minema, aga Veronika ei kavatsenudki seda teha. Ta nihverdas ennast hoopis Epu külje alla ja hakkas kaeblema selle üle, kui kallid on tänapäeval riided ja kingad. Temasugune viisakas naine ennast alla kümne tonni riidesse ei saa. Kui sedagi. Veel kolm tonni meigi, solaariumi, juuksuri ja maniküüri peale. Pealegi tahab inimene ka süüa. Nii et tööga teenitud rahaga on võimatu ots otsaga kokku saada. Lapse pidamine olevat lausa luksus ja tema kavatseb alles siis emaks saada, kui midagi muud enam teha ei ole ja vastav papp selleks olemas. Võib-olla kusagil eelpensioni künnisel. Siis on aega lapsega jahmerdada. Ma arvasin, et küllap ta selleks ajaks ka pappkarbi leiab, kus last hoida, ja noor naine heitis minu poole tigeda pilgu.
„Mina ei tea,” vastas Epp. „Viimase kleidi ostsin kaltsukast ja solaariumis ma ei käi. Meil on siingi päikest küllaga. Laps on aga tore ja eriti kalliks ta küll ei lähe. Ja rõõm ning armastus, mis lapsest sulle osaks saab, korvab kõik mured ja kulutused.”
Veronika taandus ka Epu juurest. Naisel ei jäänud muud üle kui olla ainult Leopoga.
„Kas sa mõtlesid meie matkamist tõsiselt?” küsisin Synne käest.
„Muidugi,” vastas naine.
„Mis nendest saab?” Nõksatasin peaga Leopo ja Veronika poole. Kaksikud said ise hästi hakkama ja Eppki võis plikadel pisut silma peal hoida. Samuti Lauris ja ma usaldasin oma poega rohkem kui endise naise pedagoogikat.
„Ma ei tea.” Synne ohkas.
Järgmisel päeval ostsime Märjamaalt telgi ja muud matkavarustust. Synne seletas mulle, et ta tahab maja eemalt jälgida nägemaks, mis toimub selle ümber ning sees ja kes seal käivad. Majja sisse murda polnud meil õigust. Synne teadis, et majas elab vanem naine Maria koos oma lapselapse Meeliga. Tüdruk on alles seitseteist ja käib Raplas koolis. Praegu muidugi mitte, sest oli suvevaheaeg. Tüdruku vanemad olid autoõnnetuses surma saanud ja nii jäigi laps vanaema kasvatada. Isa oli hoolega uhket maja ehitanud, kuid sattus oma äridega pankrotti ja majaehitus jäi pooleli. Pensionist ja pisukesest tüdrukule makstavast toitjakaotuspensionit polnud vanaemal võimalik suurt maja valmis ehitada. Paar-kolm tuba on elamiskõlblikud, ent ülejäänu seisab paremate aegade ootuses. Maja maha müüa memm ei raatsi, vaid hoiab seda kui poja mälestust. Vana naine loodab, et Meeli saab täiskasvanuks, abiellub korraliku ettevõtliku mehega, kes lõpetab töö, mis tema pojal pooleli jäi. Muidugi oleks maja väärt mitu miljonit isegi sellisena, nagu see praegu on, aga… Lähemaid pärijaid pole ja eks tegelikult ongi esimene pärija kadunud vanemate tütar. Rohkem lapsi neil polnud.
Meeli oli nagu paljud teised temaealised. Käis vahel pidudel ja kutsus külla sõbrannasid. Kahjuks juhtus aga nii, et paljud külalistest tundsid ennast pärast majas viibimist halvasti ega tahtnud enam Meelile külla tulla. Vähe sellest, et nende tervis hakkas jukerdama, neil tekkisid ka luulud. Ilmselt juhtus nii ka Uulu rannast leitud õnnetutega. Politseinikud olid arvamisel, et Brethe (nii oli ellujäänud tüdruku nimi) tappis meeltesegaduses oma sõbranna Caroli. Kes aga Brethet ennast nii rängalt vigastas, sellest uurijad vaikisid. Igatahes oli neiu omadega täiesti segamini ja midagi asjalikku tema suust kuulda oli tegelikult võimatu. Asi oli segane ja Synne tahtis sellesse selgust tuua. Soovitasin küll naisel kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt puhata, aga kui Synne oli endale midagi pähe võtnud, siis nii kergelt ta sellest ei loobunud. Ta oli põhimõttekindel naine ja eks see aitas tal ka minusuguse tolaga koos elada.
Arutasime õhtul oma retke üksikasju ja Synne leidis, et pole mõtet pikalt kondama minna. Hakkame Raplast jala minema ja lõunaks oleme Hagudis. Lauris viib meid bussiga sinna ja tuleb ise tagasi. Me saame talle alati helistada, kui vaja peaks minema. Ka Lauris käis Raplas tööl ja tööpäeviti polnud ta meist kaugel.
„Mobiili aku saab ju tühjaks ja meil pole võimalik seda kusagil laadida,” arvasin.
„Ma võtan kaks täis akut lisaks,” ütles Synne mulle akusid näidates. Lihtne lahendus. Kuidas ma ise selle peale ei tulnud? Ka minul oli varuaku olemas. Minu Nokia pidas laadimata vastu umbes neli-viis päeva. Koos varuakuga olen kaheksaks-üheksaks päevaks kõneajaga kindlustatud. Nii kaua ma küll Hagudi külje all konutada ei viitsi.
Leopo ja Veronika olid läinud tammikusse jalutama. Noor naine oli pisut rahulikumaks muutunud. Küllap ütles Leopo naisele midagi, mis tal tuure vähemaks võttis.
Lauris sehkendas kuuris ja otsis järgmiseks päevaks tööriistu. Epp oli lapsega jalutama läinud ja pidi varsti tagasi tulema. Ilm oli soe ja tasapisi madalamale vajuv päike paistis ikka veel heledalt taluõuele. Olin hakanud kogu südamest armastama seda õhtust aega: rehealuse nurga tagant salamisi välja piiluv päike valgustas neidki soppe, mis talvel muidu hämarusse jäid. Päikesekiirte valgusemängu ilu pani looduse elama, tekitades varje ja luues meeleolu. Iga päev oli ainulaadne ja kordumatu ja igal õhtul saabus hetk vaadata tagasi möödunud päevale ning valmistuda uueks ning veelgi ilusamaks. Kaua olin ma elanud üskinda oma maalide keskel, kuid nüüd oli mul kallim, kellega kõike seda jagada. Õnneks on mul ka poeg, kes minust hoolis.
„Ma mäletan esimesi aastaid, kui ma alles siia kolisin,” rääkisin Synnele. „Ma ostsin selle maja kevadel nagu praegu. Natuke varem muidugi. Tulin täiesti üksinda oma kolikoormaga kohale, laadisin asjad maha ja istusin kaskede all kaevu juures aialaua taha. Istusin ja mõtlesin. Kuidagi trööstitu oli. Maja oli suur ja mina seal ihuüksinda. Mul polnud ühtegi lähedast inimest peale Laurise, kes mulle umbes nädal aega hiljem esimest korda Vainule külla tuli. Poiss aitas toad korda sättida ja kerge remondi teha. Ta oli siis alles seitsmeteistaastane, aga hakkamist täis. Ta oli mu juures peaaegu kogu suvevaheaja. Käisime kalal ja sõitsime niisama ringi. Kui kool peale hakkas, sõitis Lauris tagasi Pärnusse ema juurde ja mina jäin jälle üksinda. Ma tunnistan ausalt, et lausa nutsin, kui Laurise Pärnusse ära viisin. Suvi oli meil nii tore olnud. Hea meelega oleksin poisi Märjamaa gümnaasiumi pannud ja ma isegi rääkisin sellest Kadyga, kuid tema polnud nõus. Lauris küll. Oleks ta olnud kaheksateist, siis poleks ta ära läinudki, aga Lauris oli alaealine ja ema vastutusel. Kogu suve polnud poiss Pärnusse ema juurde jõudnud ja Kady oli minu peale pahane. Ta helistas sageli ja uuris, mida me teeme, aga meie lihtsalt elasime: mina maalisin ja Lauris tuuritas niisama ringi, käis kalal, hulkus metsas ja ehitas isegi onne. Meil oli väga lõbus koos olla. Nagu praegugi.
Siis muretsesingi endale koera, sellesama Polly. Ta oli mulle seltsiks, aga koer ei räägi. Vahel tulid sõbrad külla: Leopo, Vend Elmo ja Jüri ning siis oli meil tore olla. Kuid nende lahkudes tuli mulle peale tõeline masendus. Kirusin ennast, et linnast siia ära kolisin, aga midagi polnud teha. Mu teine naine Ülle osutus… nojah. Tähendab – ma tulin tema juurest tulema ja oligi kõik. Praegu ma isegi ei tea, kus ta on, ega ole selle vastu ka huvi tundnud.
Kõle oli. Eriti hirmutavad olid pikad ja sünged sügisööd. Väljas ulus tuul, mets kohises ja ragises. Tunnistan ausalt, et ma kartsin. Köögis oli mul ukse kõrval alati kirves valmis, kui keegi peaks tahtma sisse murda, ja magama minnes valdas mind hirmus ahastus. Tundus, nagu uitaks majas mingi vaim ringi. Tulirelva mul polnud. Olin pärapõrgus, viimane maja enne ürglaant. Taga oli soo ja sookollid, vähemalt minu arvates.
Hommikul, kui valgeks läks, asusin kohe endale tegevust otsima. Maalisin ja kui maalimise meeleolu polnud, läksin metsa seenele. Korjasin seeni, kodus lihtsalt kupatasin nad ära, panin pressi alla, et liigne vesi välja valguks ja soolasin sisse. Ühel päeval metsast tulles nägin naist mu loodrist koera silitamas ja temaga rääkimas,” jutustasin.
„Riina,” arvas Synne.
„Tema jah. Naine oli pikka aega aru pidanud, kas tulla mulle külla või mitte. Olin koos Laurisega tema majast Niitsool mööda jalutanud ja naine oli meid märganud. Muidugi levivad külas ka jutud kiiresti ja kõik teadsid, et Vainule oli kolinud kunstnik Tallinnast. Ehkki tegelikult olen pärit hoopis Märjamaalt, kuid seda ei teadnud keegi,” rääkisin.
„Ausalt
