kahtlesin, aga ka Merit soovitas mul minna ja ma olin nõus. Carol leidis mulle riided ja suusad, sest selles peres olid alati kõik asjad olemas. Ma panin ennast valmis ja läksin õue. Mehed juba ootasid mind ja me läksime. Esialgu olin nende sabas nagu katkise tiivaga ööliblikas, sest ma polnud nii ammu suusatanud. Pärast sain hoo sisse ja siis juba läksin nagu linnuke. Kooliajal olin olnud kõva suusataja ja nii polnud mul raskusi nende sabas püsida.
Vahepeal seisatasime ja puhkasime. Lumi oli paks ja me vajusime sügavale sisse. Kõige ees läks Janek, siis Erik ja viimaks mina. Rada oli juba sisse tallatud ja minul oli kõige lihtsam.
„Eks ole ju siin ilus?“ küsis Erik lumiseid puid vaadates. Üldse oli ta väga romantiline ja suur loodusearmastaja.
„Väga,“ kinnitasin. Puudelt rippusid alla paksud lumetordid ja loodus lõhnas. Ka lumi võib lõhnata. Kindlasti.
„Sellel puul on jõu maitse juures,“ kostis Janek. „Mine sinna ja kallista teda,“ soovitas ta Erikule.
Erik läkski ja kallistas puud.
„Noh, kas on?“ küsis Janek.
„On,“ kinnitas Erik ja embas uuesti puud.
„Kas te nüüd käitegi metsas puid kallistamas?“ imestasin.
„Mitte ainult.“ Erik raputas pead. „Janek näitab mulle kohti, kus on kõige tugevamad energiaväljad, ja püüab siis seda minusse ümber sättida, et ma tervemaks saaks. Ja usu, sellest on kasu olnud. Võib-olla ei saaks ma veel siiamaani rääkida, aga Janek viis mind eile väga hea koha peale ja käskis seal palvetada. Ma tegingi seda ja nagu sa ise näed… Mu keelepaelad läksid lahti,“ seletas Erik. Nii pikka juttu polnud ta minuga tükk aega rääkinud ja ma kuulasin teda mõnuga. Muidugi ei uskunud ma nende juttu, sest kuidas suudab Janek teda aidata, kui seda pole suutnud teha ka tohtrid. Aga midagi ikka toimus, sest muidu poleks Erik ju rääkinud.
Tiirutasime veel ringi ja tulime enne pimedat tagasi. Mõnus oli! Panime suusad kuuri ja ma läksin Meritile appi loomi toimetama. Rääkisin ka talle, et Janek ja Erik otsivad jõujooni ja muud sellist. Merit ajas selja sirgu ja ohkas.
„Ei tea, mis sellest tuleb. Janek räägib vahel niisuguseid asju, et lausa imesta. Nüüd ütles ta, et suudab Eriku tervemaks teha, ja seda nad kahekesi müttavad. Kas sellest ka kasu on, ei oska öelda.“
Kuulsin, et Jaan pani õues bussi käima, ja ma ehmatasin. Äkki viib ta Eriku minema, nagu seda oli juba ükskord juhtunud. Siis olin ise süüdi, aga nüüd…! Tormasin õue ja nägin, et Jaan sõitis üksinda minema. Rahunenult läksin lauta tagasi.
„Sa oled liiga pinges,“ noomis Merit mind. „Lase ennast lõdvemaks ja ole rahulikum. Vaata, kui rahulik Erik on. Püüa sinagi seda. Siis on sul endal ka palju parem olla. Jaan toob Eriku lapsed siia. Me leppisime enne kokku, aga ma unustasin sulle rääkida. Asjatoimetused tulid vahele.“
„Ahah,“ ühmasin ja läksin mune korjama.
Eriku nooremad lapsed Oliver ja Pisu saabusid tunni aja pärast. Erik ise kaasa ei läinud, vaid helistas Oliverile ja käskis lastel ennast valmis panna. Erik oli toas ja ajas Caroliga juttu. See mees sobis kõigiga ja muidugi oli Carol ka väga tore tütarlaps. Lausa kullatükk kohe. Juba see, kui palju ta mind oli aidanud, oli ise tervet varandust väärt. Tema ju oligi aidanud mul Erikuga ära leppida, kui kõik teised minu peale natuke pahased olid.
Pisut nähes oli Carolil väga hea meel ja kiiresti tõi ta laudast tuppa pappkastis jänesepoja. Väike tüdruk oli lausa hull igasuguste loomade järele ja eriti meeldisid talle jänesed.
Oliver oli pisut kohmetu, sest Carol oli kena noor neiu ja Oliverist ainult kolm aastat vanem. Aga kui Jaan ka tuppa tuli ja hakkas noormehega juttu ajama, tundis ta end juba vabamalt. Mõtlesin, kuhu lapsed magama pannakse, sest vaevalt hakkab Jaan neid öösel koju viima, aga asi oli juba otsustatud: lapsed magavad Jaani ja Meriti kõrvaltoas. Seal oli paar voodit ja nad mahtusid lahedasti ära. Vähemalt see oli tore, et Eriku endine naine ei keelanud lastel isaga koos olla ja oli selles suhtes väga mõistev. Mina poleks ka keelanud, kui mu tütrel oleks sellist isa üldse olnudki. Too mees ei tea vist siiani, et tal veel üks laps on. Võib-olla ka mitu? Jumal seda teab! Meeste värk.
Meil oli väga tore õhtu ja muidugi ka öö. Erik oli Janekiga kusagilt ikka väga palju energiat ammutanud ja jagas seda ka minuga. Siiski palusin tal ennast tagasi pisut hoida, sest päris karjuda ka ei tahtnud. Aga meil oli hea olla.
Hommikul ärkasin millegipärast vara. Ehk oli põhjuseks eelmisel õhtul joodud kohv, et ma nii aegsasti tõusin. Käisin pesemas ja võtsin siis oma päeviku. Aeg-ajalt meeldis mulle sinna oma mõtteid ja tundeid kirja panna. Nüüd läksin sellega alla kööki, tegin tassi kohvi ja istusin laua taha. Kogu pere alles magas ja mul oli aega kirjutada küll.
Vahel tundub mulle, nagu oleks maailm ainult hetk, mis kohe-kohe kaob. Olin küsinud Erikult, mida tema sellest arvab, ja Erik vastas, et küllap see nii ongi. Ka tema meelest on maailm üksnes hetkede jada, mis kiiresti olematusse kaovad. Pole ei minevikku ega tulevikku, on ainult olevik. Järele mõelnud, pidin temaga nõustuma. Ainult olevik. Ja oleks ikka kole küll, kui me alailma minevikku kinni jääksime. Ma ei taha mõeldagi, et oleksin siis jälle seal ja elaksin kõike uuesti läbi. Hea, et on ainult olevik ja see on koos Erikuga.
Me rääkisime päris kaua. Tegelikult rääkisin ikka rohkem mina, sest Erik kipub pisut sõnaahtraks jääma. Ma küsisin, kas ta tunneb end halvasti ega saa jälle rääkida, aga ta vastas, et ka kuulata on huvitav. See on tõesti hea, kui keegi tahab sind kuulata. Muidu kipuvad inimesed ainult endast rääkima ja see läheb väga igavaks. Muidugi, Erikut oleksin ma kuulanud küll, aga…
Pisu vedas jänesepoja meie tuppa ja mängis sellega siin. Tegelikult ta rohkem ikka vaatas ja tegi aeg-ajalt pai. Loom pole mänguasi ja teda ei saa liialt solgutada. Erik istus voodil ja luges piiblit, mis mul toas oli. Küsisin, kas temast on nüüd tõemeelne usklik saanud. Ta pani pühakirja käest ja vaatas mind.
Head asjad kuluvad vahest ikka ära. Kui kristlusel on selline energiapagas taga, siis aitab ta kindlasti, vastas ta.
Ma ei saanud aru, mida ta täpselt sellega mõtles, aga rohkem uurima ka ei hakanud. Ma olin juba näinud teda tões ja vaimus palvetamas ning ma olin seda ka ise teinud, kui Eriku maali ees põlvitades olin kogu südamest palunud, et ta mulle mu lolluse andeks annaks.
Kuulsin kedagi kööki tulemas ja panin kaustiku kinni. See oli unine Merit ja ma pakkusin talle tassi kohvi. Nõustuvalt noogutades istus ta laua äärde ning toetas pea kätele.
„Kallis Merit, kas sul valutab pea?“ küsisin kohvitassi tema ette lauale asetades.
„Vaata, Tiina, seal sahtlis peaks tablette olema,“ sõnas ta köögikappide poole osutades. Ma leidsin tabletid üles, andsin need Meritile ja läksin ise laudariideid selga ajama. Lehmad oli vaja ära lüpsta, munad kokku korjata ja kanad sööta ning jänesed samuti.
Olin juba kanade juures, kui Erik ja Carol appi tulid. Rõõmustasin nende üle, sest nüüd läks töö palju kiiremini. Õhtul pean ju Raplasse tagasi minema, sest järgmine päev ootab mind jälle töö Maksimarketis ja seda aasta lõpuni välja. Huvitav, mida Erik ja lapsed kavatsevad ette võtta, aga eks ma pärast jõuan küsida.
Erik aitas munarestid ära panna ja Jaan pidi need pärast ära viima. Nii suure munakogusega polnud talus midagi teha, sest ega nad iga päev ka mune söö. Jaanil olid oma kohad, kuhu ta need müüki viis, ja sai selle eest natukene raha. Muidugi tuli peamine teenistus põllupidamisest ja selleks palkas ta isegi abilisi, sest ehkki ma võisin muidu
