Eks olnud ma ju tuhat korda paljudest raamatutest lugenud, et esimese armastuse puhkemine erutab ja kohutab alati tütarlast! Ma tundsin end väga õnnelikuna ja tegin mõttes juba mitmesuguseid plaane…
Kui keegi oleks mulle siis kõrva sisse ütelnud: «Vale, kulla mees! Mitte midagi niisugust ei oota sind ees, vennas: sind ootab üksildane surm viletsas majaubrikus, vanaeide talumatu torina saatel, kes ei jõua su surma ära oodata, et saaks su saapaid võileivahinna eest ära müüa…»
Jah, tahtmatult ütled koos ühe vene mõttetargaga: «Kuidas teada seda, mida sa ei tea?» Homseni.
Lugesin uuesti üle, mis ma olin eile kirjutanud, ja oleksin äärepealt kogu vihiku puruks rebinud. Mulle näib, et ma jutustan liiga pikalt ja liiga magusalt. Muide, kuna mu ülejäänud mälestustes sellest ajast ei leidu midagi rõõmustavat peale selle erilist laadi rõõmu, mille kohta Lermontov ütles, et meeldiv ja valus on osatada vanu haavu, miks mitte siis endale veidi lõbu pakkuda? Kuid igal asjal olgu piir. Seepärast jätkan ilma igasuguse magususeta.
Selle nädala jooksul, mis metsas jalutamas käimisele järgnes, ei läinud mu olukord põrmugi paremaks, ehkki Liisas toimunud muutus sai iga päevaga ikka enam märgatavaks. Nagu juba öeldud, tõlgitsesin ma seda muutust minule kõige kasulikumal viisil… üksikute ning arglikule – enesearmastusest arglikkude – inimeste õnnetus selles seisabki, et kuigi neil on silmad ja nad need kas või pärani laiali ajavad, ei näe nad midagi või näevad kõike vales valguses nagu läbi värviliste prillide. Nende eneste mõtted ja tähelepanekud segavad neid igal sammul. Meie tutvuse algul kohtles Liisa mind usaldavalt ning vabalt, nagu laps; võib ka olla, et tema poolehoius minu vastu oli isegi midagi enamat kui lihtne lapselik kiindumus…
Ent kui temaga oli toimunud see imelik, peaaegu äkiline murrang, hakkas ta mõninga kahevaheloleku järel end minu juuresolekul ebamugavalt tundma; ta hoidus mulle otsa vaatamast ja oli samal ajal nukker ning mõtlik…
Ta ootas… mida? seda ei teadnud ta isegi… aga mina… mina, nagu juba ütlesin, olin rõõmus selle muutuse üle…
Ma olin jumala eest peaaegu vaimustusest keeletu, nagu öeldakse. Muide, olen valmis nõustuma, et ka iga teine oleks võinud minu asemel eksiteele sattuda… Kellel ei oleks enesearmastust? Muidugi mõista sai kõik see mulle selgeks alles ajapikku, kui mul tuli oma purustatud ja juba selletagi nõrgad tiivad longu lasta.
Minu ja Liisa vahel tekkinud teineteise mittemõistmine kestis terve nädala – ka selles ei ole midagi imelikku: ma olen aastaid kestnud mittemõistmiste tunnistajaks olnud. Ja kes ütleb, et ainult tõde on reaalne? Vale on niisama elujõuline kui tõde, vahest ehk elujõulisemgi. Muidugi, mäletan, et ka selle nädala jooksul liigutas minus aeg-ajalt kahtluseuss… Kuid minusugune üksik inimene, peab ütlema, on ühtemoodi võimetu mõistma seda, mis toimub tema sees, kui ka seda, mis sünnib tema silma all. Ja pealegi: kas armastus on loomulik tunne? Kas inimesele on omane armastada? Armastus on haigus, aga haigus ei käi mingite reeglite alla. Mööname, et ma tundsin vahel südames ebameeldivat torget; kuid minus oli ju kõik pahupidi pööratud. Kuidas peaks siis võimalik olema kindlaks teha, mis on hästi ja mis mitte, mis on iga üksiku tunde põhjus ja mida see tähendab?
Olgu kuidas on, kuid kõik need mittemõistmised, eelaimused ja lootused lahenesid järgmisel viisil.
Ükskord – see oli hommikul kella kaheteistkümne paiku – olin ma vaevalt jõudnud hr. Ožogini esikusse astuda, kui kuulsin saalist tundmatut kõlavat häält, uks paiskus lahti ja lävele ilmus peremehe saatel umbes kahekümne viie aastane pikk sihvakas mees, tõmbas barjääril lebava sõjaväesineli kärmesti selga, jättis Kirilla Matveitšiga sõbralikult hüvasti, puudutas minust möödudes hooletult oma mütsinokka ja kadus kannuste kõlinal.
«Kes see on?» küsisin ma.
«Vürst N.,» vastas too mureliku näoga, «on Peterburist saadetud nekruteid vastu võtma. Kus need teenijad siis ometi on?» jätkas ta pahaselt. «Keegi ei ulatanud talle sinelit kätte.»
Me astusime saali.
«Kas ta juba ammu saabus?» küsisin ma.
«Räägitakse, et eile õhtul. Ma pakkusin talle enda juures tuba, aga ta keeldus. Ta näib muide väga kena mees olevat.»
«Kas ta oli kaua teie juures?»
«Umbes tund aega. Ta palus mind, et ma esitleksin teda Olimpiada Nikitišnale.»
«Ja te esitlesite teda?»
«Muidugi.»
«Aga kas ta Lizaveta Kirillovnaga…»
«Ka temaga sai ta tuttavaks – kuidas siis muidu.»
Ma olin veidi aega vait.
«Kas teate, kui kauaks ta siia jääb?»
«Arvan, et vähemalt paar nädalat kulub tal siin ära.» Ja Kirilla Matveitš ruttas riietuma.
Ma kõndisin mõned korrad saalis edasi-tagasi. Ei mäleta, et vürst N. saabumine oleks mulle juba tookord mingit erilist muljet jätnud peale selle ebasõbraliku tunde, mis meid harilikult valdab uue isiku ilmumisel meie kodusesse tutvusringi. Võib-olla segunes sellesse tundesse veel midagi argliku ning silmapaistmatu moskvalase kadeduse taolist Peterburi hiilgava ohvitseri vastu. «Vürst,» mõtlesin ma, «on pealinna keigar: hakkab meie peale ülevalt alla vaatama…» Ma ei näinud teda kauem kui minuti jooksul, kuid jõudsin tähele panna, et ta oli graatsiline, kena välimuse ja vaba käitumisega. Kui olin tükk aega mööda saali kõndinud, seisatasin lõpuks peegli ees, võtsin taskusi kammi, andsin oma soengule maaliliselt hoolimatu joone, ja nagu seda mõnikord juhtub, süvenesin ootamatult omaenda näo vaatlemisse. Mäletan, mu tähelepanu oli murelikult koondunud ninale: selle kehaosa pehmevõitu ja ebamäärased vormid ei valmistanud mulle erilist rõõmu – kui järsku peaaegu kogu tuba peegeldava kallakil klaasi tumedas sügavuses avanes uks ja tuli nähtavale Liisa sale kuju. Ei tea, miks ma ennast ei liigutanud ja säilitasin näol endise ilme. Liisa sirutas kaela, silmitses mind tähelepanelikult, kergitas siis kulme, hammustas huult ning hoidis hinge kinni, nagu inimene, kel on hea meel, et teda ei märgatud. Seejärel taganes ta ettevaatlikult ja tõmbas pikkamisi ust enda järel kinni. Uks kriuksatas tasakesi.
Liisa võpatas ja tardus paigale… Ma ei liigutanud end.
Ikka… Ta tõmbas jälle ust käepidemest ja kadus. Polnud mingit kahtlust: ilme, mis mind nähes Liisa näole ilmus ning milles polnud märgata midagi muud peale soovi õnnelikult tagasi pääseda, ebameeldivat kohtumist vältida, ja põgus heameelevälgatus, mille ma jõudsin tema silmist tabada, kui talle näis, et tal ongi õnnestunud märkamatult minema lipsata, – kõik see rääkis liialt selgesti: see neiu ei armasta mind. Kaua, kaua ei suutnud ma pöörata pilku liikumatult tummalt ukselt, mis oli uuesti valge laiguna peegli sügavusse ilmunud. Oleksin tahtnud naeratada omaenda sirgutõmbunud kogule, kuid langetasin pea, läksin tagasi koju ja viskusin diivanile. Mul oli kohutavalt raske, nii raske, et ma ei saanud nutta… ja mille pärast oligi nutta?.. «Kas tõesti,» kordasin ma vahetpidamata, lamades selili nagu surnu, käed ristis rinnal, «kas tõesti?..» Kuidas teile meeldib see «kas tõesti»?..
Kui ma pärast pikka kõhklemist seesmiselt jäigastunult järgmisel päeval Ožoginite tuttavasse võõrastetuppa astusin, ei olnud ma enam see inimene, keda nad olid kolme nädala kestel tundnud. Kõik minu endised kombed, millest olin uudse tunde mõjul juba võõrduma hakanud, ilmusid jälle ja võtsid minus võimust nagu pererahvas, kes on oma majja tagasi pöördunud. Minusugused inimesed ei juhindu üldse niivõrd kindlaist faktidest,
