midagi märgata: liikusin otsekui unes ja tundsin kogu oma olemuses mingit rumaluseni pinevat heaolu.
Vürstitar istus, võttis vihi punast villast lõnga, osutas enda vastas olevale toolile, sõlmis vihi hoolikalt lahti ja asetas minu kätele. Kõike seda tegi ta vaikides, mingi naljaka aeglusega ning, ikka sama kirka ja kavala muigega vaevalt avatud huultel. Ta hakkas lõnga kahekorra murtud kaardile kerima ning kinkis mulle äkki nii selge ja kiire pilgu, et ma tahtmatult silmad maha lõin. Kui tema enamasti pilukil silmad kogu oma suuruses avanesid, muutus ta nägu täiesti: otsekui valgus levis üle ta näo.
«Mis te minust eile mõtlesite, monsieur Voldemar?» küsis ta natukese aja pärast. «Te vist mõistsite mind hukka?»
«Mina, vürstitar… ma ei mõtelnud midagi… kuidas… ma võiksin…» vastasin ma kohmetult.
«Kuulge,» sõnas ta. «Te ei tunne mind veel: olen imelik olend; ma tahan, et mulle alati tõtt räägitaks. Ma kuulsin, te olete kuueteistkümneaastane; mina olen kakskümmend üks: te näete, ma olen teist palju vanem, ja seepärast peate mulle alati tõtt rääkima ja mind kuulama,» lisas ta. «Vaadake mulle otsa – miks te mulle otsa ei vaata?»
Ma kohmetusin veel enam; siiski tõstsin pilgu tema poole. Ta naeratas, aga mitte endise, vaid teistsuguse, heakskiitva naeratusega.
«Vaadake mulle otsa,» sõnas ta, hellalt häält madaldades, «mulle ei ole see ebameeldiv. Mulle meeldib teie nägu; mul on eelaimus, et meist saavad sõbrad. Aga kas mina teile meeldin?» lisas ta kavalalt.
«Vürstitar…» alustasin ma.
«Esiteks: nimetage mind Zinaida Aleksandrovnaks; ja teiseks: mis komme see on lastel…» (ta parandas end) «noormeestel, et nad otsekoheselt ei ütle, mis nad tunnevad? See kõlbab täiskasvanutele. Ma ju meeldin teile?»
Kuigi mulle oli väga meeltmööda, et ta minuga nii avameelselt rääkis, solvusin ma siiski natuke. Tahtsin talle näidata, et tal poisikesega tegemist ei ole, tegin võimalikult sundimatu ning tõsise näo ja laususin:
«Muidugi, te meeldite mulle väga, Zinaida Aleksandrovna; ma ei taha seda salata.»
Ta vangutas aeglaselt pead.
«Teil on koduõpetaja?» küsis ta äkki.
«Ei, mul ei ole ammu enam koduõpetajat.»
Ma valetasin: ei olnud veel kuudki möödas sellest, kui ma oma prantslasest lahti sain.
«Oo! Ma näen, te olete päris suur.»
Ta lõi mulle kergelt sõrmedele.
«Hoidke käed sirgelt!» Ja ta hakkas virgalt lõnga kerima.
Ma kasutasin seda, et ta silmi ei tõstnud, ja hakkasin teda vaatlema – esiti vargsi, siis üha julgemalt ja julgemalt. Ta nägu tundus mulle veel veetlevam kui eelmisel õhtul: nii peen, tark ning armas oli selles kõik. Ta istus, selg akna poole, mida kattis valge eesriie; läbi selle eesriide tunginud päikesekiir valas pehmet valgust tema kohevaile, kuldseile juustele, tema süütule kaelale, laugjatele õlgadele ja õrnale rahulikule rinnale. Ma vaatlesin teda – ja kui kalliks ning lähedaseks ta mulle sai! Mul oli tunne, nagu oleksin temaga ammu tuttav – ja nagu ei oleks ma midagi teadnud ega üldse elanudki, enne kui nägin teda… Tal oli tume, juba kantud kleit seljas ja põll ees; ma oleksin vist meelsasti kallistanud selle kleidi ja põlle iga volti. Kleidi alt paistsid ta kinganinad: oleksin tahtnud jumaldades nende kingade ette põlvili langeda «Nüüd siis istun tema vastas,» mõtlesin ma. «Olen temaga tutvunud, Mu jumal, missugune õnn!» Pidin vaimustuses peaaegu toolilt püsti kargama, kuid kõlgutasin vaid natuke jalgu nagu maiustav laps.
Mul oli hea nagu kalal vees, ja eluilmaski poleks ma tahtnud sellest toast ära minna, sellelt kohalt lahkuda.
Tema silmalaud kerkisid tasa, jälle särasid ta selged silmad hellitlevalt mu ees ning ta naeratas jälle.
«Kuidas te mind vaatate,» sõnas ta pikkamisi ja ähvardas mind sõrmega.
Ma punastasin… «Ta saab kõigest aru, ta näeb kõike,» vilksatas mu peas. «Ja kuidas ei peakski ta kõigest aru saama ja kõike nägema!»
Äkki kopsatas kõrvaltoas miski, kõlksus mõõk.
«Zina!» hüüdis vürstinna külalistetoast. «Belovzorov tõi sulle kassipoja.»
«Kassipoja!» hüüatas Zinaida, tõusis kiiresti, viskas kera mulle sülle ja jooksis ära.
Minagi tõusin, panin lõngavihi ja kera aknalauale, läksin külalistetuppa ja seisatasin hämmastuses: keset tuba lebas jutiline kassipoeg, käpakesed laiali; Zinaida oli ta ees põlvili ja kergitas ettevaatlikult ta koonukest. Vürstinna kõrval seisis peaaegu kogu aknavahet varjates valgevereline ja käharajuukseline punetava näo ja pungis silmadega tore husaar.
«Kui naljakas!» kordas Zinaida. «Ja silmad ei ole tal hallid, vaid rohelised, ja kui suured kõrvad! Tänan teid, Viktor Jegorõtš… Te olete väga armas.»
Husaar, kelles ma ühe eile nähtud noormeestest ära tundsin, naeratas ja kummardas; seejuures kõlksutas ta kannuseid ja täristas mõõga rõngakestega.
«Te suvatsesite eile öelda, et soovite jutilist, suurte kõrvadega kassipoega… Ma siis hankisin. Teie soov on mulle käsuks.» Ja ta kummardas jälle.
Kassipoeg näugatas tasa ja hakkas põrandat nuusutama.
«Tal on nälg!» hüüatas Zinaida. «Vonifati, Sonja! tooge piima!»
Vanas kollases kleidis toatüdruk, luitunud rätik kaelas, tuli tuppa, käes alustass piimaga, ning asetas selle kassipoja ette. Kassipoeg võpatas, pigistas silmad kinni ja hakkas piima lakkuma.
«Kui roosa keel tal on,» tähendas Zinaida, pead peaaegu põrandani painutades ja kassipojale kõrvalt otse nina alla vaadates.
Kassipoeg sõi oma isu täis ja hakkas nurru lööma, pentsikult käpakestega sibeldes. Zinaida tõusis, pöördus toatüdruku poole ja sõnas ükskõikselt:
«Vii ta ära.»
«Kassipoja eest – käekene,» sõnas husaar laia naeratusega ja kogu oma võimast, pingsalt uude mundrisse surutud keha väristades.
«Mõlemad,» vastas Zinaida ja sirutas talle käed. Seni kui husaar neid suudles, vaatas Zinaida üle õla minu poole.
Ma seisin liikumatult ühel kohal ega teadnud, kas naerma puhkeda, midagi öelda või niisama vaikida. Äkki nägin läbi avatud esikuukse meie teenrit Fjodorit. Ta andis mulle märku. Masinlikult läksin tema juurde.
«Mis on?» küsisin.
«Teie ema saatsid teie järele,» sõnas ta sosinal. «Nad on vihased, et te vastusega tagasi ei tule.»
«Kas ma siis kaua siin olen olnud?»
«Enam kui tund aega.»
«Enam kui tund aega!» kordasin tahtmatult, läksin külalistetuppa tagasi ja hakkasin jumalagajätuks kummardusi ning kraapjalga tegema.
«Kuhu’s teie?» küsis vürstitar, husaari tagant välja vaadates.
«Mul on tarvis koju minna. Ma siis ütlen,» lisasin ma, vanaeide poole pöördudes, «et suvatsete meid külastada
