edasi.
„Jätsin ta maha, aga Reet sai jõle pahaseks. Ta tahab, et ma aitaksin Itil jõnglast kantseldada. Aga laps pole ju minu omagi,“ seletas poiss.
Ma tõusin, panin tule põlema ja vaatasin korraks aknast välja.
„Sul pole vähimatki kohustust teda ülal pidama hakata ja lapse eest vastutada. Ja mille eest sa teda praegu ülal peaksidki? Oled ise alles alaealine ja ülalpeetav,“ arvasin juukseid kohendades ja uuesti istudes.
„Muidugi,“ kinnitas Olle.
„Siis ära pabista. Küll leiad endale uue tüdruku. Sa oled ju alles nii noor ja pole mõtet nii vara ennast kellegagi siduda,“ arvasin täiesti ebanaiselikult, sest enamik naisterahvaid peab naist ja tema last pühaks. Mina pidasin ka, aga ma arvestasin ka meestega.
Olle tuju paranes ja ta hakkas õppima. Ma ei uskunud oma silmi seda nähes, aga ta õppis.
Õhtuti istusin koos Erikuga magamistoas voodis ja me arutasime ilmaasju. Panime küünla põlema ja jõime teed. Nii mõnus oli koos olla ja tunda rõõmu tavalisest vestlusest. Küünlaleek veikles toas ja mu mõte läks keskajale. Küllap istusid inimesed siis samuti koos ja olid palju lähedasemad kui praegusel igavese tormamise ajastul. Inimestel pole aega üksteisega rääkida. Igaüks toimetab perekonnas isepäi. Tullakse väsinuna koju, istutakse teleri ees, minnakse magama ja armastusest on saanud igikestev orjus raha nimel, et maksta ära majalaenud, autoliisingud, õppemaksud ja muu selline. Inimesed vihastavad üksteise peale palju kergemini ja paarid lähevad lahku. Aga lihtsalt istuge maha. Võtke kas või vaba päev, et nautida armastatuga koosolemist küünlavalgel, rääkige teineteisega, nagu Erik ja mina seda tegime. Teate, kui hea tunne oli järgmisel päeval tööle minna ja selleks polnud vaja isegi mitte seksi. On ju nii palju asju, millest rääkida ning mille üle arutleda. Pole vaja karta, et teemad otsa lõpevad. Igatahes meil küll mitte. Olime vabad ja õnnelikud nagu ammu kadunud aegade inimesed. Ma ei taha sellega muidugi öelda, et neil polnud probleeme, aga neid oli kindlasti palju vähem kui praegusel televisiooni ja meeletu kihutamise ajal.
Erik sai oma uued raamatud kätte ja mina ootasin lepingut. Lugesin kiiresti tema romaani läbi ja jäin mõttesse. Ta oli seal lõpus kirjutanud, kuidas peategelane otsustas oma kallimaga abielluda ning nad korraldasid uhked pulmad. Mõtlesin, et seda kirjutades oli Erik juba tol ajal pidanud plaani minuga abielluda. Miks muidu oleks talle see idee pähe tulnud? Mitu päeva vaevlesin kahtluste käes ja otsustasin viimaks seda temalt küsida.
„Nii see oli,“ vastas tema.
„Millal sa juba otsustasid?“ pärisin.
Erik mõtles natukene ja vastas siis:
„Vist juba eelmise aasta alguses.“
„Ja sa pidasid terve aasta aru, kas paluda mind endale uuesti naiseks või mitte!“ imestasin.
„Muidugi, sest ega naisevõtt ole naljaasi,“ kinnitas Erik kohvi rüübates. Me istusime köögis ja ma pidin järgmine päev jälle tööle minema. Erikul oli ka Raplas asjaajamist, aga enam ma ei püüdnud paaniliselt uurida, millega ta tegeleb. Kui Erik tahab, siis räägib sellest mulle ise, kui mitte, siis hoiab enda teada. Kui ma hakkan temalt ülestunnistust välja pressima, võib ta osavalt teemast kõrvale minna ja ma jään ikka lolliks.
„Miks sa nii kaua mõtlesid?“ uurisin võileiba näsides ja soolakurki peale hammustades.
„Ma pidin sind enne ikka korralikult tundma õppima ja vaatama, kuidas me sobime,“ ühmas tema ja pani soojad sokid jalga. Väljas oli ju külm jaanuarihommik.
„Eks ole. Lollakas!“ turtsusin mina.
Õhtul olime jälle kahekesi. Oliver oli ema juurde läinud ja pidi alles ülejärgmine päev tagasi tulema. Muidugi, poiss meid ei takistanud, vaid nakitses oma asjade kallal või oli siis arvutis.
„Varsti pidi maailma lõpp tulema,“ ütlesin ohates. Ma isegi uskusin seda juttu.
„Igaühele tuleb kord tema maailma lõpp ja eks kunagi tuleb kogu maailmale ots peale,“ sõnas tema.
„Kas sina ei usu seda?“ tahtsin teada.
„Elame-näeme,“ vastas Erik mulle teed ulatades. „Sa oled meist nii palju kirjutanud, kas sa ei tahaks nüüd üht-teist ka oma lapsepõlvest kirja panna, et teised ka pisut sinu tegelikust taustast teada saaksid?“ küsis ta.
„Ma ei tea,“ kahtlesin. „Muidugi on praegu talv ja aias pole muud teha kui lund lükata, aga sellest pole midagi kirjutada. Ma mõtlen, et mu lapsepõlves pole midagi nii ilusat. Oli muidugi toredaid hetki, aga need jäid napiks. Ma siiski mõtlen selle peale,“ lubasin ja pugesin mehe sooja külje alla. Tegelikult oli majas palju soojem kui enne korteris. Seal oli kõle ja külm, nagu ka…
… meie kodus, kui ma laps olin. Talvel oli jahe, sest ahi tõmbas halvasti ja puidki nappis teinekord. Isa oli joomane ega viitsinud kütta. Tegelikult ei saanud ta sellega lihtsalt hakkama, sest enne kuuri jõudmist lendas ta kümme korda pikali ja sinna ta siis viimaks jäigi. Poleks mina puid toonud, oleksime päris külma jäänud. Ema ja õde pidasid ennast peenteks daamideks ja neile selline asi ei sobinud. Nemad ajasid oma jutte ja lürpisid teed. Aga mis pagana daamid nad olid? Kui ma vaatasin ema tema lambakarja keskel, siis oli ta lihtsalt üks labane, paks ja rohmakas mutt, kes seal toimetas.
Mina sussitasin ahju põlema ja istusin siis kaua ahjusuu ees, sest seal oli kõige soojem. Mul oli küll seljas villane kampsun, mis ulatus põlvini, ja käised tuli tükk maad üles keerata, et nad parajad oleksid, sest teiste riietega ma kodus käia ei tohtinud. Ma oleksin need ära lõhknud ja siis oleks suur pahandus olnud.
„Kust see raha jälle võetakse, et sulle uued riided osta?!“ oleks ema karjunud. Aga Katrinile ta leidis raha, et uusi riideid osta. Muidugi ei julgenud ma seda talle öelda. Siis oleks suur pahandus tulnud. Nii käisingi ringi nagu kaltsukubu ja teised lapsed narrisid mind õues. Vahel lükati mind ninali lumme ja seal ma siis ukerdasin. Teistele tegi see muidugi palju nalja. Mina nutsin ainult haledalt. Enamasti peitsin end tuppa ja piilusin kardina vahelt õues mängivaid lapsi. Ma oleksin tahtnud nendega koos möllata, aga kuhu ma sain minna nende tobedate ja koledate riietega?
Me elasime vanas kahekordses mitme korteriga majas. Meil oli köök ja kaks kõrgete lagedega tuba. Kogu maja peale oli teisel korrusel üks kemmerg. Kujutage ette, kuidas oli öösel unisena, öösärk seljas, trepist üles tormata, sest kunagi ei teadnud, kes võib sulle vastu tulla. Peale pensionärist üksiku vanamemme, kes meie peal elas, elas teisel pool noor naine, kes sageli vähimagi häbita enda pool mehi vastu võttis. Lapsi tal õnneks polnud.
Mitmel korral sattusin kimbutaja küüsi ja ükskord pidin isegi õue pagema. Õnneks ei tulnud mees mulle järele. Hea meelega oleksin kasutanud ööpotti, aga ema ja õde ei lubanud, sest see pidavat haisema. Jumal hoidku! Mis haisema, kui terve meie elamine lehkas nagu peldik. Ema ja õde ei vaevanud end koristamisega ja köök oli meil selline, et karga karguga üle. Toad samasugused. Igal pool olid hunnikutes kaltsud, mingisugused vanad raamatud ja ma ei tea veel mis. Veevärki meil toas polnud ja vett tuli ämbriga kaevust tuua. Pesupesemine oli ka võimatu ja meie voodilinad lausa haisesid. Toas käidi alati välisjalatsites ja põrandad olid sellised, et… Ma ei taha isegi rääkida…
Mõni sõbranna mul siiski oli ning nende pool külas käies nägin, kui puhas ja korralik seal kõik oli. Tahtsin, et minugi kodus oleks samamoodi. Vähemalt oma toanurka, kus mina elasin ning õppisin, püüdsin alati piinlikult korras hoida. Kõik asjad olid laotud nagu joonlaua järgi ja oma voodilinu õppisin ma juba väga varakult pesema. Emale ja õele see siiski külge
