suutsid sellest välja tulla. Tahtejõudu neil igatahes oli.
„Minge,” lubas Synne ja andis tüdrukutele raha. Kui küsisin, kas nad tahavad, et ma neid ära viin, arvasid piigad, et saavad ka ise Vaimõisa. Pealegi pidi tuttav neile autoga vastu tulema.
Kui kaksikud olid läinud, jäin uuesti Synnega kahekesi. Naine vaatas mind teraselt ja vaikis. Enam ta seda teemat ei puudutanud. Mina ka mitte, ent kui üritasin õhtul talle läheneda, tõrjus naine mind eemale. Ma vihastasin. Põhjalikult.
„Kurat!” hüüatasin. „Äkki oli tegemist hulluga, kes pani hooldekodust lõikama. Kus meie seda teame? Ta võis siin mulle suud ja silmad täis valetada ja mina uskusin teda. Ma ei tea isegi tema perekonnanime, sest mingisuguseid dokumente tal ju polnud. Võtsin ta vastu, andsin süüa, panin magama ja nüüd… Kui ma selle eide kätte saan, löön maha!” ähvardasin.
Synne tõusis voodis istukile.
„Ma usun sind,” sõnas ta vaikselt. „Minu arvates pole sa selleks suuteline, aga mulle jääb mõistatuseks, miks ta valetas. Iga naine oleks seda varjanud, aga tema tunnistas kohe, et magas sinuga. Just see panigi mind asja üle järele mõtlema. Kui mina oleksin võõra mehega maganud, siis ei julgeks ma küll järgmisel päeval seda tema naisele näkku öelda. Võib-olla on tõesti tegemist poolearulisega, kes on kusagilt ära jooksnud.”
Rohkem me seda asja enam ei uurinud ja Synne laskis mind uuesti enda kõrvale ja kaissu. Mulle jäigi mõistatuseks, miks naine, keda olin aidanud, nii käitus. Mida oli ta sellega taotlenud? Ehk oli ta tõesti napakas? Ei tea. Rohkem pole ma seda naist enam näinud. Loodan, et hullumaja temast liialt puudust ei tunne.
Vahel olen ma mõelnud, et nooruslollused kipuvad inimese vanemaks saades valusasti kätte maksma. Kunagi ei tea, kust kohast võib jälle mõni vana kallike välja karata ja hakata ennast uuesti kaela määrima. Nii on juba juhtunud. Gaili ja Maili ema, rahu tema põrmule, oli seda püüdnud teha. Nüüd oli uus oht õhus. Nimelt hakkas Mareki naine mind tüütama, väites, et nende tütar Ketter on hoopis minu laps. Nii võis see muidugi ka olla, sest aastaid tagasi olime ju väga lähedased olnud. Asjaolud olid kujunenud nii, et tema ja Mareki suhted olid ummikusse jõudnud ning nad otsustasid lahku minna, siis otsiski Merike minu juurest lohutust. Ta on kena ja veetlev naine ning ma olin temasse pööraselt armunud. Lõpuks leidis ta siiski, et ei kavatse raisata oma elu joodikust kunstniku peale, kel taskus pennigi pole, ning läks oma mehe juurde tagasi. Ajad aga muutuvad. Saanud teada, et olen jõukale järjele jõudnud, on Merikesele tekkinud lausa haiglane huvi minu tegemiste vastu. Varakas olen ma aga suuresti tänu Synnele, õigemini sellele tööle, mida olime koos ette võtnud. Lehtsabadega ringi lippamine pole enam minu jaoks, see toob hinge liigset ahastust. Üks hea naine on nagu kindlus või minusugusele kodukukele armas munapesa… pesamuna, ma tahtsin öelda.
Jõin väljas aiatoolis istudes kohvi ja sügasin Pollyt kõrva tagant. Koer vaatas mulle oma suurte silmadega otsa ja nohises. Täitsa armas elajas, peab mainima. Oli laupäeva hommik ja Synne alles magas. Ka talus oli kõik vaikne. Muru lõhnas ja ma pidasin plaani sulpsatada konnatiiki, aga ei viitsinud. Tahtsin enne korralikult üles ärgata ja natukene looduse, rahu ja kevadise ilu seltsis mõtiskleda. Tammed aias andsid mulle jõudu ja nende sügav sõprus liigutas mind. Kusagilt tuli mu kass Renoir ja hakkas ennast vastu mu jalgu hõõruma. Olin seda peletist akendest välja loopinud, aga loom hoidis mind ikka. Kui ta jälle kodus juhtus olema, siis magas ta truult meie voodi ees põrandal. Tihtipeale olin talle unise peaga peale astunud, kuid viimasel ajal olin sellest hoidunud. Ikkagi oma pere liige, mis ma tast tallan.
Mu mõtted kaldusid Merikese mehe ja minu hea sõbra Mareki peale. Marek teenis päris korralikult ja nad ei elanud sugugi halvasti. Nüüd on ta Laurisega kampa löönud ja mees oskab asju sättida. Selles suhtes olen ma kohe päris rahulik ega muretse. Marek on õppinud mees ja tunneb oma tööd. Aga Merike… Olin naise juba ammu südamest välja heitnud. Kunagi jooksin ta järele nagu segane, kuid nüüd… Ma ei vihanud teda mulle tekitatud valu pärast, aga temaga tegemist teha ka ei tahtnud. Ükskord olime juba privaatselt kokku saanud ja sellest piisas. Saime jutud sirgeks räägitud ja ehkki Merike oli mulle pakkunud ennast kogu täiega, alates kehast ja lõpetades vaimuga, tegin ma naisele selgeks, et mul on juba inimene, keda ma armastan, ja et ma ei kavatsegi enam temaga hakata liini ajama. Muidugi oli naisel minu otsekohesust raske taluda, kuid ta pidi sellega leppima. Ta töötab nüüd koos Marekiga ja millest veel võib naisel puudus olla. Oma õmbleja- ja müüjaelu oli ta seljataha jätnud.
Merike oleks justkui mu mõtteid lugenud ja mobiil hakkas prääksuma. Lapsed olid selle lollaka helina mulle telefoni sättinud. Esialgu käis see helin mulle närvidele, nüüd olin juba harjunud ega tahtnudki seda enam ära vahetada. Ma võtsin kõne vastu.
„Kuulen.”
„Sa pole siiani oma tütart tulnud vaatama,” põrutas Merike otsekoheselt.
Ma ei öelnud midagi.
„Miks sa ei vasta?” küsis naine. Kenake nagu ta oli – tume pea ja pruunid silmad – nägin teda vaimusilmas tema Rapla korrusmaja köögis seismas ja helistamas. Laupäeva hommik, väljas on soe ja naisel on aken lahti. Ta on alles hommikumantlis või isegi õhukeses öösärgis, äsja pesemast tulnud ja tema nahk lõhnab seebi järele, niisama puhas ja ilus nagu tookordki. Teise mehe naine ja minu voodikaaslane. Huvitav, miks mul täna hommikul nii patused mõtted peas on? Mõtlen võõraste naiste ja möödunud armastuste peale, kuigi mul endal on kaunitarist Synne.
„Me juba rääkisime,” sõnasin.
„Meie küll, aga sinu tütre suhtes jäi asi lahtiseks.”
„Isegi kui Ketter on minu tütar, kas sa tahad tõesti teha Marekile seda valu ja öelda, et tüdruk pole tema laps? Oled sa tõepoolest nii alatu?” kärtsatasin.
„Olen küll. Sa pead oma lapse eest hoolitsema. Suvevaheaeg on alanud ja tüdrukul on vaja puhata,” rääkis naine, mis teisisõnu tähendas, et anna raha, me tahame lõbutseda.
„Saadan teid kohe Peruusse,” ilkusin.
„Minugipoolest,” leidis naine. „Vähemalt oled sa siis midagi oma lapse heaks ära teinud.”
Ma vihastasin.
„Tead, Merike, mul kama kaks, kas Ketter on minu tütar või mitte! Mul võib ilma peal veelgi lapsi olla, aga seni pole nad tulnud ennast kaela määrima, nagu sina teed. Need ajad, kui sina mulle midagi tähendasid, on ammu möödas. Nüüd oled sa eikeegi. Ketter samuti. Te olete lihtsalt minu sõbra ja poja töökaaslase naine ja tütar. Kui tahad, et ma lapse eest hoolitseksin, pead kõigepealt tõestama, et ta on minu tütar, ja siis võime edasi asja arutada. Ühesõnaga pane rattad käima ja vaatame, mis sellest välja tuleb. Ära käi mulle pinda ega püüa minult raha välja pressida. Ma ei anna sulle seda,” käratasin raevunult. Vihaga võin ma minna väga otsekoheseks. Isegi julmaks.
„Seda me vaatame!” karjatas Merike. Ma katkestasin kõne ja lülitasin telefoni üldse välja. Miks peavad sellised jamad ridamisi kaela sadama? Nagu see lollakas Angela ja nüüd Merike? Miks ei saa ma olla rahulikult, ilma et minevik end meelde tuletaks. Tookord otsis Merike küll minu seltsi, aga ma ei ole sugugi kindel, et tal veel teisigi sümpaatiaid polnud. Selles suhtes ei kipu naised eriti avameelitsema. Hiljem olen kuulnud, et tal oli veel paar kallimat olnud. Ilmselt tekkis tal pärast süütuna abiellumist soov sarved maha joosta. Seega võib Ketter olla hoopis kellegi kolmanda mehe laps, mõtlesin.
Võtsin tooliservalt saunalina ja sammusin konnatiigi poole. Vähemalt lööb värske vesi mu mõtted selgeks. Siis panen kodinad kokku ja lähen paariks nädalaks metsa elama. Aitab! Mul oli sellest sekeldamisest juba villand. Elan metsas sääskede ja puukide rõõmuks. Las õgivad mind. Ikkagi
