style="font-size:15px;"> «Tatjana?»
Ja Kapiton ajas silmad pungi ning astus seinast eemale. «Noh, miks sa ähmi täis läksid? Kas ta pole sulle meeltmööda?»
«Kuidas – pole meeltmööda, Gavrila Andreitš tüdrukul pole viga, töökas, vaikne… Aga teate ju ise, Gavrila Andreitš – too metsasorts, too stepipeletis ju mehkeldab temaga…»
«Tean, vennas, tean kõik,» ütles ülemteener tusaselt vahele, «aga proua…»
«Heldeke, Gavrila Andreitš! Ta ju tapab mu, jumala eest, tapab – lööb surnuks nagu kärbse; tal on ju säherdune käsi – suvatsege ise vaadata, missugune käsi tal on: tal on ju lihtsalt käsi nagu Mininil ja Požarskil. Ta on ju kurt – peksab ning ei kuulegi ise, kuidas peksab! Vehib rusikatega nagu unes. Ja mingit võimalust ei ole teda rahustada; miks? seepärast et – teate isegi, Gavrila Andreitš – ta on kurt ja lisaks loll nagu saabas. See on ju mingi metsloom, mingi puuslik, Gavrila Andreitš – hullem kui puuslik… mingi puunott: miks pean siis mina tema pärast kannatama? Muidugi, mulle on nüüd juba kõik ükspuha: inimene on kulunud ja ära vaevatud, on võidunud nagu kolomna savipott; aga ikkagi olen ma inimene, tõepoolest mitte mõni vilets pott…»
«Tean, tean, ära nii palju seleta…»
«Issand jumal!» laskis hoogusattunud kingsepp keelel käia.
«Millal tuleb kord lõpp? Millal, issand! Olen hädavares, hale hädavares! Mõtelda, missugune saatus, missugune saatus! Noores eas peksis mind sakslasest peremees, paremas meheeas peksid omasugused, ja näe, milleni ma viimaks küpsetes aastates jõudsin…»
«Oh sa kalts,» sõnas Gavrila. «Mis sa laiutad!»
«Kuidas – mina laiutan, Gavrila Andreitš! Peksu ma ei karda, Gavrila Andreitš. Karistagu mind isand nelja seina vahel, aga öelgu mulle teiste nähes lahke sõna, ja ma kuulun siiski inimeste sekka – aga seesuguselt hoope saada…»
«Noh, käi minema,» ütles Gavrila kärsitult tema jutu vahele. Klimov pööras selja ning lonkis minema.
«Aga oletame, et kurttumma poleks,» hüüdis valitseja talle järele, «kas sa ise oled nõus?»
«Avaldan nõusolekut,» vastas Kapiton ja eemaldus. Kõneanne ei jätnud teda maha isegi äärmistel juhtudel. Ülemteener käis toas mitu korda edasi-tagasi.
«Noh, kutsuge nüüd Tatjana,» sõnas ta viimaks.
Mõne hetke pärast astus Tatjana vaevalt kuuldavalt sisse ja jäi ukse juurde seisma.
«Mida käsite, Gavrila Andreitš?» lausus ta vaikse häälega.
Ülemteener silmitses teda tähelepanelikult.
«Noh,» sõnas ta, «Tanjake, kas tahad mehele minna? Proua otsis sulle peiu.»
«Kuulan, Gavrila Andreitš. Aga keda nad mulle peigmeheks määravad?» lisas ta kõhklevalt.
«Kingsepp Kapitoni.»
«Kuulan.»
«Ta on kergemeelne inimene, see on õige. Kuid proua loodab sel juhul sinule.»
«Kuulan.»
«Ainult üks häda on… Too kõrvutu, va Gerassim – see ju mehkeldab sinuga. Millega sa selle karu küll ära oled võlunud? Ta viimati ehk tapab su, see karu.»
«Tapab, Gavrila Andreitš, tingimata tapab.»
«Tapab… Noh, seda näeme. Kuidas sa niiviisi ütled: tapab! Ons tal õigust sind tappa – otsusta ise.»
«Ei mina tea, Gavrila Andreitš, kas tal on õigust või ei ole.»
«Kus jutt! Sa ei ole temale ju midagi lubanud…»
«Mida suvatsete käskida?»
Ülemteener vaikis natuke aega ja mõtles:
«Oh, sa kannatlik hing!.. Noh, hea küll,» lisas ta. «Me veel räägime sinuga, nüüd aga mine, Tanjake; ma näen, sa oled tõesti vagur.»
Tatjana pööras ümber, toetus kergelt vastu uksepiita ja läks.
«Võib-olla unustab proua ehk homseks need pulmad ära,» mõtles ülemteener. «Mida’s ma end enneaegu erutan? Tollest ulakast saame jagu; kui vaja, teatame politseisse… Ustinja Fjodorovna!» hõikas ta valjusti oma naisele. «Pange õige samovar üles, mu auväärne…»
Tatjana ei väljunud peaaegu kogu selle päeva jooksul pesuköögist. Algul nuttis ta natuke, pühkis siis pisarad ära ja asus endist viisi tööle. Kapiton istus hilise ööni mingi süngeilmelise sõbraga joogimajas ja jutustas temale üksikasjaliseit, kuidas ta Piiteris oli elanud kellegi härra juures, kes oli kõigiti vastuvõetav, ainult korda nõudis taga ja veel üks väike viga oli tal küljes: tarvitas ülemäära seda va kibedat; mis aga naistesse puutub, siis ta lihtsalt ei suutnud piiri pidada… Sünge kaaslane muudkui nõustus kõigega; kui aga Kapiton viimaks kuulutas, et ta teatud põhjusel peab hommepäev oma elule otsa tegema, siis tähendas sünge kaaslane, et aeg on magama minna. Ja nad läksid vihaselt ning vaikides lahku.
Ülemteenri ootused aga ei läinud täide. Prouale pakkus mõte Kapitoni pulmadest nii palju huvi, et ta isegi öösel ainult sellest räälkis ühe oma seltsidaamiga, keda üksnes unetuse puhkudeks majas peetigi ja kes päeval magas nagu öövoorimees. Kui Gavrila pärast teed ettekandega proua juurde tuli, oli proua esimeseks küsimuseks: «Noh, kuidas on meie pulmadega, kas asi edeneb?» Gavrila muidugi vastas, et edeneb ülihästi ja et Kapiton ilmub veel täna tema ette. Proua oli pisut haiglane, ta ei tegelenud kuigi kaua majapidamisasjadega. Ülemteener läks tagasi oma tuppa ja kutsus nõukogu kokku. Asi nõudis tõepoolest erilist arutamist. Tatjana ei vaielnud muidugi vastu, kuid Kapiton teatas kõikide kuuldes, et temal on üksainus pea, mitte kaks ega kolm… Gerassim heitis rangeid ja kiireid pilke kõikidele näkku, ei eemaldunud tüdrukutetoa ukse juurest ja näis aimavat, et kavatsusel on midagi, mis pole temale hea. Koosolijad (nende seas viibis vana einelauaülem, hüüdnimega Onu Saba, kelle käest kõik alati aupaklikult nõu küsisid, ehkki temalt muud ei kuuldud kui: «Siis niiviisi! jah! ja-ja-jah!») lukustasid kõigepealt Kapitoni ohutuse mõttes igaks juhuks sinna sahvrisse, kus asus veepuhastamismasin, ja hakkasid pead murdma. Muidugi oli kerge jõudu kasutada, kuid jumal hoidku: võis kära tekkida, proua oleks erutunud – milline õnnetus! Mis teha? Mõteldi, mõteldi, ja tuldigi viimaks heale mõttele. Korduvalt oli tähele pandud, et Gerassim joodikuid ei võinud sallida… Värava taga istudes pööras ta end iga kord nördimusega kõrvale, kui temast ebakindlal sammul ja viltu pähe pandud mütsiga möödus mõni ennast täislaadinud mees. Otsustati Tatjanat õpetada, et ta teeskleks purjusolekut ja läheks; Gerassimist taarudes ja tuikudes mööda. Vaene tüdruk, ei olnud tükil ajal nõus, kuid temast saadi jagu; pealegi nägi ta ise, et ta oma jumaldajast teisiti lahti ei saa. Ta läks. Kapiton lasti sahvrist välja: asi puutus ikkagi temasse. Gerassim istus värava juures pakul ja täksis labidaga maad… Iga nurga tagant, aknaeesriiete vahelt jälgiti teda…
Kavalus õnnestus ülihästi. Tatjanat nähes noogutas ta esiti oma harjumust mööda sõbraliku üminaga pead, jäi siis tähelepanelikult vaatama, labida maha, kargas püsti, astus ligi, nihutas oma näo üsna tüdruku näo juurde… Tatjana vaarus hirmust veel enam ja sulges silmad… Gerassim haaras ta käest kinni, lohistas teda läbi kogu õue, läks temaga tuppa, kus nõukogu koos istus, ja tõukas ta otse Kapitoni ette. Tatjana lausa tardus…
