style="font-size:15px;"> Ma kummardasin veel kord, pöördusin ümber, ja väljusin toast selle piinlikkusetundega, mis tekib väga noorel mehel, kui ta teab, et temale järele vaadatakse.
«Pidage silmas, monsieur Voldemar, et meile sisse astute,» hüüdis Zinaida ja puhkes jälle naerma.
«Mis ta alati naerab?» mõtlesin ma Fjodori saatel koju tagasi minnes. Fjodor ei rääkinud mulle küll midagi, kuid tema liigutustest paistis tema halvakspanu. Ema tõreles minuga ja imestas, mida ma küll võisin vürstinna juures nii kaua teha. Ma ei vastanud temale sõnagi ja läksin oma luppa. Olin äkki väga nukker… Hoidsin kõigest väest nuttu tagasi… Ma olin husaarile armukade.
Vürstinna külastas mu ema, nagu oli lubanud, – ega meeldinud. Mind nende kokkusaamise juures ei olnud, aga lauas jutustas ema isale, vürstinna Zassekina olevat tema meelest une femme tres vulgaire [Väga labane naine (pr k.)] ta olevat teda väga tüüdanud oma palvetega vürst Sergei juures tema eest kosta, tal olevat üha igasugu protsesse ja asjaajamisi – des vilaines affaires d’argent [Inetuid rahaasju (pr. k.).], – ja ta olevat arvatavasti suur hageleja. Ema lisas siiski, et oli kutsunud vürstinna ühes tütrega homseks lõunale (kuuldes sõnu «ühes tütrega» kummardusin ma sügavale taldriku kohale), sest ta olevat ikkagi naaber… ja nimekas isik. Seepeale ütles isa emale, et talle meenub nüüd, mis proua see on; et ta nooruses oli tundnud vürst. Zassekinit, väga hästi kasvatatud, kuid tühist ja tujukat inimest; et kadunud Zassekinil olnud seltskonnas hüüdnimeks «Le Parisien» [Pariislane (pr. k.).] sest ta oli kaua Pariisis elanud; ta olevat väga rikas olnud, kuid olevat kogu oma varanduse maha mänginud ja nainud – teadmata miks, peaaegu vist raha pärast – «Muide, ta oleks võinud parema valiku teha,» lisas isa ja naeratas külmalt, – olevat nainud mingi kohtukirjutaja tütre, olevat aga hiljem spekuleerima hakanud ja lõplikult laostunud.
«Kui ta aga raha laenuks ei palu,» tähendas ema.
«See on väga võimalik,» sõnas isa rahulikult. «Kas ta prantsuse keelt räägib?»
«Väga halvasti.»
«Hm. Muide, see on ükskõik. Sa vist ütlesid mulle, et sa kutsusid ka tema tütre; mulle kinnitas keegi, et see on väga armas ja haritud neiu.»
«Aa! Tähendab, ta ei ole emasse läinud.»
«Ka mitte isasse,» vastas isa. «See oli ka haritud – aga rumal.»
Ema ohkas ja vajus mõttesse. Isa jäi vait. Mul oli selle keskustelu kestel väga piinlik.
Pärast lõunat läksin aeda, kuid ilma püssita. Andsin endale küll sõna, et ma «Zassekinite aia» ligi ei astu, kuid vastupandamatu jõud kiskus mind sinnapoole – ja mitte asjatult. Vaevalt olin tarale lähenenud, kui Zinaidat nägin. Seekord oli ta üksi. Tal oli raamat käes ja ta kõndis pikkamisi mööda teed. Mind ta ei märganud.
Ma oleksin ta peaaegu mööduda lasknud; äkki aga taipasin köhatada.
Ta pöördus ümber, kuid ei seisatanud, lükkas käega kõrvale oma ümmarguse õlgkübara laia helesinise paela, vaatas mulle otsa, naeratas tasakesi ja suunas silmad jälle raamatusse.
Ma võtsin mütsi peast, tammusin pisut paigal ja läksin raske südamega ära. «Que suis-je pour elle?» [Mis olen ma temale? (pr. k.)] mõtlesin ma (jumal teab, miks) prantsuse keeles.
Selja taga kostsid tuttavad sammud; vaatasin ümber – minu poole tuli isa oma kiirel ja kergel kõnnakul. «Vürstitar?» küsis ta.
«Jah.»
«Sa siis tunned teda?»
«Nägin teda täna hommikul vürstinna juures.»
Isa peatus, pööras kandadel järsult ümber ja läks tagasi. Zinaida kohale jõudnud, kummardas ta viisakalt. Zinaida kummardas temale samuti, natuke hämmastunud ilme näol, ja langetas raamatu. Ma nägin, kuidas ta teda silmadega saatis. Minu isa riietus alati väga elegantselt, omapäraselt ja lihtsalt; kuid iialgi polnud tema kuju mu meelest saledam olnud, iialgi polnud tema hall kübar ilusamini istunud ta pisut hõrenenud kiharatel.
Astusin mõned sammtud Zinaida suunas, aga ta ei vaadanudki minu poole, tõstis raamatu uuesti silme ette ja eemaldus.
Kogu õhtu ja järgmise hommiku veetsin mingis nukras tuimuses. Mäletan, et katsusin töötada ja võtsin kätte Kaidanovi – kuid asjatult virvendasid mu silme ees kuulsa õpperaamatu hoogsad read ja leheküljed. Kümme korda järjest lugesin ridu: «Julius Caesar oli sõjamehena vapper,» ei mõistnud midagi ja viskasin raamatu käest. Enne lõunat võidsin jälle oma juukseid ning panin jälle pika kuue selga ja kaelasideme kaela.
«Milleks seda?» küsis ema. «Sa ei ole veel üliõpilane, ja jumal teab, kas sooritadki eksami! Ning ammu’s sulle lühike kuub õmmeldi? Seda ei või ometi ära visata.»
«Tuleb külalisi,» sosistasin ma peaaegu meeleheitel.
«Kus alles rumalus! Mis külalised need on!»
Pidin alistuma. Asendasin pika kuue lühikesega, kuid jätsin kaelasideme kaelast võtmata. Vürstinna ja ta tütar ilmusid pool tundi enne söögiaega; eit oli (minule juba tuntud) rohelise kleidi peale kollase salli visanud, peas oli tal vanamoeline tulevärvi paeltega tanu. Kohe hakkas ta oma vekslitest rääkima, kurtis oma vaesuse üle, kuid ei püüdnud sugugi viisakas olla: nuuskas niisama kärarikkalt tubakat, niheles ja pöörles toolil niisama vabalt. Talle ei tulnud nagu pähegi, et ta oli vürstinna. Zinaida käitumine oli see-eest väga range, peaaegu kõrk – nagu tõelisel vürstitaril. Tema näole oli ilmunud külm liikumatus ja tähtsus, ta näis mulle võõrana; võõras tundus mulle ta pilk, tundus ta naeratus, kuid ka sel uuel kujul näis ta mulle imekaunina. Seljas oli tal kahvatusinise laialivalguva mustriga kerge bareežkleit; tema juuksed langesid inglise moe järgi pikkade lokkidena põskedelt alla; see soeng sobis tema jäise näoilmega. Mu isa istus lõunalauas tema kõrval ja jutles oma lauanaabriga temale omase elegantse ja rahuliku viisakusega. Vahel vaatas ta neiule näkku – ja Zinaida vaatas vahel temale näkku, ent nii kummaliselt, peaaegu vaenulikult. Nad vestlesid prantsuse keeles; mäletan, et mind pani imestama Zinaida hääldamise puhtus. Vürstinna ei muutunud lauaski tagasihoidlikumaks, sõi palju ja kiitis sööke. Emale oli ta ilmselt koormav, ta vaatas vürstinnat mingi nukra halvakspanuga; isa kortsutas ajuti õige pisut kulmu. Ka Zinaida ei meeldinud emale.
«Ta on mingit uhkust täis,» rääkis ta järgmisel päeval. «Kui mõtelda – millele tal üldse uhke olla ongi… avec sa mine de grisette! [Oma griseti-ilmega (pr. k.).]»
«Sa nähtavasti ei ole grisette näinud,» tähendas isa. «Jumal tänatud, et ei ole!»
«Muidugi jumal tänatud… aga kuidas sa siis võid nende üle otsustada?»
Minule ei pööranud Zinaida kõige vähematki tähelepanu. Varsti pärast lõunat jättis vürstinna jumalaga.
«Jään teie kaitsele lootma, Marja Nikolajevna ja Pjotr Vassiljitš,» ütles ta emale ja isale poollaulvalt. «Mis teha! Olid ajad, kuid möödusid. Olen küll hiilgus,» lisas ta ebameeldiva naeruga, «aga mis aitab au, kui pole midagi hamba alla panna.»
Isa kummardas talle aupaklikult ja saatis teda esiku ukseni. Mina oma kuuejupatsis seisin sealsamas ja vahtisin põrandale otsekui surmamõistetu. Zinaida käitumine oli mind lõplikult masendanud. Milline oli aga mu imestus, kui ta minust möödudes väga kiiresti ja endise lahke pilguga sosistas:
«Tulge kell kaheksa
