Õhtul istusime kaua lõkke ääres ja rääkisime igasuguseid jutte. Peamiselt puudutasid need ehitust. Meenutasin lõbusaid seiku oma mälestustest.
„Oli üks ehitusmees, venelane ja väga kõva töömees,“ rääkisin. „Mina olin ta paarimees. Too kutt oli täielik töönarkomaan. Kui segu polnud, pani kisama. Võttis ise labida ja kukkus vihtuma. Ehitatav objekt oli aga suur ja krohvi vajavaid pindu palju. Mees vuhtis muudkui segu teha. Kõik oleks ju korras olnud, aga ta ei tunnistanud rihtlatti. Klopsis suvaliselt segu seina ja asi valmis. Kvaliteet polnud talle oluline. Aluskiht teda ei huvitanud, jättis selle tolmust puhastamata, ainult krohvis justkui segane. Ükskord tuli töödejuhataja meie tööd vaatama ja noomis Vasjat, et tema krohvitud sein on täiesti kõver. Vasja õiendas muidugi vastu ega tahtnud end süüdi tunnistada. Viimaks lõi ta jalaga vastu pooleldi krohvitud seina. See oli loll tegu, sest kogu krohv hakkas tükkhaaval alla kukkuma. Mees rabeles ringi, püüdes kätega krohvitükke kinni hoida, kuid kõrvalt pudenes neid aina juurde. Viimaks seisis Vasja õnnetu näoga seina najal, käte all ainult kaks krohvitükki. Ülejäänud sein oli puhtaks kukkunud. Vasja sülitas ja laskis ka need lahti. Järgmisel päeval andis mees lahkumisavalduse ja läks ehituselt minema. Paar aastat hiljem nägin teda laadijana suures kaubalaos. Mees kärutas kaste ja oli mind kohates üsna rõõmus. Istusime maha, panime suitsud ette ja ajasime juttu. Kuna mul aega oli, siis mõtlesin tal aidata ühe koorma lattu kärutada. Viskasin jope varna ja hakkasime peale. Ladusime Vasjaga konteinerist karbid käru peale ja sõidutasime lattu. Märkasin, et karpide peal olid sildid: „Ettevaatust! Kergesti purunev kaup!“. Sellepärast ladusin kaste eriti hoolikalt. Vasja pistis karjuma, et nii me õhtuks koormat maha ei saa. Ma panin lausa silmad kinni, kui ta kaste mürinal hunnikusse loopis. Kõva töömees oli, aga äärmiselt räpakas. Kuulsin kastide seest klirinat. Viimaks nägi Vasja laadimist ka laojuhataja ja tuli meie juurde.
„Mis sa lollakas teed?!“ röökis juhataja. „Need on Tšehhi serviisid ja kellele ma need killud nüüd maha müün?“
Vasja pilgutas oma lühinägelikke silmi ja arvas, et kama kaks. Mõni ikka terveks jäi. Kolmest kastist ühe terve ikka komplekteerib. Nägin, et juhataja oli talle valmis kallale kargama. See polnud Vasjal esimene kord sihukest jama korraldada. Tal oli ka enne pahandusi olnud,“ lõpetasin jutu.
Sääsed muutusid aina tüütavamaks. Otsustasin korraks konnatiiki sulpsatada. Maa ja luhaniit lõhnasid meeldivalt ning ma võin kinnitada, et puhta looduse hurmav aroom on ainukordne. Sa lihtsalt pead seda endasse ahmima. Seda tuleb kõikjalt: metsast, heinamaalt ja konnatiigi peegelsiledalt veepinnalt. See on sinu ümber ja sinus.
Üllataval kombel tahtis kogu seltskond minuga kaasa tulla. Lõbusate kilgete saatel ronisime kõik vette, välja arvatud Epp, kes oli koos lapsega juba tuppa magama läinud.
Sulistasime lõbusalt ja pritsisime üksteist veega. Konnatiik polnud sügav ja ära siia ei uppunud.
Lauris ukerdas minu juurde.
„Paps, mis nüüd edasi saab?“ küsis ta.
„Mis mõttes?“ uurisin.
„Selline jama ja…“
„Pole hullu. Lase aga rõõmsalt edasi. Kui see Antero haiglast välja saab ja tahab oma energiapunkti edasi ehitada, siis tee see talle valmis. Või võta mõni teine objekt ette. Elus juhtub ju ikka äpardusi, alati ei lähe kõik nii, nagu me plaanime, ja igasuguseid olukordi tuleb ette. Isegi suurimad prohvetid ei suuda kõike ette näha,“ rääkisin.
„Okei! Tänud, paps!“ hüüatas Lauris ja pritsis mind korralikult veega üle.
Kuid kolm päeva hiljem juhtus Laurisel jälle äpardus. Nüüd oli ta viinud Kadyst ja Raimost koosneva brigaadi, mida mina „pedagoogiliseks päranduseks“ kutsusin, värvima ühte korterit Raplas. Seekord Synne nende seltskonda ei kuulunud. Esialgu oli kõik kenasti sujunud. Raimo värvis lage ja Kady viimistles uksi, ent siis kukkus naine virisema, et Raimo on jätnud ühe nurga läbipaisvaks, ja käskis meest seda uuesti värvima minna. Raimo ei viitsinud puki pealt alla tulla ja küünitas sealtsamast seda õnnetut nurka. Igatahes koju jõudes oli Kady nagu Lumivalguke. Mitte just päris üleni, aga suures osas küll, ja Raimo vasaku silma all ilutses toekas sinikas. Kady võis teinekord oma tunnete avaldamises üsna füüsiliseks minna. Teadsin seda juba möödunud ajast. Ikkagi füüsikaõpetaja ja füüsilised punktid olid tal selged.
Lauris tuli jälle mulle oma häda kaebama ja ma pakkusin talle välja lahenduse.
„Sa pane nad eraldi tööle. Nii ei ole nad pidevalt teineteise silma all ja konfliktid jäävad ära.“
Lauris jõi mahla ja mõtles. Ta vaatas aida aknast talu poole.
„Mutt läheb armukadedaks. Ükspäev oli Raimo Edaga koos ja pärast näägutas mutt tema kallal terve õhtu,“ arvas poiss.
„Sa leia Raimole päris omaette töö,“ pakkusin.
„Mida ma sellele jobule leian? Ta ei oska ju kõige vähematki teha. Käskisin tal seal korteris puitakna ära parandada. Raimo jamas pool päeva. Aken läks küll kinni, kuid keegi ei saa seda enam lahti,“ kaebas noormees ja haigutas. Pikad päevad hakkasid teda väsitama. „Kus Synne on?“ küsis ta.
„Läks eile linna. Tal on firmas asjatoimetamisi,“ vastasin.
„Ahah,“ mühatas Lauris ja haigutas uuesti. „Ma lähen magama,“ sõnas ta tõustes.
„Eks muidugi,“ nõustusin ja haigutasin ka ise. Aeg oli juba hiline ja minagi tahtsin puhata. Saatsin poja ära ja pugesin magamistoas teki alla. Voodi taha jäi väike aken, mille ees kasvas suur kastan ja see tegi toa poolhämaraks isegi päeval. Mulle see meeldis. Liialt valge ei tohi magamistuba kunagi olla, aga nüüd tundus mulle, nagu oleks mingi vari akna tagant mööda lennanud. Tõusin voodis istukile ja vaatasin teraselt akna poole. Midagi polnud näha. Hakkan vist ka kummitusi nägema nagu too neiu seal Pärnu haiglas.
Heitsin uuesti pikali. Magamistoaaknast paistsid mets ja lõkkeplats ning sealt avanev vaade oli isegi pisut süngevõitu ja vahel tundus mulle, et see aken on otsekui ekraan reaalsuse ja teispoolsuse vahel.
Olin just uinumas, kui kuulsin aknale koputust. Ma pole just arg mees, kuid nüüd ehmatasin küll. Kargasin voodis istukile, saamata aru, mis lahti. Vaatasin akna poole ja nägin seal kellegi nägu. Selge, kummitus on kohal või olen mina omadega sassis. Panin hommikumantli selga ja astusin akna juurde. Nüüd nägin üsna noort naisterahvast, nägu kurnatud ja silmad nutused. Ahastavalt vaatas ta mulle otsa ja kadus. Ma ehmatasin. Mis juhtus?
Panin ennast kiiresti riidesse ja läksin õue. Ukerdasin läbi kõrge rohu ja kobrulehtede aida taha ning leidsin rohu seest lamamas noore naise, käkrus nagu kasutatud salvrätt.
„Aidake!“ palus ta hädiselt.
Tirisin õnnetu tuppa ja seadsin ateljees diivanile. Umbes kolmekümnendates pruunide juustega naine oli katkutud välimusega, nagu oleks teda läbi põõsaste veetud. Ta oli keskmist kasvu veetleva saleda figuuri ning kena näoga. Imelik, et samal diivanil olin koos Synnega ravinud maausulist ja nüüd oli sellel järgmine abivajaja. Nagu mingi laatsaret.
Tõin naisele klaasiga vett, mida too oli palunud, ja istusin tugitooli. Naine oli väsinud ja pidi ennast veidi koguma, enne kui suutis midagi rääkida. Ta jõi vee ära, pani klaasi lauale ja vaatas siis oma punetavaid ning villis jalgu. Tal olid jalas äärmiselt määrdunud teksased. Õhuke kilejope oli katki ja pullover oli täis okkaid ning muud metsaprahti.
„Mind taheti vägistada,“ hakkas naine vaikselt rääkima. „Ma hääletasin
