ei kuulnudki vaikseid samme oma selja tagant. Olin nii sügavalt oma mõtetesse süvenenud. Ehmatasin, kui Synne mulle käed õlgadele pani ja mind enda poole pööras. Naine seisis nagu selle tammiku haldjas ja vaatas mulle särasilmi otsa.
„Sõidame Hagudisse,“ sõnas ta. Pigem võinuks ta öelda, et maailm oma halastuses on tegelikult ilus ja murueide tütred hakkavad õhtul paljalt pidu pidama ning ka meie oleme sinna kutsutud, aga olgu – kui Synne nii tahab, eks sõidame. Pidu peame mõni teine kord. Ilma tütardeta. Enda oma on ikka…
Synne vaatas mulle pika näoga otsa, sest olin oma mõtteid sõnadesse pannud. Tammiku mõtlik rahu oli mind segadusse ajanud.
„Murumuna tütred…” pomises ta segaselt.
„Murueide,” parandasin. „Murumuna ehk ämmatoss ei tähenda mingisugust paranähtust. See on teatud seeneliik. Umbes nagu trühvel, aga palju viletsama maitsega. Sügise poole on tammik neid täis. Murueit on hoopis teine asi.”
Synne patsutas mulle kergelt õlale ja katsus igaks juhuks, ega mul palavikku ole. Polnud.
„Sul on imetlusväärne anne kõike ja kõiki mõnitada,” arvas ta.
Lonkisime tagasi talu juurde ja ma tõin toast Honda võtmed. Istusime autosse ja asusime teele. Hagudisse jõudsime kella üheksaks, kuid maikuu õhtud on pikad. Peatasime auto ja vaatasime ringi. Tavaline väikealev nagu neid Eestis teisigi on, ei midagi erilist.
„See maja, kus pidi kummitama, on kusagil siin,“ pakkusin ja naine noogutas.
„Tüdruk elab koos vanaemaga,“ lisas naine ja võttis istme alt mineraalveepudeli.
„Mäletan jah, et seda too hääletaja rääkis. Aga milline maja?“ pärisin.
Synne osutas käega ilmetu ja poolelioleva majalobudiku poole üsna aleviku serval, peaaegu raudtee ääres. Mina poleks küll maja sellise koha peale ehitanud. Iga mööduv rong pani puhvetkapis klaasid tilisema. Ronge on kena vaadata küll, aga kui kell kolm öösel mingisugune viiekümnevaguniline kaubarong sul pool tundi akna taga koliseb, võib see närvi mustaks ajada küll. Võib-olla sellepärast polnudki nad maja päris valmis ehitanud, vaid jätnud kahekordse kolossi pooleli.
Silmitsesime maja.
„Kas lähme sisse ja küsime kummituste kohta?“ uurisin.
„Lollakas,“ arvas Synne.
Mina pakun talle asjalikku nõu ja tema kukub sõimama.
„Mida siis teha?“
„Peab jälgima. Kui me sisse läheme ja kummituste kohta küsime, saadetakse meid pikema jututa kuu peale. Esialgu on vaja vaadelda,“ seletas naine.
„Öelnud siis kohe nii.“ Ma olin veidi solvunud. Vaatame, nii et silmad punnis ja mis me sellest targemaks saame? Küsisin seda ka naise käest ja ta vaatas mulle üsna imeliku pilguga otsa. Luuramine oli salapolitseitöö osa. Sellest lähevad ka silmad punni. Salapolitseiniku tunnedki just ära punnsilmade järgi. Muidu on ta tavaline inimene, ainult käib ja jõllitab igal pool nagu poolearuline. Sellepärast ongi raske vahet teha tõelise salapolitseiniku ja Wismarist plehku pannud patsiendi vahel. Mõlemad kannavad pikki kummimantleid. Üks sellepärast, et seda nõuab töö salajane varjatud iseloom, ja teine… sest midagi targemat polnud koristaja garderoobist varastada, enne kui üle plangu karata. Eelmine kord oli meiega koos tegutsenud hiiglasest salapolitseinik Madis, kes ikka vaatles ja vaatles, kuni korralikuks lööminguks läks. Aga mis ma ikka üksikasjadesse süvenen. Esialgu oli ainult pooleliolev maja ja polnud teada, kas seal oli kummitusi või mitte.
Synne lubas mulle kodus selle üsna loogilise mõttearenduse pärast kere peale anda. Hiljem ta rahunes ja hakkas asja tõsisemalt võtma.
„Mis sulle selles majas imelikuna tundub?“ küsis naine minu käest.
Silmitsesin maja veel kord põhjalikult. Mitte midagi erilist. Mida Synne selle küsimusega silmas peab?
„Maja tundub juba ammust aega pooleli olevat. Küllap sai raha otsa ja esialgne ehitustuhin vaibus. Veel paistab mulle imelikuna, et maja ümber pole üldse haljastust. Ma ei saa sellest aru. Majas justkui elatakse, kuigi ainult mõnes toas. Puukese või kaks oleks võinud ikka istutada,“ rääkisin nina sügades ja aevastasin.
„Aga veel?“ pressis Synne.
„Ütle ise, kui sa nii terane oled,“ soovitasin jälle aevastades. Ei tea, kas mul on nohu tulemas. Tegelikult polnud see eriti tõenäoline, sest aasta läbi konnatiigis suplemine oli teinud mind immuunseks igasugustele viirusnakkustele.
„Majal ei ole korstnat,“ vastas Synne.
„Võib-olla on neil kesk- või elektriküte,“ arvasin.
„Ventilatsioonikorsten peaks ikka olema,“ oli naine kindel ja ma leidsin, et tal on õigus. Hetkel näis tema asja paremini jagavat kui mina.
„Kas sõidame tagasi koju?“ küsisin kella vaadates. See hakkas juba pool kümme saama.
„Me võiksime veel Raplast läbi põigata.“ Naine vaatas mulle oma suurte silmadega otsa. Kohe näha, et salapolitseinik.
„Miks?“
„Ma tahan korraks ema hauale minna,“ vastas ta.
Selge. Asusin nüüd ise rooli ja sõitsin Raplasse. Rapla kalmistul juhatas Synne mind ema hauale. Olin siin ennegi käinud, kuid kaotasin kalmistul lihtsalt orientatsiooni.
Synne istus vaikides ja möödunu üle mõtiskledes. Ta paitas väikest kalmuküngast ja tõusis siis püsti. Samamoodi vaikides tulime tagasi. Väike lihtne inimene, kes seal puhkas, oli olnud emaks minu jaoks kõige kallimale naisele maailmas. Embasin autos Synnet ja suudlesin teda põsele. Nägin, et seal oli jooksnud tilluke pisar. Suurte nuttude aeg oli juba ammu möödas ja järele oli jäänud ainult vaikne kurbus.
„Inimese elu on kord juba selline,“ hakkas naine tagasiteel rääkima. „Keegi ei tea, millal see lõppeda võib. Ühel hetkel oled, elad, kogud varandust ja arvad, et see kõik kestab igavesti, aga järgmisel hetkel oled ainult mälestus. Kõik on nii üürike ja habras. Üks viiv ja sind polegi enam. Sellepärast olen vahel mõelnud, kui mõttetu on kogu see rabelemine teades, et nagunii kaotad kõik. Maine elu on väga reaalne ja tappev.“
„Nii see on,“ kinnitasin. „Kui me teaksime, millal meie tee lõpeb, siis elaksime ehk teisiti. Kahjuks või õnneks ei tea me seda. Me elame nii, nagu loodaksime kõik näha sajandat eluaastat, kuid üksnes vähesed näevad seda. Ja kas nii kaua elada ongi mingi eriti suur õnnistus?“
„Kuidas kellelegi,“ leidis naine. Ta silmad olid veekalkvel. Küllap meenus talle aeg, kui ta oli koos ema ja õega Raplas elanud.
„Olen märganud, et sageli väärtustatakse inimest alles pärast surma,“ sõnasin.
„Kahjuks küll.“ Synne noogutas. „Siis hindame ta heaks või halvaks, aga mis kadunul sellest. Minu ema oli karm, kuid õiglane. Ta õpetas mind ausaks ja kannatlikuks, sest selline oli ka ta ise. Me saame päranduse tulevaseks eluks kaasa just kodust. Mäletan siiani, kuidas ta aina ringi siblis ja toimetas. Tal oli raske, kuid ta ei kaevanud kunagi. Alles nüüd hakkan aru saama, miks ta meiega vahel karm oli. Ta tahtis kogu hingest, et meie ei peaks kannatama nagu tema ja elama sel moel…“ Synne vaikis ja langetas pea.
Minagi
