küllaltki salliv ja püüdnud aidata, nagu mind ennast aidati ja juhendati, aga… Näiteks räägib see neiu sellest, kui tore on sõpradega pidu panna ja nina viltu pähe tõmmata, tema meelest on see on nii lahe. Paar lõiku hiljem peab ta juba alkoholismivastast loengut, mille ta on ilmselt kusagilt internetist maha tõmmanud. Ja nii lehekülgede kaupa. Vahel läheb tema jutt nii sassi, et sel pole enam saba ega sarvi. Jääb täiesti arusaamatuks, kus toimub tegevus, kes seal tegutseb ja mida üldse tehakse. Suurema osa loost hõlmavad mõttetud vahepalad ning lõpuks jääb ikka selgusetuks, mida autor on kogu oma üllitisega tahtnud öelda.
„Millest sa üldse räägid?“ küsisin endalt tekki pealt heites. Läksin Eriku juurde ja panin talle käe õlale.
„Vaata, vahel saadetakse mulle mõned käsikirjad hindamiseks. Muidugi pole mina teab mis retsensent, aga natuke kogemust mul ikka on,“ kostis ta tagasihoidlikult. „Sa oled imestanud, kust kohast ma olen raha saanud. Eks nad mulle selle töö ees maksavadki, et ma neid kirjutisi olen lugenud. Suuri paberihunnikuid pole sa näinud, sest käsikirjad saadetakse kõik elektrooniliselt, kogu töö käib arvutis. Enda arvates jagan vajalikke näpunäiteid ja annan soovitusi, aga ma ütlen veel kord, et mina pole mingi hindaja. Iga inimene ja tema looming on erinev ja kordumatu. Aga sellele tüdrukule tahaks küll öelda, et hoidku ennast parem arvutist kaugemal või käigu siis ainult oma suhtlusportaalides ja Facebookis.“
Ma ei suutnud naeru pidada. Vaat siis, millega mu kallis elukaaslane tegeleb. Mina mõtlesin juba vahepeal kes teab mida, et ta pidevalt arvuti taga nikerdab. Erik lasi muudkui edasi:
“Muidugi on väga toredaid ja minu arvates häid asju, aga mõned on liiga naiivsed ja peamine, neil pole nime ega oma lugejaskonda. Raske on esile pääseda ja kirjutajaid on rohkem kui küll. Et endale nime teha, selleks on vaja erilist sulge või head haldjat selja taga. Muidugi on hulganisti kirujaid ja targutajaid, aga seda ei saa pahaks panna. Paljud tahavad millegagi välja paista. Kui ise kirjutada ei oska, aga tunned ennast kõrgesti haritud ja palju lugenud inimesena, siis parem õienda või… kiida. Eks see ole igaühe oma asi, mida ta teeb või tunneb.“
„Kas sina pole vihane nende peale, kes sinu teoseid kiruvad?“ tundsin huvi. Mina küll oleksin ja sõimaksin neil näo täis. Tehku ise ja paremini!
„See on mõttetu. Raiskad ainult oma närve. Milleks peaksin ma vihastama nende peale, kellele minu lood ei meeldi, kui on hulk lugejaid, kellele minu looming korda läheb. Vahel on antireklaam isegi kasulikum kui magus kiitmine, sest tekitab suurema huvi sinu loomingu vastu. Muidugi päris jama ei saa ka kirjutada, aga see, mille ma eile läbi lugesin, on allpool igasugust arvestust. Inimene, kes põimib oma loosse Edgar Degas’ kui Itaalia muusiku ning teeb Wagnerist rõugevaktsiini leiutaja ja jahub veel jumal teab mida kokku, võiks neid asju enne vähemalt netist kontrollida. Aga oma laiskuses ei vaevu ta isegi seda tegema. Tema ainukene soov näib olevat kiiresti kuulsaks saada. Minul pole kunagi olnud tahtmist kuulsaks saada ja vähesed teavad, kes ma selline olen. Ma püüan hoida end nii varju kui võimalik. Ma ei ihka televisiooni ega muud sellist. Seda ütlen täiest ausalt ja südamest. Kui olen kohtumistel käinud, siis on mind ette kujutatud hoopis teistsugusena. Mul oli lihtsalt soov ennast väljendada ja jagada mõtteid oma lugejaskonnaga.“ Erik vaikis. Ma suudlesin meest kiiresti põsele ja läksin ahju vaatama. Mina ei osanud talle midagi vastata, aga huvitav oli kuulata, kuidas ta ennast tühjaks rääkis. Mina teen seda pidevalt ja tema kuulab, kuid nüüd oli ka tema ennast natukene avanud. Kahjuks ei osanud mina talle mingit nõu anda.
Öösel oli asi jälle vastupidi, aga siis me muidugi ei rääkinud. Selle asja juures lihtsalt ei sobi ei kirjanduslikud ega muud arutelud. Nii oli meil mõlemal palju parem olla. Tuba oli soe, aga meie soojus ületas selle kümneid kordi. Ma tahtsin ja pidin Erikuga olema, sest teisiti ma enam ei saanud. See oli minu rõõm ja õnnistus. Kui ühel hetkel Erikut enam minu kõrval poleks, siis elaksin pigem üksinda, kui kellegi teise juurde läheksin. Vanust hakkas juba ka tulema ja tulisemast ajast, mis mul niigi hooldekodus vägistamise nahka oli läinud, hakkas saama hoopis aeg, kus ma hindasin enam hellust ja lähedust. Ma nautisin seda, kui Erik õrnalt mu nahka ja rindu puudutas, igatsemata jõulisemaid armumänge. Ma armastasin teda väga. Ta oskas nii hell olla.
Erik mainis oma endises jutus korraks haldjat. Unes nägin ma jälle Marit, keda pidasin oma haldjaks ja päästjaks. Taas istusin ma temaga kahekesi hooldekodus voodi ääre peal ja ajasime vaikselt juttu. Ainult hooldekodu polnud enam selline, nagu mina seda teadsin. Kõik oli siin liiga puhas ja liiga lahke. Tuba oli kõrge ja lausa lõputu ja seinad kadusid kaugustesse. Rohkem voodeid polnud, peale selle ühe, millel meie istusime. Kusagilt tuli hõljudes kommitaldrik ja isegi sigaretid, ehkki ma enam ei suitsetanud. Tänu oma usklikele sõpradele olin suutnud sellest harjumusest lahti saada. Nüüd aga suitsetas Mari. Ma küsisin, miks ta seda teeb, ja ta ütles mulle, et teispoolsuses, kus ta nüüd asub, on nii igav, et midagi muud pole lihtsalt teha. Kõik on siin nagunii tasuta ja miks siis mitte tossata.
Arvasin, et see on tervisele kahjulik, aga tema naeris ja ütles, et tal ei olegi enam tervist, sest ta on ju surnud. Ma tundsin talle kaasa, aga tema enam rohkem ei rääkinud, vaid kadus kusagile ära.
Ja siis tuli Heino… Vähe sellest, et tal polnud silmi, tal ei olnud ka nägu. Mitte midagi, peale vormitu keha ja masajate jalgade. Esialgu põgenesin ma tema eest ära, kuid ta tuli mulle aina lähemale. Ma ronisin mööda puud üles ja mõtlesin ise, et seda ta ei suuda, aga ta tuli ikka. Ma kukkusin puu otsast alla ja ta hakkas mind jalgadega peksma. Valu ma ei tundnud, kuid ma karjusin hirmust. Siis peletas kellegi vaim ta minema ja haaras mind endaga kaasa. Nagu suur kotkas või midagi sellist. Ma hoidsin kõvasti tema kaela ümbert kinni, sest ta lendas nii madalalt, et peaaegu riivas hooldekodu katust ja ma hakkasin jälle hirmust karjuma. Kotkas või selle vaim keeras korraks oma inimnäo minu poole ja ütles, et ma ei kardaks.
See on sfinks, mõtlesin. Need on inimpea ja lõvikehaga olendid. Igavesed suured ja nad sõid inimesi. Nüüd viib ka tema mind oma poegadele toiduks. Nad nokivad mind aeglaselt surnuks ja saavad kõhu täis. Hakkasin jälle karjuma ja ärkasin…
Istusin Eriku süles ja hoidsin tugevasti tema kaela ümbert kinni. Ise värisesin üle keha ja hingeldasin. Erik silitas mu juukseid ja kordas mulle aina, et ma rahuneksin, et kõik on hästi. Viimaks suutsin tasakaalu saavutada. Toas polnud kedagi peale Eriku ja kell seinal näitas alles kolmandat öötundi.
„Sa hakkasid nii jubedalt karjuma, et ehmatasid mu päris ära,“ sõnas Erik. Ta võttis väikese tableti ja andis mulle. „Võta see ära!“ käskis ta.
Ma ei hakanud küsima, mis see oli, võtsin pilli ja jõin vett peale. Heitsin pikali ja keerasin ennast tema poole. Erik silitas mu juukseid ja vaatas mu silmi. Ta ei öelnud midagi, vaid jättis isegi tule põlema, et mul julgem oleks. Aga ma pelgasin uinuda. Kartsin, et see jube unenägu tuleb jälle tagasi. Erik juba tukastas, aga mina piilusin ikka teki alt nagu hiir jahukoti tagant. Lõpuks siiski uinusin. Magasin kaua ja rahulikult. Kui ärkasin, oli väljas ammu valge. Erik istus arvuti taga ja vandus. Ta oli eile lubanud selle jutu ikkagi lõpuni lugeda.
„Ma loodan, et arst kirjutab mulle uued rahustid, kui ma küsin,“ sõnas ta ja keeras minu poole.
Ma sirutasin ennast ja haigutasin. Nii hea oli tunda oma keha välja venimas. Ajasin ka varbad sirgu ja tundsin ennast jupp maad pikemana. Ma võikski nii pikk olla, arvasin ennast voodist üles ajades. Olin üsna uimane ja võtsin Eriku käest kohvitassi.
„Mis rotimürki sa mulle eile andsid?“ küsisin, kui olin väriseva käega kohvi voodisse ajanud. Inetu pruun plekk valgus roosal linal kiiresti laiali.
„Kõige tavalisem unerohi,“ vastas Erik ja naeratas. „Kas aitas?“
„Aitas küll.“ Ma noogutasin. Appi! Nüüd ajasin kuuma kohvi endale sääre peale. See oli juba valus, mitte ainult inetu.
„Kuule,
