Läksime siis Eriku juurde ja ma olin väga õnnelik, kui me koos läbi lume sinna komberdasime. Ma aina naersin ja loopisin Erikut lumega.
Erik istus minu kõrvale ja pani teleri käima. Sellesama suure, mille ta oli salaja oma poistel mulle korterisse lasknud tassida. Korterit muidugi enam pole, sest meie elu on nüüd siin ja teist elukohta pole mõtet pidada. Erikul on niigi elamine ka Märjamaal ja ta käib tihti seal.
Ohkasin ja heitsin pilgu aknast välja. Õues hämardus juba ja jälle hakkas lund sadama. Nägin, kuidas Oliver väravast välja läks.
„Kuhu Olle läheb?“ küsisin Erikult.
„Pidi ühe sõbra poole minema, aga kes teab, mis asju ta tegelikult ajab,“ ühmas ta vastuseks. Ta luges ikka veel sedasama raamatut, mida minu haigevoodi juureski.
„Kas on huvitav?“ küsisin.
„Muidugi,“ kinnitas tema. „Ma loen tavaliselt raamatu algusest mõnikümmend lehekülge, keskelt ka natukene ja kui raamat mind ei köida ega huvitavana ei tundu, siis jätan pooleli. Seda juhtub küll harva, aga tuleb ette.“
Nojah, mõtlesin ma, eks igaühel ole oma harjumused. Mina lugesin ikka raamatu algusest lõpuni läbi, kuid viimasel ajal tundsin, et mul on lähedale vaatamisega raskusi. Isegi arvuti taga oli raske olla ja ma pidin ennast kaugemale lükkama, et midagi näeksin. Ütlesin seda ka Erikule.
Ta vaatas mind ja muigas.
„Mida sa irvitad kogu aeg?“ küsisin pahaselt.
„Penskarite värk,“ nohises tema. „Peame sulle prillid muretsema, muidu ei näe sa abielutunnistusele allkirjagi anda ja jumal teab, mida sa seal oma kirjanikuaruga kokku võid kirjutada.“
„Kui ma sellise jutu peale sulle üldse naiseks tulengi. Ma pole veel nelikümmendki, aga sinu arvates juba penskar,“ nähvasin.
„Eks ma vaatan siis edasi,“ arvas Erik ja puges minu kõrvale diivanile. Ta kõditas mind ja ma puhkesin naerma. Ole siis sellise peale pahane. Meil oli kitsas, aga ka väga hea. Ma lausa tahtsin meest endasse saada ja ta tuli ka. Olin nii õnnelik ja kuum, kui me valmis saime, silitasin tema kaela ja ohkasin. Hea oli olla ja ma armastasin teda.
2
Rääkimata jutud
Mul polnud haiguse ajal igav. Olle valmistus küll kooli alguseks, aga Erik oli pidevalt siin ja laupäeval sõitis meile külla ka Pisu. Vabandust – Vivian. Plika oli alles olnud gripis ja seega polnud tal nakatumist karta. Ta sahkerdas mööda tuba ringi ja hakkas siis Eriku arvutist mingisuguseid filme vaatama. Meie istusime köögis ja jõime kohvi meega. Olete proovinud? Proovige – see on väga hea.
Ma vaatasin talviselt lumist aeda ja mõtlesin, mida Tanelile sünnipäevaks kinkida. Poiss sai juba kolmeaastaseks ja enam pole mõtet teda kaisukarudega tüüdata. Vaja on midagi asjalikumat, nagu seda vanaemad ikka teevad. ISSAND, MINA JA VANAEMA! Ja ma pole veel neljakümnenegi. Oma viga, kes mul käskis nii vara endale last muretseda, ehkki ma teda kasvatada ei saanud. Tegelikult võiks ma veel ühe teha ja oleksin selleks täiesti suuteline, aga millegipärast ei ole ma rasedaks jäänud. Plaanisin minna günekoloogi juurde, et põhjust uurida. Muidu olid mul asjad paigas nagu vaja.
Nii ma arutasin oma naisemõtteid ja – muresid. Erik mõtles ilmselt millestki muust, kuigi temagi vaatas aknast lumist aeda ja suurt lumeonni, mida Olle oli juba mitu päeva ehitanud. Tegelikult oli ta meisterdanud lausa suure lumelinna ja oli kutsunud sõbradki seda kaema. Nüüd läks ka teistel poistel, kellel oli oma aed, suur lumelinnade ehitamine lahti ja Olle kutsuti arhitektiks.
Paari päeva pärast pidin uuesti tööle minema. Tundsin ennast hästi ja käisin eile ka silmaarsti juures ära. Jah, Erikul oli õigus, ma ei näinud enam lähedale ning see oli kindel vananemise tundemärk. Nüüd oli vaja veel prillid muretseda ja me plaanisime järgmisel nädalal linna sõita. Seal tehakse paari tunniga prillid valmis. Prillid pidid mulle sobima, arvas arst. Need tegevat mind veelgi soliidsemaks ja ta ulatas mulle minu raamatu, et ma sinna pühenduse kirjutaksin. Issand! Pigem kleebin endale kondoomi otsaette ja vaat siis nad alles näevad! Oigasin mõttes ja kirjutasin tohtrile südamliku pühenduse.
Erik rüüpas kohvi ja paitas üle laua mu kondist kätt.
„Mis mõttes, linnuke? Kas kurbus räsib hinge või muremõtted teel? Sa heida need ja naera. Sul elu kestab veel,“ ütles ta mulle luulekeeles.
Ma vaatasin teda ja naeratasin.
„Ei ole kurbust. Ma jäin lihtsalt mõttesse. Mõtlesin omi asju ja muresid,“ tunnistasin.
„Sedagi vaja teha,“ leidis tema. „Mina mõtlesin aga seda, et teeks magamistoale ukse ette. Praegu on seal ainult kardin ees. Vahel tõusen ma väga vara ja siis ma ei häiriks sind, kui sa veel magada tahad. Muidu on meie kodu igati korras. Kui sa ikka lubad mul siin olla.“
„Miks sa sellist juttu räägid?“ imestasin. „Sina oled siin ehitanud ja teinud. Palju mina… Ainult natukene koristanud. Muidugi on see ka sinu, Oliveri ja Pisu kodu. Sa ehitasid siia isegi vannitoa ja dušinurga. Vaata, kui ilusa kahli sa sinna seina panid ja kõik on nii kena. Sa oled toad remontinud ja ajasid koos Ollega kõik laed otseks. Põrandad samuti. Te soojustasite seinad ära. Nüüd on maja lausa võrratu. Ise ütlesite, et pisike remont, aga tegelikult oli see…“
Kaugemale ma ei saanud, sest uksele koputati ja ma läksin avama.
„No terekest siis,“ sõnas Merit ja kallistas mind. Mul oli nii hea meel jälle neid näha. Võtsin jope selga ja kiikasin õue. Maja ees oli nende väikebuss ja Janek tuli hoovi mingisuguse suure pütiga.
„Me tõime teile natuke soolakurke,“ seletas Merit ja lisas: „Jaan pani ka tiba kartuleid auto peale, et te ei peaks neid poest ostma. Issand, kui kõhn sa oled! Mis sinuga juhtus?“
„Ma olin gripis,“ laususin ohates ja käskisin Erikul suured kartulikotid ja kurgipüti köögi alla keldrisse viia. Carol tassis veel meile moose ja sebis tagasi auto juurde.
„Meil on ka pisut hoidiseid kaasas, sest sügisel sai neid nii palju sisse tehtud, et ise ei jaksa enam süüa, ja mõned munad ka,“ valgustas Merit mind kojas jalgu lumest puhtaks kloppides ja tuppa astudes.
Teadsin juba, et natukene mune on umbes viis suurt munaresti ja kuhu ma need panen? Kutsusin kõik sisse, pakkusin neile elutoas kohvi ja saatsin Pisu läpakaga sealt Olle tuppa. Järgmisel sügisel teen ise nii palju hoidiseid sisse, et köögialune kelder saab silmini kraami täis, kinnitasin endamisi.
Kooki mul kodus polnud, see-eest oli Meritil meie jaoks suur koogijurakas ja me asusime seda lahti lõikama. Üldse oli väga mõnus ja hubane. Jaan kiitis meie tube, nagu ta seda alati tegi, kui nad meile tulid.
Vesteldes kulus aeg kiiresti. Varsti tuli ka Olle koolist tagasi ja kuigi poiss püüdis näida lõbusana, sain aru, et tegelikult vaevas teda mingi mure. Teiste ees ma seda loomulikult küsima ei hakanud, aga hiljem küll.
„Tulge siis ikka meie poole ka,“ kutsus Jaan lahkudes ja muidugi lubasime minna. Mõne aja pärast tegimegi seda ja Erik kinkis neile ilusa suure loodusmaali. Pererahvas sättis selle aukohale elutuppa ja pilt meeldis neile väga.
„Mis sul juhtus?“ küsisin hiljem Oliveri käest, kes tujutuna oma toas konutas ja telekat vaatas.
„Ei midagi,“ valetas tema.
„No räägi ära.“ Ma istusin
