teda lase?” keelas Renne vuntsi sügades.
“Miks?”
“Las elab ja niidab,” arvas mees.
“Hea küll,” kehitasin õlgu. Astusime edasi. Kolmekordse maja tagant algas kohe Olematu Tänav ja Renne lükkas heki laiemale. Vastik kusehais tulvas ninna. Sellest küljest olid ilusa maja suured aknad kogu aeg suletud. Naised vaatasid sealt vahest välja, kuid nad ei näinud mitte midagi, sest nad ei teadnud Olematu Tänava olemasolust. Aga haisu tundsid küll. Nad ei osanud leha kohta mingit seletust leida ja arvasid, et küllap toob seda kohale Suvituslinna lihakombinaat, mis oma solki jõkke laskis. Rappeid ja muud sellist.
“Noormehed! Kas te natuke kuuma kohvi ei taha?” küsis üks paks mampsel aknale toetudes. See oli üsna Olematu Tänava alguses.
“Teinekord,” vastasin ja astusin Renne järel Olematule Tänavale. Kõik kadus selja tagant ja ma silmasin pilvedesse kaduvaid peenikesi, kõikuvaid tornmaju nagu hiiglaslikke seeni, mis läksid ülevalt laiemaks ning kadusid õõtsudes pilvedesse. Majadel võis korruseid olla nii viiesaja ringis. Üldse oli maju kaks ja majade ees mängisid lapsed korvpalli. Kruusased platsid olid poisse ja tüdrukuid täis. Siia oli ehitatud ka mõned turnimispuud, kui lastel jäi aega üle maja treppidel turnimisest.
Renne köhatas. Lihaseline, kolmekümne nelja aastane mees näitas käega kusagile kõrgustesse maja ülemistel korrustel, mida tegelikult enam pilvedes näha polnudki. Imelik, et mina neid maju oma rannamajast ei näinud. Sellised londid peaksid paistma väga kaugele. Aga tegemist oli ju ikkagi Olematu Tänavaga, taipasin. Ma ei saanud näha hooneid, mis eksisteerisid ainult hüperreaalsuse piiril, kui ma ise elasin samas reaalsuses.
“Mul elab seal pruta. Lähme talle korraks külla,” sõnas ta.
“Lähme pealegi,” olin nõus.
Renne rögises:
“Ainult et, majal on lift katki ja me peame minema trepist. Pealegi on keegi trepil käsipuud ära varastanud ja trepp on ehitatud maja teisele poole välisseina külge. Trepi laius on pool meetrit. Sellest on küll, kui ettevaatlik olla,” seletas Renne.
Lapsed mängisid ikka palli. Vahest kukkus mõni neist õhtul koju minnes trepil väsimusest alla ja kojamees helistas siis vanematele, et nad oma järeltulija pappkasti kokku korjaksid ja ära viiksid. Maja läks kõrgemal aiva laiemaks ja nii pidi trepist mineja ronima mööda väljaspoole kooldunud seina, kus paksude klaasidest akende taga toimetasid pereemad ja pereisad. Akrobaatiline ülesminek nõudis tõepoolest kaljukitse osavust. Selleks, et keegi ootamatult akent lahti ei teeks ja välja ei vaataks, pidi pidevalt kummardama.
“Kuidas elanikud ise majast alla saavad ja üles lähevad? Kas keegi ei võiks ajaviiteks lifti ära parandada?” tundsin huvi. Mulle ei meeldinud eluga riskides turnida maja välisseinal. See oli ohtlik – kui vääratad, läntsatad kohe alla ja sul pole kusagilt kinni haarata, muidugi kui ei õnnestu mõnda rõdu serva möödalennul trehvata.
“Raha ei ole,” kohmas Renne ja astus trepile. Peenikese siuna kadus see aimamata kõrgustesse. “Ainult paar korda nädala kukub mõni elanik või külaline siit trepist alla,” lisas mees ja näitas mulle veriseid laike asfaldil.
“Oh jaa,” ohkasin ja hakkasin ettevaatlikult Rennele järele astuma. “Mis siis saab, kui meile keegi vastu tuleb?” küsisin.
“Anna tuld ja tõuka ta alla,” soovitas Renne. “Püstoli ma ju sulle andsin.”
“Andsid küll,” noogutasin. Kompasin peoga seina ja astusin Rennele järele, vaadates, kuidas ta veidi paks tagumik astmetel õõtsus. Alla ma ei tahtnud vaadata. Iga sammuga tõusime üha kõrgemale ja kodune maapind jäi aina kaugemale. Olime varsti pilvedes ja vihma hakkas sadama. Trepp muutus libedaks. Vaatasin korraks alla, kuid ei näinud peale niiske ja vatise udu mitte midagi. Jalutasime juba pilvedes. Ainult akendest paistis valgust ja üks nooruke perenaine naeratas mulle, kui tema aknast mööda astusime.
Järgmise päeva õhtuks jõudsime üles. Olime mõlemad Rennega väsinud ja enne viimase kolmekümne korruse kallale asumist, tukkusime trepil paar tunnikest, hoides kramplikult kinni astmetest. Õnneks ei kohanud me trepil mitte kedagi. Kuulsime ainult, kuidas keegi tühja liftišahti hüppas. Nähtavasti ta ei teadnud, et lift ei tööta, või läks kodus naisega tülli ja otsustas oma elupäevad nii lõpetada.
Janne oli kodus ja avas ukse. Noor ja kaunis naine näis veidi ehmununa. Muidugi oli see ka üsna loomulik, sest tuul oli tõusnud ja maja õõtsus kõvasti. Lausa tunda oli, kuidas ta ühest äärmusest teise libises ja pilve sees uduhämustena kumavad tornid teineteisele lähenesid ja siis kaugenesid. Kuidas nad küll nii kõrgel elada saavad, imestasin. Selline loksumine võib südame pahaks ajada. Mööbel logiseb mööda korterit ringi nagu oleks kappidel ja toolidel jalad all. Supp virvendab potis ja laearmatuur kõigub siia-sinna. Nagu näha, harjub inimene kõigega. Igatahes Janne oli poti nööriga pliidi külge kinni sidunud. Veetorustik oli sel majal kummist, nagu ka küttesüsteem. Mulle jäigi saladuseks, millest majad ise olid ehitatud, et nad õõtsumisele vastu pidasid ja laiali ei lagunenud.
“Kas sa oled üksinda?” küsis Renne korterisse piiludes.
“Ja, jah…” kogeles naine kahvatades.
Renne lükkas piiga kõrvale ja astus korterisse. Üks aken oli lahti ja tuul puhus tuppa. Hallikas pilvetups oli juba otsapidi tuppa sõudnud. Üsna akna juurest lendas mööda Lõputu Linna Airi lennuk ja vilksamisi nägin isegi reisijaid. Õhku oli korteris vähe, sest konditsioneer ei töötanud ja aken oli valla.
“Sul on siin külm,” arvas mafiooso ja tõmbas akna mürtsuga kinni.
“Ei!” karjatas Janne. Keegi röögatas akna taga. Röögatus kaugenes abitu kajana. Kakskümmend minutit hiljem jõuab ta alla. See on küllaldane aeg, et oma elu üle järele mõelda, sest hiljem oled ainult vaim, kes ei mõtle, vaid kummitab.
“Ah nii!” käratas Renne ja tõmbas vöö vahelt püstoli. “Sul oli külalisi.”
Kiiresti vaatas mees üle kõik naise korteri seinakappidena sarnanevad valged toad, kuid ei leidnud neist rohkem mitte kedagi. Ta tuli tagasi kööki, kus Janne närviliselt vorsti hakkis. Supp potis loksus lainetava basseinina.
“Kes ta oli?” küsis mees.
“Mitte kedagi ei olnud,” vastas Janne, kuid piiga käed värisesid märgatavalt. Akna tagant sõitis hetkel mööda jälle suur reisilennuk ja ma silmasin inimesi, kes uudishimulikult meie poole vaatasid.
“Sa petad mind!” röögatas Renne ja haaras naise sülle. “Tee aken lahti!” käskis mees mind.
“Võib-olla poleks vaja. Las ta elada,” arvasin tagasihoidlikult.
“On küll vaja. Mitte keegi ei astu Rennele pähe ja ei häbista teda. Tee aken lahti!”
Avasin akna. Pilved hakkasid taanduma ja taevas sirasid tähed. Sidesatelliit oli üsna lähedal, nagu suur kilpkonn, kes on oma loivad välja sirutanud.
“Kallis Renne!” kiljus naine, kuid mees ei kuulanud teda. Ta viis piiga avatud akna juurde ja heitis ta öhe. Karjatus kaugenes maa poole.
Sõime Rennega kõhud täis ja hakkasime uuesti alla minema. Alla oli lihtsam minna. Lihtsalt astusid ja vaatasid, et üle ääre ei saja. Kõhe küll oli, aga hommikuks jõudsime jälle kodusele maapinnale. Maja ees vedeles aluspükstes mehe laip. Janne polnud veel alla jõudnud. Küllap rippus kusagil rõdu küljes.
