või lodjavedajad, kui nad oma nukraid laule alustavad. Antipkal hakkas jube ja ta läks prao juurest ära. Kui aga Gerassim järgmisel päeval oma kambrist väljus, ei olnud temas erilist muudatust märgata. Ta oli ainult süngemaks läinud, Tatjanale ja Kapitonile aga ei pööranud ta vähematki tähelepanu. Samal õhtul läksid nad mõlemad proua juurde, haned kaenlas, ja naitusid nädala pärast. Pulmapäeval ei muutunud Gerassimi käitumine milleski; ainult jõelt tuli ta tagasi ilma veeta: oli veel kuidagi aami puruks teinud; öösel aga puhastas ja hõõrus ta tallis oma hobust nii agarasti, et loom tuikus nagu rohukõrs tuules ja taarus mehe raudsete rusikate all.
Kõik see juhtus kevadel. Möödus veel aasta, mille kestel Kapiton end täiesti põhja jõi; inimesena, kes üldse mitte kuskile ei kõlba, saadeti ta vooris kaugesse külasse ühes oma naisega. Ärasõidupäeval kelkis ta esiti väga ja kinnitas, et saadetagu teda ükskõik kuhu – kas või maailma otsa – hätta ei jää ta ikkagi; siis aga vajus ta norgu, hakkas kurtma, et teda harimata inimeste juurde viiakse, ning nõrkes viimaks niivõrd, et ei suutnud isegi mütsi pähe panna; keegi kaastundlik hing lükkas selle talle otsmikule, nihutas õigeks ja lõi ülalt lagipähe. Kui aga kõik valmis oli ja mehed juba ohje käes hoidsid ning ootasid vaid sõnu «Jumal kaasa!», siis väljus Gerassim oma kambrist, läks Tatjana juurde ja kinkis temate mälestuseks punase puuvillase rätiku, mille ta aasta eest just temale oli ostnudki. Tatjana, kes selle hetkeni kõiki oma elu viltuminekuid suure meelerahuga oli talunud, ei pidanud nüüd siiski enam vastu; ta silmad valgusid vett täis ja vankrisse istudes suudles ta Gerassimit usukombe kohaselt kolm korda. Gerassim tahtis teda linnaväravasse saata ja hakkas esialgu tema vankri kõrval käima, jäi aga Krõmski Brodil äkki seisma, lõi käega ja läks mööda jõe äärt edasi.
Õhtu hakkas juba kätte jõudma. Ta kõndis tasa ja vaatas vette. Akki näis talle, et miski rabeleb üsna kalda ligidal kõntsas. Ta laskus kummargile ja nägi väikest valget mustalaigulist kutsikat, kes kõigest püüdmisest hoolimata kuidagi ei suutnud veest välja ronida, muudkui ukerdas ja libises, värisedes kogu oma märjast ning kõhnast kehast. Gerassim vaatas õnnetut koerakest, napsas ta ühe käega kinni, pistis endale põue ja hakkas pikkade sammudega koju minema. Ta astus oma kambrisse, pani päästetud kutsika voodile, kattis oma raske vammusega kinni ja ruttas esiti talli õlgede järele, siis kööki tassikest piima tooma. Vammuse ettevaatlikult kõrvale lükanud ja õled laiali laotanud, asetas ta piima voodisse. Vaene koerake oli kõigest nädalat kolm vana; silmad olid tal hiljuti lahti läinud; üks silm paistis teisest koguni natuke suuremana; kutsikas ei osanud veel tassist juua, värises ainult ning kissitas silmi. Gerassim võttis tal kahe sõrmega õrnalt peast kinni ja vajutas ta koonukese piima sisse. Koer pistis äkki ahnelt jooma, turtsudes, vabisedes ja läkastades. Gerassim vaatas, vaatas, ja hakkas äkki naerma Öö läbi jändas ta koeraga, tegi talle aset, kuivatas teda ning uinus viimaks ise ta kõrval mingisse rõõmsasse ja rahulikku unne.
Ükski ema ei hoolitse nii oma lapse eest, nagu Gerassim hoolitses oma kasvandiku eest. (Koer osutus emaseks.) Esialgu oli ta väga nõrk, lahja ning inetu, kuid kosus vähehaaval, muutus siledamaks, ja umbes kaheksa kuu pärast sai temast, tänu ta päästja lakkamatule hoolitsusele väga tubli pikkade kõrvade, torukujulise karvase saba ja suurte ilmekate silmadega hispaania tõugu koer. Ta kiindus kirglikult Gerassimisse ning ei jäänud temast sammugi maha, käis üha tema kannul, tasakesi saba liputades. Gerassim andis temale nimegi – tummad teavad, et nende ümin äratab teiste tähelepanu, – pannes talle nimeks Mumuu. Kõik inimesed majas armastasid koera ja hüüdsid teda samuti Mumuuks. Ta oli haruldaselt tark, kõigi vastu hea, kuid armastas ainult Gerassimit, Gerassim ise armastas teda meeletult… talle isegi ei meeldinud, ei teised koera silitasid: kas ta kartis tema pärast või oli ta armukade – jumal teab! Mumuu äratas ta hommikuti, teda hõlmast sikutades, tõi ohelikkupidi tema juurde vana veeveohobuse, kellega ta suures sõpruses elas, läks tähtsal näol Gerassimiga koos jõe äärde, valvas ta luudi ja labidaid, ei lasknud kedagi ta kambri ligi. Gerassim saagis just tema jaoks avause oma uksesse, ja koer nagu tajus, et ta ainult Gerassimi kambris oli täielik perenaine, ning hüppas seepärast sinna tulles iga kord kohe rahuloleval ilmel voodisse. Öösiti ei maganud ta üldse, kuid ei haukunud huupi nagu mõni rumal õuepeni, kes tagajalgadel istudes, koonu õieli ajades ning silmi kinni pigistades haugub lihtsalt igavusest, niisama, haugub taevatähti ja harilikult kolm korda järjest – ei! Mumuu peenike hääl ei kostnud iialgi asjatult: kas oli mõni võõras tarale lähenenud või oli kuskil kahtlast kära või kahinat ühesõnaga: ta oli oivaline valvur. Tõsi küll, peale tema oli õuel ka kollane pruunide tähnidega vana peni – nimega Voltokk, kuid seda ei lastud iial öösekski ketist lahti ega nõudnud ta ka ise oma kõrge vanaduse tõttu vabadust: lamas aina kerratõmbunult oma kuudis ja haugatas vaid vahel harva kähedalt, peaaegu kuuldamatult, otsekohe vait jäädes, nagu oleks ta ise tajunud oma haukumise ilmaaegsust. Härrastemajas Mumuu ei käinud, ja kui Gerassim tubadesse puid kandis, jäi koer alati maha ning ootas teda kannatamatult trepi juures, kõrvu kikitades ja pead vähemagi ukse tagant kostva kobina puhul kord siia, kord äkki sinna keerates…
Nii möödus veel üks aasta. Gerassim jätkas oma kojamehetegevust ja oli oma saatusega väga rahul, kui äkki juhtus ootamatu asi… nimelt kõndis proua ühel ilusal suvepäeval oma armuleivasööjatega mööda võõrastetuba. Ta oli heas tujus, naeris ja naljatas; armuleivasööjad naersid ja naljatasid ka, kuid erilist rõõmu nad ei tundnud: majas just väga ei armastatud, kui prouale lõbususehoog peale tuli, sest et ta siis esiteks kõikidelt kohest ja täielikku osavõttu nõudis ja vihaseks sai, kui kellegi nägu heameelest ei säranud, teiseks aga ei kestnud need tema hood kuigi kaua ning asendusid harilikult sünge ja hapu meeleoluga. Tol päeval oli ta kuidagi õnnelikult tõusnud; kaarte pannes (ta ladus hommikuti alati kaarte) tuli tal neli soldatit välja: soovide teostumine, – ja ka tee tundus talle eriti maitsvana, mille eest toatüdruk sai suulise kiituse ja kümme kopikat rahas. Magus naeratus kortsunud huultel, jalutas proua mööda võõrastetuba ja astus akna juurde. Akna all oli väike iluaed, ja otse keset lillepeenart lamas Mumuu väikese roosipõõsa all ning näris konti. Proua silmas teda.
«Mu jumal!» hüüatas ta äkki. «Mis koer see on?»
Armuleivasööja, kelle poole proua oli pöördunud, hakkas, vaeseke, edasi-tagasi sagima tolles hädises rahutuses, mis harilikult valdab käsualust inimest, kui ta veel hästi ei tea, kuidas ülemuse hüüatust mõista.
«E…e...ei tea,» pomises ta. «Vist tumma koer…»
«Mu jumal!» ütles proua ta jutu vahele. «See on ju üliarmas koerake! Käskige ta siia tuua. Ons ta ammu tema juures? Kuidas ma teda siis seni pole näinud? Käskige ta siia tuua.»
Armuleivasööja lendas kohe esikusse.
«Teenija, teenija!» karjus ta. «Tooge ruttu Mumuu! Ta on iluaias.»
«Aa, tema nimi on Mumuu,» sõnas proua. «Väga ilus nimi.»
«Ah, väga!» vastas armuleivasööja. «Rutem, Stepan!»
Stepan, rässakas poiss, kes toapoisiametit pidas, sööstis ülepeakaela iluaeda ja tahtis Mumuu kinni võtta, kuid koer lipsas ta sõrmede alt osavasti minema ja kihutas kõigest väest Gerassimi juurde, kes köögi lähedal aami parandas ja puhastas, seda nagu lapse trummi käte vahel keerutades. Stepan jõudis Mumuule järele ja hakkas teda püüdma otse peremehe jalge ees, kuid väle koer ei lasknud end võõral tabada, hüples ja põikles kõrvale. Gerassim vaatas muiates kogu seda jändamist pealt; viimaks ajas Stepan ennast tusaselt sirgu ja tegi temale märkide varal kiiresti selgeks, et, näe, proua nõuab su koera enda juurde. Gerassim jahmus, kuid kutsus Mumuu ligi, võttis ta maast üles ja andis Stepani kätte. Stepan viis koera külalistetuppa ja pani parkettpõrandale. Proua hakkas teda lahke häälega enda juurde kutsuma. Mumuu, kes eluilmaski veel nii toredates ruumides polnud viibinud, kohkus väga ja sööstis ukse poole, kuid Stepan tõukas ta teenistusvaimilt tagasi; koer hakkas värisema ja surus enn vastu seina.
«Mumuu, Mumuu, tule nüüd minu juurde, tule proua
