politsei järele. Proua tegi tasikurätikusse sõlme, kallas kölni vett sellele peale, nuusutas, hõõrus oma meelekohti, jõi teed ja uinus jälle, ikka veel loorberkirsitilkade mõju all.
Tund aega pärast kogu seda märulit avanes kambri uks ja nähtavale tuli Gerassim. Tal oli pühapäevakaftan seljas ja Mumuu nööri otsas järel. Jeroška nihkus kõrvale ja laskis ta mööda. Gerassim läks värava poole. Poisikesed ja kõik õuelolijad saatsid teda vaikides silmadega. Ta ei vaadanud ümbergi, mütsi pani alles tänaval pähe. Gavrila saatis sama Jeroška teda jälgima. Jeroška nägi eemalt, et ta läks ühes koeraga trahterisse, ja hakkas tema väljumist ootama.
Trahteris tunti Gerassimit ja mõisteti tema märkidekeelt. Ta tellis hapukapsasuppi lihaga ja istus, küünarnukke lauale toetades. Mumuu seisis ta tooli kõrval, teda oma tarkade silmakestega rahulikult vaadates. Tema nahk aina läikis: näha oli, et teda hiljuti oli kammitud. Gerassimile toodi kapsasuppi. Ta poetas sinna leiba, lõikas liha peeneks ja pani taldriku põrandale. Mumuu hakkas oma tavalise viisakusega sööma, koonukesega vaevalt toitu puudutades. Gerassim vaatas teda kaua; kaks rasket pisarat veeresid äkki ta silmadest: üks kukkus koera järsule laubale, teine kapsaleemesse. Ta varjas näo käega. Mumuu sõi pool taldrikutäit ära ja läks keelt limpsates eemale. Gerassim tõusis, maksis kapsasupi eest ja tegi minekut, saadetuna kelneri natuke hämmastunud pilgust. Jeroška hüppas Gerassimit nähes nurga taha, laskis tal mööduda ja käis siis jälle tema kannul.
Gerassim kõndis ruttamata ega lasknud Mumuud nööri otsast lahti. Tänavanurgani jõudnud, jäi ta otsekui mõtiskledes seisma ja suundus äkki kiirete sammudega otsejoones Krõmski Brodi poole. Teel põikas ta ühe maja hoovi millele juurdeehitust tehti, ja tõi sealt kaenla all kaks telliskivi välja. Krõmski Brodil hakkas ta piki kallast edasi minema, jõudis kohani, kus seisid kaiks vaiade külge seotud aerupaati (neid oli ta juba varem märganud), ja hüppas ühes Mumuuga paati. Juurviljaaia nurka ehitatud osmikust kargas välja lonkur vanamehejäss ja hakkas ta peale karjuma. Aga Gerassim ainult noogutas pead ja sõudis nii tugevasti – kuigi vastuvoolu et ta üheainsa hetkega oli umbes saja sülla kaugusel. Vanamees seisis, seisis, sügas selga esiti vasaku, siis parema käega ja läks longates tagasi osmikusse.
Gerassim aga sõudis ja sõudis. Juba oli Moskva selja taha jäänud. Juba laiusid kallastel aasad, kapsaaiad, põllud, salud; tuli nähtavale talutaresid. Tundus küla hõngu. Ta pani aerud käest, surus pea vastu Mumuud, kes ta ees kuival ahtripingil istus – põhi oli vett täis – ega liigutanud hulk aega, võimsaid käsi koera seljal risti hoides; laine kandis paati pisitasa tagasi linna poole. Viimaks ajas Gerassim ennast sirgu, mässis rutuga, mingi haiglane tigedus näol, nööri ümber kaasatoodud telliskivide, tegi silmuse, pani Mumuule kaela, tõstis ta jõe kohale, vaatas teda viimast korda… Mumuu vaatas usaldavalt ja ilma kartuseta temale näkku ja liputas kergelt saba. Gerassini pööras näo kõrvale, pigistas silmad kinni ja laskis käed lahti… Ta ei kuulnud midagi, ei kukkuva Mumuu lühikest vingatust, ei rasket veelaksatust; temale oli kõige kärarikkam päev hääletum ja kõlatum kui kõige vaiksem öö melle, ja kui ta jälle silmad avas, ruttasid jõel endiselt väikesed lained, otsekui üksteist taga ajades; endiselt loksusid nad vastu paadi külgi, ja ainult kaugel tagapool jooksis mingeid laiu sõõre kalda poole.
Jeroška läks koju tagasi, niipea kui Gerassim ta silmist kadus, ja teatas kõigile, mis ta oli näinud.
«Nojaa,» tähendas Stepan. «Ta uputab koera ära. Võib rahulik olla. Kui ta midagi on lubanud…»
Päeva jooksul ei näinud keegi Gerassimit. Kodus ta lõunat ei söönud. Saabus õhtu; kõik peale tema istusid õhtulauda.
«Missugune imelik see Gerassim on!» piiksus paks pesunaine. «Kes siis koera pärast niiviisi südant valutab! Tõepoolest!»
«Gerassim ju oli siin,» hüüatas äkki Stepan, lusikaga putru ahmides.
«Kuidas? Millal?»
«Paari tunni eest. Oli jah. Mulle tuli ta väravas vastu; ta oli juba jälle siit ära minemas, läks väravast välja. Pidin midagi koera kohta küsima, aga temal oli nähtavasti tuju halb. Noh, tõukas siis mind; küllap tahtis mind niisama kõrvale lükata, et ära tüki ligi, aga ma sain seesuguse obaduse külje pihta, et hoia alt!» Stepan tõmbus tahtmatu muigega kössi ja hõõrus kukalt. «Jah,» lisas ta, «Käsi on tal vägev, hiiglase käsi – pole midagi öelda.»
Kõik naersid Stepani üle ja läksid pärast õhtusööki magama, igaüks oma poole.
Samal ajal aga sammus piki T… maanteed usinasti ja peatumatult üks hiiglane, kott seljas ja pikk kepp käes. See oli Gerassim. Ta ruttas ilma ümber vaatamata, ruttas koju, oma kodukülasse, kodukohta. Vaese Mumuu ära uputanud, jooksis ta oma kambrisse, pakkis väledasti mõned kolud-kalud vanasse hobusetekki, sidus selle kompsuks, vinnas õlale ja läks. Tee oli hästi meelde jäänud juba siis, kui teda Moskvasse toodi; küla, kust proua ta võttis, asetses kõigest kahekümne viie versta kaugusel maanteest. Ta läks maanteed mööda mingi vankumatu südidusega, meeleheitliku ja ühtlasi rõõmsa otsustavusega. Ta sammus, rinnaesine laialt lahti, silmad ahnelt otse ette suunatud. Ta ruttas, nagu oleks teda kodukohas vana emake oodanud, nagu oleks ta teda enda juurde kutsunud pärast pikka rändamist võõrsil, võõraste inimeste seas… Saabuv suveöö oli vaikne ja soe; ühel pool, seal, kuhu päike oli looja läinud, valendas taevaserv alles ja punetas õrnalt kaduva päeva viimases kumas; teisel pool kerkis juba sinine, hall videvik. Sealt lähenes öö. Vutte häälitses sadadena ümberringi, räägud hüüdsid üksteise võidu… Gerassim ei kuulnud neid, ei kuulnud ka puude ärksat öist sosinat, millest ta tugevad jalad teda mööda kandsid; aga ta tajus küpseva rukki tuttavat lõhna, mida lausa hoovas pimedate nurmede poolt; tajus, kuidas tuul, mis temale vastu lendas – kodukoha tuul – hellitlevalt temale näkku lõi, tema juustes ja habemes mängis; ta nägi enda ees valendavat maanteed – koduteed, mis oli sirge nagu nool; nägi taevas loendamatuid tähti, mis tema teed valgustasid, ja otsekui lõvi astus ta edasi, tugevana ja reipana, nii et kui tõusev päike oma niiskelt punaste kiirtega valgustas parajasti hoogusattunud vägilast, oli ta Moskvast juba kolmekümne viie versta kaugusel…
Kahe päeva pärast oli ta juba kodus, oma tares – sinna elama pandud sõdurinaise suureks hämmastuseks. Pühapiltide ees palvetanud, läks ta otsekohe külavanema juurde. Külavanem imestas esiti; aga parajasti algas heinategu: Gerassimile kui suurepärasele töömehele anti sealsamas vikat kätte, ja ta asus niitma nagu vanasti, asus niitma nii, et talumehed aina päid vangutasid ning tema hoogu ja heinakaari vahtisid…
Moskvas aga leiti Gerassim puudu olevat teisel päeval pärast tema pagemist. Mindi ta kambrisse, tuhniti see läbi, öeldi Gavrilale. See tuli, vaatas, kehitas õlgu ja otsustas, et tumm kas jooksis ära või uppus ühes oma rumala koeraga. Teatati politseile, kanti prouale ette. Proua sai vihaseks, hakkas nutma, käskis ta iga hinna eest üles otsida – kinnitas, et ta iialgi polnud käskinud koera hävitada, ja tegi Gavrilale lõpuks niisuguse peapesu, et see päev otsa ainult pead raputas ja sõnas: «Noo!», kuni Onu Saba ta mõistusele tõi, temale öeldes: «Noo-oh!» Viimaks tuli külast teade Gerassimi sinnajõudmise kohta. Proua rahunes pisut; esiti andis küll käsu ta jalamaid Moskvasse tagasi nõuda, hiljem aga leidis, et tal niisugust tänamatut inimest sugugi vaja ei ole. Muide, ta ise suri varsti pärast seda: pärijatel aga oli muudki teha kui Gerassimile mõtelda: nad lasksid vanaproua teisedki teoorjad obrokile.
Nii elabki Gerassim tänini oma üksildases tares; tugev ja võimas on ta endist viisi, töötab nelja mehe eest nagu ennegi ja on tähtis ning väärikas nagu enne. Aga naabrid on märganud, et ta Moskvast tagasitulekust peale naistega hoopiski lakkas läbi käimast, neid isegi ei vaata, ja et ta endal ühtki koera ei pea. «Noh,» arutavad maamehed, «tema õnn, et tal naisi vaja pole; koer aga – milleks temale koer! Tema õuele ei vea varast vägisigi!» Nii suur kuulsus on tumma hiiglasejõul.
SISSESÕIDUHOOV
