osa on ettevaatus,” lisasin.
Renne hakkas jälle paberit otsima, kuid ma lubasin talle selle tõetera hiljem üle korrata. Praegu oli aga meil väga kiire. Jõuk lähenes.
Maja oli nii lagunenud, et tundus nagu pudeneks ta iga hetk laiali. Kuulid, mida piirajad oma relvadest välja tulistasid, lendasid plaksatades läbi seinte, nagu oleksid need papist. Roomasime muldpõrandal ja jooksime paanikas mööda üüratut, puruks pekstud akendega maja edasi, lootes sellest põrgust pääseda. Viimaks leidsime ennast ühes lillelise, määrdunud tapeediga toast, kus oli purunenud ja auke täis mööbel; akna all pruun ühejalgne laud nagu neegerinvaliid. Õues õitsesid kõrged pojengid, varjates osaliselt tuppa hiilivat valgust.
“Tulge minuga,” ütles ootamatult üks neiu. “Ma peidan teid ära.”
Kus kohast ta tuli, sellest polnud meil õrna aimu? Ta lihtsalt ilmus ja kõik. Nagu kummitus selle mädanenud poolpapist maja seina seest. Aga mõelda polnud enam aega. Vaatasime Rennega teineteisele otsa ja noogutasime. Aeg läks ja juba kihutasid kuulid mööda toaseinu, otsides meid. Puukillud lendasid ringi nagu sääsed.
Tüdruk viis meid seina sisse ja ettevaatlikult tõusime mööda lagunenud treppi üles teisele korrusele. Ma ei märganudki enne, et majal oli veel teinegi korrus. Nüüd aga jõudsime päikeseküllasele palkonile ja verandale. Toad olid täis säravat valgust, mis kumas sisse suurtest akendest. Akendest avanes vaade tööstusmaastiku sarnasele õuele, kus vedeles plekitükke, kummalisi kärusid ja raudvaate. Kaugemal olid käändunud raudvarvad: osaliselt roostes ja mahasaetud juppidena. Kõikjal oli traadiräbu ja imelikke hiiglaslikke metallist seibe. Asfalt õuel oli täis koorunud auke ja aukudes vedelesid õlised silindrid.
“Olge ettevaatlikud. Põrandad on mädad ja vaadake ette kuhu te astute,” hoiatas piiga.
“Kuidas sa siin sedasi üksinda elada saad?” imestasin ja istusin ühte tooli. Nägin, et ühest toast viis trepp üles ja ma tundsin huvi, mis seal on.
“Ma ei olegi üksinda. Mu noormees elab koos minuga ja praegu ehitame endale seda maja suuremaks, sest tahame lapsi saada. Tulge – ma näitan teile,” kutsus neiu ja viis meid avarasse magamistuppa, milles oli alles tehtud remonti. Tuba nägi välja viisakas ja puhas.
“Kas fekalaarid teid ei tülita?”
“Ei, milleks? Nad ei oska siia tulla ja ainult tänavale on ohtlik minna. Sõiduks kasutame soomustatud autot,” vastas tüdruk. Ta lõikas kurki ja hakkis salatile juurde tomatit. “Kas te süüa tahate?”
“Ei hooli,” vastas Renne järsult ja heitis pilgu aknast välja. “Rosa!” karjatas mees. Ta haaras püssi, tõmbas raginal padruni rauda ja tulistas avatud õhuaknast naise pihta. Rosa lendas vastu pleekinud puukuuri seina ja kukkus. Kohe avati meie suunas tuli. Kuulid lendasid kilinal vastu aknaklaase ja eemaldusid unnates. Aknaklaasid olid kuulikindlad. Renne viskas aknast alla paar granaati ja ründajate auto plahvatas. Jäi pisut rahulikumaks.
“Peame vist kasutama Surnud Punkti,” arvas neiu murelikult.
“Mis see on?” imestasin.
“Surnud Punkt on varjend. Sinna saab minna minu kodust ja saab minna ka küünist, lagedal aasal. See varjend on väga sügaval maa-all ja seal on väga kitsas, umbne ja vastik. Olen seal ühe korra olnud ja hädavaevu suutsin mööda pikka ja kitsast betoontunnelit üles tagasi ronida. Varjendis on ainult betoonist pink, millel istudes pead küürus olema, sest varjendi lagi on nii madalal. Tavaliselt inimesed sealt enam eluga tagasi ei tule ja kääbused toovad laibad uuesti üles. Sellepärast seda kutsutaksegi Surnud Punktiks,” jutustas neiu.
“Aga miks te sinna üldse põgenete?” imestas Renne habemetüükais lõuga näppides.
“Palju parem on maa-all lämbuda, kui taluda päevade viisi pikka piinamist ja seda, kuidas sind aegamisi tükkideks hakitakse. Mustlased teevad nii – nad seovad inimese postide külge ja lõikavad iga päev sinu küljest midagi ära, kuni sa sured. Täpselt nagu Lõputu Linna retsidest timukad. Tegelikult on ju Fekalaarium Lõputu Linna eeslinn.”
“Ah nii!” hüüatasin. Võtsin Renne käest granaadi ja viskasin selle aknast välja. Samal hetkel tulistati mind ja kuul riivas kätt. Võpatasin. Valus oli. Kindlasti tundis seda ka Mummi, sest kuulsin naise karjatust. Tõmbasin kiiresti akna kinni. Kuulid meid enam ei tülitanud.
“Me peame minema Surnud Punkti!” karjus neiu hüsteeriliselt.
“Rahune maha. See on ainult väike kriimustus.”
Ma ei uskunud kääbustesse. Pidasin seda tüdruku haiglaseks luuluks, kuid majast välja minnes ja lagunenud trepist alla turnides, märkasin ühtäkki koridori seinal pika, halli habeme ja koonilise tuttmütsiga härjapõlvlast. Jäin teda üllatunult vaatama. Päkapikk kõõlus trepikoja seinalambi juures ja sädeles selles valguses nagu puuvõõrik.
“Kas sul raha on?” küsis gnoom, eirates igasuguseid gravitatsiooniseadusi ja jalutades nagu kärbes mööda seina mulle lähemale.
“On küll,” noogutasin.
“Anna mulle ja ma viin sind siit elusalt minema,” lubas ta. Kääbuse vesihallid silmad takseerisid uudishimulikult mu haavatud kätt.
Mul
