ametnik kärmesti oma buhhaara hommikumantli hõlmad vaheliti lõi ja väljasirutatud kätega mulle vastu tuli. Minust vist lausa uhkas malbet võidurõõmu, heatahtlikku osavõtlikkust ja piiritut suuremeelsust… Ma tundsin ennast just nagu mingi Scipio Africanus. Ožogin oli ilmselt hämmeldunud ja murelik, hoidus mulle otsa vaatamast ja tatsas ühe koha peal. Ma märkasin samuti, et ta rääkis kuidagi ebaloomulikult valjusti ja üldse väga ebamääraselt: ebamääraselt, kuid õhinal palus minult vabandust, tegi korraks ebamääraselt juttu ärasõitnud külalisest, lisas mõned üldised ning ebamäärased märkused maiste hüvede petlikkusest ja muutlikkusest, ning tundes järsku endal pisaraid silmi tulevat, nuusutas kähku tubakat, arvatavasti selleks, et ma ei teaks õiget põhjust, mis teda silmi vesistama sundis… Ta kasutas rohelist vene tubakat, teatavasti aga toob see taim isegi ättide laugele pisarad, mille läbi inimese silm vaatab tükk aega tömbilt ning mõttelagedalt. Loomulikult kohtlesin ma vanahärrat üpris ettevaatlikult, küsisin tema abikaasa ja tütre tervise järele ning viisin siis osavalt jutu huvitavale viljavaheldusliku põllupidamise küsimusele. Ma olin argipäevaselt riides, kuid leebe viisakuse ja vagura heatahtlikkuse tõttu, mis mind täitis, oli mul niisugune pidulik ning reibas tunne, nagu oleks valge vest seljas ja valge lips ees. Ainult üks asi tegi mind rahutuks: mõte kohtumisele Liisaga… Ožogin tegi viimaks ise ettepaneku mind oma naise juurde viia. See heasüdamlik, kuid rumal naine läks mind nähes kangesti ähmi täis; kuid tema aju ei olnud suuteline kaua ühte ja sedasama muljet säilitama, seepärast rahunes ta õige pea. Viimaks nägin ma Liisat… Ta tuli tuppa…
Ma arvasin, et leian tema eest häbistatud, kahetseva patusena, ja manasin juba varakult oma näole ülimalt lahke, julgustava ilme… Milleks valetada? Ma armastasin teda tõepoolest ja ihkasin õnne andestada talle, sirutada talle käsi; kuid mu kirjeldamatuks imestuseks pahvatas ta vastuseks mu paljutähendavale kummardusele külmalt naerma, sõnas hooletult: «Aa? See olete teie?» ja pööras mulle otsekohe selja. Tõsi küll, tema naer tundus sunnitud olevat ja igatahes sobis halvasti tema väga kõhnaks jäänud näoga kuid ometi ei olnud ma niisugust vastuvõttu oodanud… Ma vaatasin teda imestusega milline muutus oli temaga toimunud! Endisel lapsel ja sel naisel ei olnud omavahel midagi ühist. Ta oli justkui suuremaks kasvanud, sirgunud; kõik ta näojooned, eriti huuled, olid nagu kindla kuju omandanud… vaade oli sügavam, kindlam ja tumedam. Ma istusin Ožoginite pool lõunani. Liisa tõusis vahel, lahkus toast ja tuli jälle tagasi, vastas rahulikult küsimustele ega teinud sihilikult minust väljagi. Ta tahtis mulle tunda anda, et ma ei vääri isegi tema viha, ehkki oleksin peaaegu tema armsama surmanud. Lõpuks katkes mu kannatus: mürgine vihje pääses lendu mu huulilt… Ta võpatas, heitis mulle kiire pilgu, tõusis püsti ja lausus akna juurde minnes kergelt väriseva häälega: «Te kõik võite rääkida, mida tahate, kuid teadke, et ma armastan seda inimest ja saan alati armastama ega loe teda põrmugi süüdlaseks minu ees, vaid vastupidi…»
Ta hääl lõi helisema, ta peatus… püüdis enesest võitu saada, kuid ei suutnud, puhkes nutma ja lahkus toast vanad Ožoginid kohmetusid… ma surusin neil mõlemal kätt, ohkasin, tõstsin pilgu taeva poole ja läksin oma teed.
Olen liiga nõrk, mul on liiga vähe aega jäänud; ma ei suuda enam üksikasjaliselt kirjeldada neid uusi piinavaid arutlusi, kindlaid kavatsusi ja muid niinimetatud seesmise võitluse vilju, mis tärkasid minus Ožoginitega tutvuse uuendamise järel. Ma ei kahelnud selles, et Liisa armastab vürsti ikka veel ja jääb kauaks armastama… kuid inimesena, keda olud on taltsaks teinud ja kes ise on taltunud, ma ei unistanudki tema armastusest: soovisin ainult tema sõprust, soovisin võita tema usaldust, tema lugupidamist, mis kogenud inimeste kinnitust mööda pidavat olema kõige kindlam abieluõnne alus… Kahjuks ei pidanud ma silmas üht üsna tähtsat asjaolu, nimelt seda, et Liisa oli pärast duelli mind vihkama hakanud. Sellest sain ma teada liiga hilja. Ma hakkasin endiselt Ožoginite maja külastama. Kirilla Matveitš hellitas ja poputas mind rohkem kui kunagi varem. Mul on koguni põhjust arvata, et ta oleks sel ajal meelsasti oma tütre mulle naiseks andnud, ehkki ma polnud kuigi kadestusväärne partii: seltskonna arvamus oli tema ja Liisa vastu, mind aga ülistas taevani. Liisa suhtumine minusse ei muutunud: ta oli enamasti vait, kuulas sõna, kui teda paluti süüa, väliselt ei näidanud välja mingeid mure tundemärke, kuid samal ajal sulas nagu küünal. Kirilla Matveitši kohta peab tunnistama: ta püüdis Liisat kõigiti säästa; vanaproua Ožogina vajus vaid norgu oma õnnetut lapsukest vaadates. Ainus inimene, kellest Liisa eemale ei hoidnud, kuigi ta temaga palju ei rääkinud, oli Bizmjonkov. Vanad Ožoginid kohtlesid Bizmjonkovit hoolimatult, isegi toorelt: nad ei saanud talle andestada, et ta oli sekundandiks olnud; kuid ta käis ikka nende pool, nagu ei märkakski nende vimma. Minu vastu oli ta väga külm ja – imelik asi! – ma justkui kartsin teda. See kestis ligemale kaks nädalat. Viimaks, pärast üht unetut ööd, otsustasin Liisaga otsekoheseit kõnelda, paljastada tema ees oma südame, öelda talle, et hoolimata möödunust, hoolimata igasugustest võimalikkudest juttudest ja keelepeksust oleksin ma ülimalt õnnelik, kui ta peaks mind oma käe vääriliseks ja kingiks mulle jälle oma usalduse. Ma kujutlesin päris tõemeeli, et ilmutan, nagu lugemikkudes öeldakse, kirjeldamatut suuremeelsust ja et ta nõustub juba üksnes suurest imestusest. Igatahes ma tahtsin temaga vahekorrad selgeks saada ja ükskord lõpuks teadmatusest pääseda.
Ožoginite maja taga oli üsna suur park, mis lõppes mahajäetud ja võsastunud pärnatukaga. Keset seda metsatukka seisis vanaaegne hiina stiilis lehtla; palktara eraldas parki umbtänavast. Liisa jalutas vahel tundide kaupa üksinda selles pargis. Kirilla Matveitš teadis seda ja oli ära keelanud teda tülitada, tema järele valvata: et las tema kurvastus vaibub. Kui teda majast ei leitud, tarvitses vaid lõuna eel trepilt kellukest helistada, ja ta ilmus otsekohe, huultel ja pilgus ikka seesama kangekaelne vaikimine, mingi muljutud leheke peos. Märgates kord, et teda ei ole majas, tegin ma, nagu kavatseksin ära minna, jätsin Kirilla Matveitšiga jumalaga, panin kübara pähe ja läksin esiku kaudu õue, õuest tänavale, kuid sealt lipsasin välkkiirelt tagasi väravast sisse ja hiilisin köögist mööda – parki. Õnneks ei märganud mind keegi. Pikemalt mõtlemata läksin kärmel sammul metsatukka. Minu ees teerajal seisis Liisa. Mu süda hakkas kõvasti kloppima. Ma peatusin, tõmbasin sügavalt hinge ja tahtsin juba tema juurde astuda, kui ta järsku end ümber pööramata käe tõstis ja kuulatama jäi… Puude tagant, umbtänava poolt, kuuldus selgesti kaks lööki, nagu oleks keegi vastu planku koputanud. Liisa lõi kätega plaksu, kostis tasane jalgvärava kääksatus, ja tihnikust ilmus nähtavale Bizmjonkov. Ma peitsin end kärmesti puu taha. Liisa pöördus sõnatult Bizmjonkovi poole Blzmjonkov võttis tal sõnatult käe alt kinni ja nad hakkasid üheskoos tasakesi rada mööda edasi minema. Ma vaatasin imestusega neile järele. Nad peatusid, heitsid pilgu enda ümber, kadusid korraks põõsaste taha, ilmusid uuesti nähtavale ja läksid viimaks lehtlasse. See lehtla oli tilluke ümmargune ehitus, ühe ukse ja väikese aknaga; keskel paistis vana, ühe jalaga laud, millele oli kasvanud tihe roheline sammal; kaks luitunud puusohvat seisid mõlemal pool kõrval, rõsketest ning tumedaks tõmbunud seintest veidi eemal. Varematel aegadel oli siin eriti palavate ilmadega kord aastas teed joodud. Uks ei käinud üldse kinni, aknaraam oli ammugi välja kukkunud ja rippus üht nurka pidi kurvalt nagu murtud linnutiib. Ma hiilisin lehtla juurde ja piilusin ettevaatlikult aknaprao vahelt sisse. Liisa istus, pea norus, ühel sohval; parem käsi lebas tal süles, vasakut hoidis Bizmjonkov oma mõlema käe vahel. Ta silmitses neiut osavõtlikult.
«Kuidas te ennast täna tunnete?» küsis ta Liisalt tasasel häälel.
«Ikka niisama,» vastas Liisa, «ei halvemini ega paremini. Tühjus, kohutav tühjus!» lisas ta, nukralt pilku tõstes.
Bizmjonkov ei lausunud midagi.
«Mis te arvate,» jätkas Liisa, kas ta kirjutab mulle veel kord?»
«Ei usu, Lizaveta Kirillovna!»
Liisa vaikis.
«Tõepoolest, millest ta peakski kirjutama? Oma esimeses kirjas ütles ta mulle kõik. Ma ei võinud tema naiseks saada, kuid ma olin õnnelik… lühikest aega… ma olin õnnelik.»
Bizmjonkov
