hakkaksime seal kahekesi koos elama. Raha mul on. Ma olen hulk aega juba edukalt äri ajanud ning mul on soliidne pangaarve kogunenud. Erik on vaene, ei saa ennastki toidetud, rääkimata siis sinust.“
„Miks sa nüüd korraga mind nii visalt taga ajad? Kui sul raha on, siis mine püüa endale milline linnukene tahes. Mina olen juba vana, sa võid poole noorema saada,“ uurisin.
„Mul on sinuga laps. Ma tahan olla naisega, kellega mind midagi seob,“ seletas Henno.
„Meid ei seo mitte miski!“ karjatasin kõvema häälega. „Lihtsalt juhtus nii ja see on minu mure, et ma õigel ajal aborti ei teinud. Ma olen õnnelik, et mul tütar on, aga mingit isa pole vaja ei temal ega minul. Meil on Erik ja sellest piisab.“
Henno kallas klaasidesse veini ja kutsus mind enda kõrvale. Ma keeldusin.
„Ma ei joo alkoholi,“ teatasin.
„Sinu mees on ju joodik. Kui ma siia tulin, olid tal ka lõhnad juures,“ valetas Henno, lootes mind nii Eriku vastu üles ässitada. Selle peale puhkesin naerma, sest ma ju teadsin, et Erik oli alkoholiga ammu lõpparve teinud.
Erik koputas viisakalt ja vaatas siis ukse vahelt sisse. Ta kutsus mind kööki ja ma tõusin.
„Käin korraks ära,“ sõnasin Hennole ja läksin. Sõnatult viis Erik mind läpaka juurde ja näitas midagi. Esialgu ei saanud ma aru.
„Henno on pankrotis,“ sosistas Erik mulle. Ega Henno ju teadnud, et meil oli kodus teine arvuti veel, palju korda võimsam kui see toas olev. Samuti oli Erikul ka internetipulk.
„Ah nii!“ Ma noogutasin ja läksin tuppa tagasi ning lükkasin ukse koomale.
„Tule istu minu juurde,“ nuias Henno.
„Ei,“ keeldusin kindlalt ja istusin tagasi madratsile.
Henno asus jälle kirjeldama, kui ilus elu meid ees ootaks, ja lubas mulle kokku taevad ja mäed. Erik ei lubanud midagi. Ta ütles lihtsalt, et vaatame, mis elu toob. Tema arvates polnud mõtet nii pingsalt homsele mõelda, kui me ei tea sedagi, mis veel täna juhtuda võib. Mulle oli selline suhtumine meelt mööda ning ma olin selle täiesti omaks võtnud. Nii oli muretsemist palju vähem. Elu oli ju hetk ja neid oli väga kiireid ning mööduvaid, nagu Hennogi minu noorusmälestustest.
„Ma pole enam üldse selline, nagu ma kunagi olin, ja minuga on väga raske koos elada. Ma olen muutunud väga tujukaks ja üldse olen ma äkiline ja viletsa iseloomuga. Vahel võin suure vihaga isegi kallale tulla. Õnneks on Erik minuga harjunud, aga keegi teine… Ilmselt oleksime juba mõne kuu pärast laiali, aga seda muidugi ei tule mitte kunagi,“ kostsin.
„Proovida ikka võime,“ arvas Henno kindlalt. Ta muigas endamisi ja vaatas köögi poole, suutmata ilmselt ette kujutada, kuidas ma suudaksin kallale minna mehele, kes on minust vaat et poole suurem. Üks Eriku rusikahoop oleks mind kuuks ajaks koomasse viinud.
„Ei proovi. Ma olen rahul, mis mul on, ega hakka riskima kellegi mulle täiesti võõra ja tundmatuga.“
„Kuidas tundmatu?“ imestas Henno.
„See paar tundi, mis me sinuga siis koos olime ja veini jõime, ei tähendanud kõige vähematki. Kuidas sa aru ei saa?“ Ma hakkasin juba vihastama, et Henno selline puupea on. Ma annan talle tõesti ühe tou, kui ta kohe minema ei hakka. Võib-olla on siis tema paar tundi koomas.
Ootamatult kõlas koputus välisuksele ja ma läksin avama. Oliver tuli meie juurde ja mul oli väga hea meel. Juhatasin poisi isa juurde kööki, sest pidin veel Hennoga asjad ära lõpetama.
„Kes tuli?“ küsis Henno.
„Eriku noorem poeg,“ vastasin.
„Meil võiks veel lapsi olla. Sa ei pea kasvatama võõraid,“ ütles Henno.
„Ei pea ega kasvatagi. Erik kasvatab Oliveri, aga mulle on tema lapsed kalliks saanud ja ma hoian neid. Ma olen alati suurt perekonda igatsenud.“
„Kõiki nelja?“ päris Henno silmi kissitades. Ta jõi veidi veini ja pani punakalt sillerdava pokaali tagasi lauale.
„Oh issand küll!“ Ma ohkasin tüdinenult. „Kaks neist on juba suured. Mida sa pärid kogu aeg? Mulle meeldib mu elu, ma olen sellega rahul. Kõik ja jutul lõpp. Jäta mind nüüd rahule! Võta oma pudel ja mine ära. Ma ei taha, et sa enam siia tuled.“ Ma tõusin ja andsin Hennole pudeli.
Õnneks oli Henno mõistlik. Ta võttis pudeli, aga pani siis tagasi lauale.
„Las jääb parem sulle,“ kostis ta ja läks esikusse mantlit selga ajama. Mul oli hea meel, et ta viimaks siiski asjast aru sai. Kui muidugi sai.
„Tiina, kas sa Eriku kõrvalt ka vahel mujalt noolid?“ küsis ta enne uksest välja minemist.
„Tema kõrvalt pole seda vaja teha, aga mõne teise juures kohe kindlasti,“ vastasin ja saatsin ta minema. Toetasin korraks selja vastu ust, hingasin sügavalt sisse ja läksin kööki. Vahva, et Oliver meid vaatama tuli! Mul oli poisi tuleku üle tõesti hea meel.
Siis helistas Leili. Ta kutsus meid kangesti enda poole külla. Mina polnud seal ausalt öeldes kordagi käinud, kuigi tüdruk oli juba paar kuud Ivari juures ja kahjuks ei tundnud ma Raplat ka nii palju, et oleksin teadnud, kus kandis Ivari maja oli. Rääkisin sellest Erikule.
„Mina tean,“ vastas mees. „See pole siit eriti kaugel, taksot pole vaja võtta.“
„Muidugi, sina tead meil alati kõike,“ tänitasin ja läksin riideid vahetama. Olin siiani veidi liimist lahti. Erik vaatas mind ja hakkas siis naerma. Huvitav, mis talle nalja tegi?
Miks peab sellel talvel lumi selline olema, et niipea kui auto tuleb ja mina teelt kõrvale astun, olen kohe vööni lumes, Erik ja Oliver ainult põlvini? Kurat küll! Naised ei vannu, nagu ma kuulnud olen, aga mina teen seda küll, sest minus on ka üht-teist mehelikku.
Erik jälgis mind itsitades ja tõdes siis:
„Mehelikkust sinus muidugi on, seda ma ei salga, aga sinu naiselikkus on lausa võrratu.“
„Pea lõuad!“ sisistasin lumest välja ronides ja oma ilusat punast mantlit lumest puhtaks rapsides.
„Aga su intellektuaalsuses on mõningaid puudujääke,“ arvas Oliver viisakalt.
Ma vaatasin suurte silmadega nagu leemur poisile otsa ega öelnud sõnagi. Pean vist tõesti hakkama oma sõnavara kohendama, mitte ropendama nagu Peterburi voorimees.
Leili oli meile vastu tulnud ning teatas rõõmsalt:
„Terve pere tahab näha, millised Ivari ämm ja äi välja näevad,“ seletas tüdruk.
„Mida?“ küsisin. „Erik pole Ivari äi ja mina olen üks ropu suuga mutt.“
„Ivar suhtub Erikusse kui minu isasse ja mina ei hakka teda ümber veenma Ma olen natukene rääkinud teie elust ja nad polegi väga imestunud. Elus juhtub ju kõike,“ seletas Leili. Täpselt samasugune valevorst nagu mina olin, kui oma tütre maha salgasin. Nüüd tegi tema Erikust endale isa.
„Sinu isa saatsin ma tund aega tagasi enda juurest minema. Ta tahtis mind endale naiseks,“ ütlesin.
Leili puhkes naerma.
