ma. «Ei, parem juba las tapab vürst minu!» Pean tunnistama, et mulle isegi meeldis mõtelda, et mina, «tume» provintslane, panin niisuguse lähtsa isiku endaga kahevõitlust pidama.
Hommik leidis mu eest niiviisi arutlemas. Koos hommikuga ilmus Koloberdjajev.
«Noh,» küsis ta minult, kolinal mu magamistuppa astudes, «kus on vürsti sekundant?»
«Heldeke,» vastasin ma pahaselt, «kell on praegu alles seitse. Küllap vürst magab alles.»
«Kui lugu nii on,» sõnas tormakas rittmeister, «siis käskige mulle teed pakkuda. Mu pea valutab eilsest õhtust saadik… Ma ei ole riidestki lahti saanud. Muide,» lisas ta haigutades, «ma võtan üldse harva riidest lahti.»
Talle toodi teed. Ta jõi ära kuus klaasi teed rummiga, suitsetas ära neli piibutäit, rääkis mulle, et oli eelmisel päeval võileivahinna eest ostnud hobuse, kellest kutsarid olid end lahti öelnud, ja et kavatseb teda sõitma õpetada, sidudes tal ühe esijala üles, – ja jäi, piip suus, lahtiriietumata diivanile magama: Ma tõusin üles ja seadsin oma paberid korda. Ühe Liisa küllakutse, ainsa kirjakese, mille olin temalt saanud, pidin juba oma rinnale panema, kuid mõtlesin ümber ja viskasin sahtlisse. Koloberdjajev norskas tasakesi, pea üle nahkpadja rippu Mäletan, ma silmitsesin kaua tema salkus juustega uljast, muretut ning heatahtlikku nägu. Kell kümme teatas mu teener Bizmjonkovi tulekust. Vürst oli tema sekundandiks valinud!
Kahekesi äratasime rängas unehõlmas rittmeistri. Ta ajas end istukile, vahtis meile uneuimaste silmadega otsa, küsis käriseva häälega viina, tegi end korda, ja kui oli Bizmjonkoviga kummardusi vahetanud, läks temaga teise tuppa nõu pidama. Härrade sekundantide nõupidamine ei kestnud kaua. Veerand tunni pärast tulid nad mõlemad mu magamistuppa. Koloberdjajev tegi mulle teatavaks, et «me peame duelli kohe täna, kell kolm, püstolitega». Ma langetasin nõusoleku märgiks sõnatult pea. Bizrnjonkov jättis sedamaid meiega jumalaga ja sõitis minema. Ta oli pisut kahvatu ja seesmiselt erutatud, nagu inimene, kes ei ole taoliste tempudega harjunud, kuid muide väga viisakas ja jahe. Mul oli justkui piinlik tema ees ja ma ei julgenud talle silma vaadata. Koloberdjajev alustas jälle juttu oma hobusest. See jutt oli mulle kangesti meele järgi. Ma kartsin, et ta võiks Liisast rääkima hakata. Kuid mu tubli rittmeister ei olnud keelepeksja, pealegi põlgas ta kõiki naisi ja nimetas neid, tont teab mispärast, salatiks. Kell kaks me kinnitasime keha ja kell kolm olime juba tegevuspaigas: sellessamas kaasikus, kus ma kunagi olin Liisaga jalutanud, mõne sammu kaugusel sellest järsandikust.
Me jõudsime kohale esimestena. Kuid vürst ja Bizmjonkov ei lasknud end kaua oodata. Vürst oli, ütlen liialdamata, värske nagu roosiõis: tema sõstrasilmad vaatasid äärmiselt lahkesti mütsinoka alt vastu. Ta suitsetas peenikest sigarit ja surus Koloberdjajevil sõbralikult kätt. Isegi mulle kummardas ta väga armastusväärselt. Mina seevastu tundsin ise, et olen kahvatu, ja mu koledaks pahameeleks mu käed värisesid veidi… kurk oli kuiv. Ma polnud veel iialgi duelli pidanud. «Oo taevas!» mõtlesin ma. «Kui see pilkemaias härra mu erutust ainult hirmuks ei peaks!» Saatsin endamisi oma närvid kus kurat, kuid vaadates siis vürstile otse näkku ja tabades tema huulil peaaegu märkamatu muige, läksin järsku jälle vihaseks ja rahunesin otsekohe. Samal ajal märkisid sekundandid ära barjääri, Mõõtsid välja sammud, laadisid püstolid. Peamiselt tegutses Koloberdjajev, Bizmjonkov rohkem jälgis teda. Ilm oli suurepärane – mitte halvem kui unustamatu jalutuskäigu päeval. Sügavsinine taevas paistis endiselt läbi lehestiku kullendava roheluse. Lehtede sahin näis õrritavat mind. Vürst seisis õlaga vastu noore pärna tüve nõjatudes ja suitsetas ikka oma sigarit.
«Palun kohtadele, härrad: valmis,» sõnas viimaks Koloberdjajev meile püstoleid ulatades.
Vürst astus mõne sammu eemale, seisatas ja küsis pead pöörates minult üle õla: «Ja teie ei võta ikka oma sõnu tagasi?» Ma tahtsin talle vastata, kuid mu hääl ei kuulanud sõna ja ma rahuldusin põlgliku käeliigutusega. Vürst muigas jälle ja asus oma kohale. Me hakkasime teineteisele lähenema. Ma tõstsin püstoli, sihtisin oma vaenlasele rinda – sel silmapiigul oli ta tõepoolest mu vaenlane kuid kergitasin järsku püstolisuud, nagu oleks keegi mu küünarnukki müksanud, ja tulistasin. Vürst lõi korraks vaaruma, surus vasaku käe vasakule meelekohale: verenire voolas valge seemisnahkse kinda alt üle ta põse. Biznijonkov ruttas tema juurde.
«Pole viga» ütles vürst läbilastud mütsi peast võttes, «kui tabas pähe ja ma ei kukkunud, tähendab on kriimustus.»
Ta võttis rahulikult taskust batisträtiku ja surus verest märgadele kiharatele. Ma vahtisin teda nagu soolasammas ega liikunud paigast.
«Palun barjääri äärde astuda!» lausus Koloberdjajev mulle karmilt.
Ma täitsin käsu.
«Kas kahevõitlus jätkub?» lisas ta Bizmjonkovi poole pöördudes.
Bizmjonkov ei vastanud talle midagi, kuid vürst sõnas naeratades, rätikut haavalt võtmata ja isegi loobudes lõbust mind natuke barjääri ääres piinata: «Kahevõitlus on lõppenud» – ja tulistas õhku. Mul tulid pahameelest ja vihast pisarad kurku. See mees tallas mind oma suuremeelsusega lõplikult porri, tappis mu. Ma oleksin tahtnud vastu hakata, oleksin tahtnud nõuda, et ta tulistaks minu pihta kuid ta astus mu ligi ja sirutas mulle käe.
«Meie vahel on ju kõik unustatud, eks ole?» lausus ta sõbralikult.
Ma vaatasin tema kahvatuks muutunud näkku, verisele taskurätikule, kaotasin täielikult pea ja pigistasin häbistatuna ning hävitatuna tema kätt…
«Härrad!» lisas ta sekundantide poole pöördudes. «Loodan, et kõik jääb saladuseks?»
«Loomulikult!» hüüatas Koloberdjajev. «Kuid lubage, vürst…»
Ja ta sidus ise tema pea kinni.
Ära minema hakates kummardas vürst mulle veel kord, kuid Bizmjonkov ei vaadanud minu poolegi. Tapetuna – moraalselt tapetuna – pöördusin koos Koloberdjajeviga tagasi koju.
«Mis teiega ometi on?» päris minult rittmeister. «Olge rahulik: haav ei ole kardetav. Ta võib hommepäev tantsu lüüa, kui ainult tahab. Või on teil kahju, et te teda maha ei lasknud? Seda ei maksa küll kahetseda: ta on tore poiss.»
«Miks ta minu peale halastas?» pomisesin ma lõpuks:
«Säh sulle!» sõnas rittmeister rahulikult. «Oh neid kirjamehi küll!»
Ei tea, miks tal pähe tuli mind kirjameheks nimetada.
Ma keeldun kategooriliselt kirjeldamast oma piinlemist õhtul, mis järgnes sellele õnnetule kahevõitlusele. Mu enesearmastus kannatas talumatult. See polnud mitte südametunnistus, mis mind piinas: oma rumaluse äratundmine näris mind. «Mina, mina ise andsin endale viimase, lõpliku hoobi!» kordasin ma pikal sammul mööda tuba kõndides. «Vürst, keda ma haavasin ja kes mulle andeks andis jah, nüüd kuulub Liisa temale. Nüüd ei saa Liisat enam miski päästa, kuristiku äärel peatada.» Ma teadsin väga hästi, et meie kahevõitlus ei saanud vürsti sõnadest hoolimata saladusse jääda; igal juhul ei saanud see Liisale saladuseks jääda. «Vürst ei ole nii rumal,» sosistasin ma pöörases vihas, «et jätaks kasutamata…» Kuid ma eksisin: kahevõitlusest ja selle tõelisest põhjusest sai kogu linn teada – muidugi mõista juba järgmisel päeval; kuid välja ei lobisenud mitte vürst. Just vastupidi: kui ta kinniseotud peaga ja valmismõeldud põhjendusega Liisa silma alla ilmus, teadis too juba kõik… Kas oli Bizmjonkov mu ära andnud või oli see teade mõnel muul teel Liisa kõrvu jõudnud, seda ma ei tea. Ja lõppude lõpuks, kas siis väikelinnas saab miski saladuseks jääda? Võite kujutleda, kuidas Liisa teda vastu võttis, kuidas kogu Ožoginite perekond teda vastu võttis!
