sinu juures mõne nädala veeta,” sõnas Leopo. „Muidugi, kui see on võimalik. Sul siin üsna palju rahvast.” Mees vaatas Raimot. Ka Lauris jõudis oma sõpradega kohale ja nad tulid autost välja.
„Mingi koha ma sulle ja sinu kenale kaaslasele ikka leian, ära selle pärast muretse. Mul on aidas ju üks tuba täiesti vaba, võite seal elada,” rahustasin.
„Aitäh,” tänas mees ja patsutas mulle õlale. Tema patsutusest ma õnneks põlvili ei lenda. „Mul läks Reedaga asi natuke jamaks. Rita sorkis ka vahele ja nii see hakkas. Praegu on mõlemad Tallinnas minu korteris ja peavad sõjanõu. Ega neil midagi teha ole, sest raha on minu nimel ja Reedaga meil lapsi pole. Ainuke poeg oli Ritaga ja tema…” jutustas Leopo kiiresti aida poole astudes.
Jah, ma teadsin. Leopo poeg oli olnud narkomaan ja Pärnus surma saanud. Õigemini tapeti. Synne ja mina tema laiba leidsimegi. Rita, Leopo esimene naine, oli aga lesbi. Mehel polnud naistega vedanud. Lootsin siiski, et viimaks leiab temagi oma õnne, nagu mina selle Synnes olin leidnud. Kuigi vaevalt jõuab õnn tema õuele koos selle mukitud hilpharakaga, kes hädaldades tikk-kontsadel üle õue ukerdas ja muda (mida tegelikult polnud ollagi) maapõhja vandus.
Selgus, et blondiini nimi oli Veronika ja ta oli alles – või juba – kahekümne nelja aastane. Teda köitvat kunst ja loomesaladused, kuid mina kahtlustasin, et palju rohkem huvitas teda Leopo pangakonto suurus. Hoiatasin sõpra, kui juhtusime omapäi jääma, selle noore iluduse eest.
„Ega ma loll ole!” nähvas mees. „Aga lohutuseks on noor naine hea. Olen juba liiga vana selleks, et midagi tõsisemat mõelda. Ta võiks mulle tütreks olla, aga see pole ei tema ega minu huvides. Lihtsalt natuke noort liha.”
Ma ei saa aru, kuidas ta saab naisi lihakarni viiludeks jagada? Naine võib olla rumal, lollakas, arukas, debiilne, osav, ettevõtlik, armas, kallis, vastik iriseja, pehme, soe, külm ja jumal teab mis, kuid korralikku peekonit temast küll ei saa. Selles olin kohe täitsa kindel. Kui ma peaksin Synnet kunagi lihaleti kauba järgi hindama, siis me vist rohkem ei kohtuks. Kuigi kes teab, aga proovida pole igatahes mõtet.
Õhtuks jõudsid ka Gaili ja Maili koju ja maja oli nüüd puupüsti rahvast täis. Lauris katsus oma elamises korda luua, et ka sõpradele nurgake leida, aga meie mahtusime lahedasti aita ära. Tegime mõnusa sauna, kuid grillimine jäi kahjuks aina tiheneva vihma pärast ära. Esialgu istusime veidi aega kõik koos talus ja pärast läksime oma pesakonnaga aita. Isegi Kady ja Raimo tulid mõneks varajaseks öötunniks meiega juttu ajama, sest noored klõbistasid arvutist muusikat ja tahtsid omavahel lobiseda. Mis meie vanad inimesed seal siis…
„Ma ütlen sulle veel kord, et hoia oma nokk kinni, kui tahad, et pererahu kestaks,” hoiatas Synne, kui hakkasin vaagima generatsioonide erinevusi ja leidsin, et aastad kaovad kuidagi kahtlaselt kiiresti minevikku. Kas maakera rütm on kiiremaks läinud, võnked tihedamaks või olen ma ise hakanud pensionieeliku lõhna tundma? Neljakümne kolme aastaselt?! Sellest, et teised mu ümber vananevad, saan ma muidugi aru, aga mina ise…
6
Ma ei taha kedagi õpetada ega arvustada, ent Veronika ei meeldinud mulle kohe üldse. Nähtavasti ka Synnele mitte, ehkki tema oli oma arvamust avaldades tagasihoidlik. Iludus vigises iga asja peale. Kui midagi polnud halvasti, siis tegi neiu nii, et maailm pidi ikka mustaks muutuma. Ta oli eneseimetleja ja kujutas ette, et tänu blondidele juustele ning mustaks maalitud silmadele on maailm tema ees põlvil. Kas nende valgete kiharate all ka natuke mõistust oli, selles kahtlesin ma sügavalt.
„Kuidas sa teda välja kannatad?” küsisin järgmisel päeval Leopolt.
„Praegu on mul selline seis, et ma ei taha üksinda olla. Ükskõik kes, peaasi et mitte üksi. Vähemalt on ta naine, mis sellest, et loll,” tunnistas mees ja proovis käega vett. „Võib-olla saab temast veel asja, noor ju alles.”
„Vaevalt,” mõmisesin vastu. Plika oli eile terve õhtu virisenud ja vahepeal ma juba mõtlesin, et viskan ta uksest välja. Seda ma muidugi ei teinud. Saatsin värske noorpaari südamliku õnnistuse saatel magama ja pidin pool tundi kuulama Veronika äginat, et madrats on kõva, tekk lühike ja Leopo loll. Ma ei saanud aru, mis Leopo lollus tema magamisse puutus. Kui inimene tahab puhata, võib ta eesliga ka koos magada, kuigi Leopo polnud mingi kabjaline. Mehel oli kõrgem haridus ja peale selle valdas mees veel idamaiseid võitluskunste. Igatahes olin ma päris kindel, tema intelligents käis Veronika omast kümneid kordi üle.
Käisin koos Synnega oma tavapärasel tuuril konnatiigis ja tulime tagasi. Ka Veronika oli ärganud. Tüdruk vingus, et polnud öösel üldse magada saanud, sest Polly olevat kogu aeg haukunud. Tegelikult ei teinud koer üldse häält. Ta otsis lihtsalt põhjust, et kõigi tuju kohe varakult nässu keerata. Aknast märkasin Raimot talu ees norutamas. Peagi läks ta aegamisi kaskede alla tehtud aialaua ja pinkide juurde. Ta istus sinna, pani kohvitassi lauale ja süütas sigareti. Tundus, et ka talus oli pahatahtlik kotermann sees.
Nüüd oli Synne nagu taluteenija, kes kogu perele süüa teeb. Ma aitasin teda jõudumööda: hakkisin sibulat, lõikusin vorsti ja määrisin võid leivale. Mul oli kõrini Veronika targutustest, mis peamiselt puudutasid kalorivaest toitu ja seda, mida inimene tohib süüa ja mida mitte. Käigu põrgu oma kokkamisega! Ja siis tuli mulle meelde, et Laurise sõbra Kalle pruut Kati on ju õppinud kokk. Kindlasti teab tema nendest kaloritest ja asjadest.
Jätsin Synne hommikusööki tegema ja läksin tallu. Noorpere oli juba üleval. Kati, Kalle, Lauris ja Epp jõid laua taga kohvi, Gaili ja Maili kaklesid oma toas. Nad sõidki tavaliselt oma arvutilaua taga ja meie neile seda lõbu ei keelanud. Kady kükitas vahetoas ja vaatas, kohvitass näpus, hommikusi uudiseid.
„Kuule Kati,” ütlesin istudes. „Mul on seal aidas üks tarkpea, kes kaagutab juba hommikust saadik toidu üle ja kaloritest. Võib-olla oskad sina ta korralikult paika panna. Oled ju ikkagi õppinud kokaks.”
„Ta lõpetas kooli kiitusega ja on kõrgema kategooria kokk,” lisas Lauris uhkelt ja malbe neiu punastas. Kalle naeratas teises köögi otsas ja noogutas Katile julgustavalt.
„Ma pean meelde tuletama. Teooria on üks asi ja praktika hoopis midagi muud,” sõnas piiga. Ta jõi kohvitassi lõpuni ja tuli minuga kaasa. Synne muigas Katit nähes ja keeras kiiresti selja, et Veronika ei näeks tema kahjurõõmu. Esialgu aitas Kati Synnel süüa teha ja hakkas siis vaikselt rääkima erinevatest kulinaarsetest toodetest, nende valmistamisest ja kalorsusest. Ta rääkis nii huvitavalt, et jäime kõik teda kuulama. Synne kallas Katile kohvi ja tüdruk istus laua äärde. Toit podises pliidil. Mina toetusin vastu külmkappi ja kuulasin. Huvitav oli. Ma poleks arvanudki, et toiduainetel võib nii palju erinevaid variatsioone olla ja isegi kartulist saab magustoitu teha.
Esialgu vaidles Veronika vastu ja püüdis oma tarkusega hiilata, aga saanud teada, et Kati on kõrgema kategooria kokk, jäi ta vait ning kuulas, näol üsna solvunud ilme. Hiljem kuulsin teda Leopo kallal tänitamas:
„Mind tullakse mõnitama! Minu teadmised tallatakse jalgade alla! Ega ma loll ole!”
Loll mitte, aga uhkusest kergelt aru kaotanud, arvasime Synnega.
„Hinno kutsus Kati, mitte mina,” õiendas Leopo vastu ja keeras naisele selja. Ka temal hakkas mahl üle ääre ajama ja mees oli valmis naist Vaimõisa viima, et too sealt oma käe peal Tallinna sõidaks. Ma lootsin, et sõber mõtles seda ikka tõsiselt.
Päeva peale saime ka grilli suitsema. Sõitsin koos Leopoga Märjamaale toidu järele ja tee peal arutasime seda Veronika asja.
„Kui ta veel õiendab, küüditan ta minema,” ähvardas mees.
Olime kõik ringis ümber grilli. Sõime,
