1
Kui su armsam…
Mul on nii hea meel, et olen saanud selle, mida ma ausalt öeldes polnud lootnudki. Kaheksa hooldekodus viibitud aastaga oli mul vähimgi lootus millelegi paremale kadunud. Seal olin ma päevi, kuid ja aastaid lihtsalt talunud Heino vägistamist, peksu ja mõnitusi. Kuidas oleksingi ma oma haprusega suutnud vastu hakata tugevale mehemürakale. Ta tegi minuga, mida tahtis, igasugune vastuhakk tähendanuks üksnes veel hullemat keretäit, sest kaitset polnud mul eriti kelleltki loota. Ise oled süüdi, et ei oska oma asju korraldada.
Oh issand, ma näen neid õudusi vahel siiani unes ja hommikul ärgates on mul nii halb olla, ma tunnen ennast viimase lipakana ning ma soovin, et saaksin selle kõik olematuks muuta.
Viimaks ei suutnud ma seda vägivalda enam taluda ja tapsin Heino. Tema laipa pole vist siiani leitud. Siis ma põgenesin, et ise oma elu korraldada. Ravimitest olin juba ammu enne seda salaja loobunud ja enda arvates olin ma täie mõistuse juures. Õnneks arvas sedasama ka meditsiiniõde Mari ning aitas mul sealt minema pääseda, muretsedes mulle ID-kaardi ning varustades mind nii raha kui ka riietega. Selgus ka, et olime mõlemad armastanud üht ja sama meest. Sellest hoolimata oli meie läbisaamine hea ja ma olen talle surmani tänulik kõige selle eest, mis ta minu heaks tegi. Kahjuks on tema juba siit ilmast paremasse lahkunud. Rahu talle! Vähk ei vali, kas sa oled hea või halb inimene.
Niisiis asusin pärast põgenemist oma elu sättima. Kandsin ikka veel oma kunagise abikaasa nime, keda ma kõigist elu keerdkäikudest hoolimata polnud suutnud unustada. Teda igatsedes olin ma salajas lugematuid kordi pisaraid valanud, kuid elu rasketel hetkedel olid mõtted temast mulle ikka toeks olnud.
Oma iseseisvat elu alustasin minult imikuna ära võetud tütre otsingutest. Esiotsa Leili ei uskunud, et ma tema ema olen, kuid saanud oma kasuvanematelt kinnitust, otsis ta mind lõpuks üles. Jumal küll, kui õnnelik ma olin, et sain tütre tagasi ja mind täiesti normaalseks tunnistati!
Siiski ei tea ma, kuidas oleks mu elutee läinud ilma armsa sõbraliku ja tõsiuskliku talupereta, kes mu oma hoole alla võttis. Tõeliselt kristliku meelega andestasid nad mulle isegi mu vale oma tütre kohta. Selmet öelda neile, et Leili on mu tütar, olin ma tutvustanud teda kui oma sõbrannat. Jõulude ajal olin neile siiski tõtt rääkinud ja kõigist minu kartustest hoolimata olid nad minu ülestunnistusse rahulikult suhtunud ning mulle andestanud. Ka selle eest olen neile lõpmata tänulik.
Lõpuks kohtusin ka elu armastusega, keda olin nii palju aastaid oma südames kandnud. Ja me hakkasimegi koos elama, kuigi tal oli neli last, ta ise juba kiilakas, aga ega armastus ole välimuses. Ma armastan teda väga, kuigi ta pole enam seesama tormakas mees, nagu mina olin teda kunagi tundnud. Nüüd on ta äärmiselt rahulik, aga ka väga haige. Ma hoolitsesin tema eest, kui ta insuldi sai, ja suutsin ta terveks ravida, ainult ta ei saanud rääkida. Kui ta jõulude ajal mulle Kasemäel esimesed sõnad lausus, kukkusin ma kiljuma ja tundsin, et kaotan ise kõnevõime. Sinnamaani olime suhelnud kirjutades või lihtsalt viibetega. Mina olin muidugi kogu aeg rääkinud ja pikad monoloogid maha pidanud. Tema oli mind väikese muigega kuulanud ja noogutanud. Ma olin sellega juba nii harjunud ning mõelnud, et nõnda see jääbki, aga ma olin ka valmis sedasi temaga elama, sest armastasin teda meeletult.
Perenaine Merit oli minu kisa peale ähkides üles minu väikesesse toakesse tormanud.
„Mis juhtus?“ küsis ta ehmunult.
„Ta räägib,“ kogelesin ja kallistasin oma suurt pisihuligaani, kes ta kunagi oli olnud. Endise miilitsana teadis peremees Jaan seda, sest oli ükskord mu kallima kongi viinud. Erik oli varasematel aastatel viinalembuse tõttu tihti pahandustesse sattunud. Nüüd seda muret enam muidugi polnud. Ometi ei olnud Jaan sellest suurt numbrit teinud ja oli arvanud, et me kõik võime elus eksida, aga see ei tee meid veel halvaks.
„Jummaluke, kui tore!“ hüüatas Merit selle peale mu voodile vajudes. Ta vaatas meid teraselt, kuid ilmselt polnud Erikul rohkem jututuju, sest nüüd oli ta jälle vait. Aga ma teadsin, et ta räägib. Kuulsin seda ju ise.
„Täna on nii palju üllatusi,“ sõnas naine, „sinu tütar ja nüüd Erik!“ lausus Merit ja pani oma toekad käed kokku. Ta soovis meile head ööd ja läks tagasi alla. Meie aga jäime kahekesi Erikuga minu väikesse tuppa, kus ma olin viimaks hakanud ennast inimesena tundma. Tänu muidugi lahkele taluperele, kes oli mu üles korjanud ja enda juurde tööle võtnud. Nende toel olin ma uuesti jalad alla saanud.
„Kuidas sa nüüd korraga rääkida suudad?“ küsisin Eriku käest.
Ta kehitas õlgu ja kallistas mind uuesti.
„Võib-olla suutsin ma seda juba ammu, aga lihtsalt ei rääkinud,“ kostis ta rahuliku häälega ja istus minu kõrvale madratsile.
„Miks sa siis ei rääkinud?“ tundsin huvi.
„Polnud midagi asjalikku öelda,“ ühmas tema ja ma viskasin meest padjaga. Ta püüdis selle kinni ja naeris.
„Või temal polnud midagi öelda,“ tänitasin, ehkki sain aru küll, et ta täielik kõnevõime tuli alles täna tagasi, aga ma lihtsalt tahtsin natukene tema kallal iriseda, nagu enamik naisi oma meeste kallal vingub. Millist vaeva olin ma temaga näinud, enne kui ta terveks sai. Aga pigem oleks võinud jõehobule edukalt balletti õpetada kui teda vihaseks ajada. Vahel oli tema rahulikkus isegi tüütav. Ma tõesti tahtsin, et ta oleks teinekord pahandanud ja mulle mõne krõbedama sõna öelnud, nagu ta oli seda aastaid tagasi meie esimese kooselu ajal teinud. Tema ainult naeris ja kirjutas oma raamatuid. Ükskord ta siiski solvus ning läks ära Märjamaale, kus ta tegelikult elas. Tema äraolek oleks mind peaaegu hulluks ajanud, aga õnneks leppisime tänu peretütar Carolile.
Tema haigus pole muidugi kuhugi kadunud, sest on ravimatu. Ma kardan kogu aeg, et midagi võib jälle juhtuda ja töölt koju tulles leian taas eest teistsuguse Eriku. Aga siiani on kõik korras olnud ja arstid on mulle lootust andnud. Nüüd hakkas ta ka rääkima ja see oli väga hea. Erik on insuldist täielikult paranenud. Peale selle põeb ta ka epilepsiat ja peab pidevalt tablette võtma. Aga ma tahan tema eest hoolitseda ja temaga koos olla. Midagi muud pole mulle enam siin ilmas vaja, sest olin ju nii palju aastaid teda oodanud ja tema pärast nutnud. Mõte Erikust andis mulle lohutust siis, kui Heino… Oh, ma ei taha enam sellest mõelda! See kõik oli nii vastik. Õnneks on see nüüd möödas ja ma loodan, et jäädavalt. Olen tunnistatud täielikult normaalseks ja oma elu tagasi saanud. Nüüd pean seda hoidma, sest mul on Leili, lapselaps Tanel, Erik ja veel ka Eriku lapsed, kes suhtuvad minusse kenasti. Mida veel siin ilmas tahta?
Hommikul aitasin Meritit ja me sättisime valmis hommikulauda. On ju jõulud. Erik tuli ka alla ja sai kokku perepoeg Janekiga, kes on küll natuke omamoodi – selline kiiksuga –, aga Erikuga oli tal hea klapp. Nad ajasid omavahel maha pikad jutud ja see tundus mulle kummaline. Nad suhtlesid omavahel isegi siis, kui Erik veel rääkida ei suutnud. Kummaline!
Carol tuli oma toast ja aitas meil toimetada. Ta on ilus neiu, blond ja armsake. Muide, tema värvis minugi blondiks, nii et nüüd on kadunud ka need üksikud hallid karvad, mis mul enne juustes olid.
Leili helistas ja küsis, millal ma koju tulen.
„Ma ei tea,“ vastasin. „Ma arvan, et me oleme veel siin. Kas midagi on juhtunud?“
„Ei ole, aga ma mõtlesin, et võiksime ka mõne päeva koos olla. Ivaril on praegu väga kiire ja tal pole aega. Korraga toodi talle nii palju tööd ja ta aina parandab neid arvuteid,“ seletas Leili.
„Nojah,“ pomisesin. „Kui midagi muutub, eks ma siis helistan sulle,“ lubasin.
Sättisime ennast laua äärde. Jaan naeratas mulle sõbralikult ja pakkus meile Erikuga enda kõrvale istet. See oli suur au. Selles peres olid omad kombed, mida nii naljalt ei rikutud. Istuda peremehe enda kõrval oli suur privileeg. Siis luges peremees söögipalve ning me
