temale midagi süüa,» ütles proua. «Kui rumal ta on! ei tule proua juurde. Mida ta kardab?»
«Nad ei ole veel harjunud,» ütles üks armuleivasööjatest argliku ja heldinud häälega.
Stepan tõi alustassil piima, pani Mumuu ette, kuid Mumuu mitte ei nuusutanudki piima, aina värises ning vahtis endist viisi ringi.
«Ah, missugune sa oled!» sõnas proua tema juurde minnes, laskus kummargile ja tahtis teda silitada, kuid Mumuu pööras kramplikult pead ja ajas hambad irevile. Proua tõmbas kähku käe ära…
Tekkis hetkeline vaikus. Mumuu kiunatas tasakesi, nagu oleks ta kaevata ja vabandust paluda tahtnud… Proua läks eemale, kulm kipras. Koera äkiline liigutus oli teda ehmatanud.
«Ah!» hüüdsid kõik armuleivasööjad kooris. «Ega ta teid ometi hammustanud, jumal hoidku!» (Mumuu ei olnud eluilmaski kedagi hammustanud.) «Ah, ah!»
«Viidagu ta ära,» ütles vanaeit muutunud häälel. «Koeranäru! Kui tige ta on!»
Ja pikkamisi ümber pöördudes läks ta oma kabinetti. Armuleivasööjad vaatasid aralt üksteisele näkku ja läksid järele, kuid proua jäi seisma, heitis neile külma pilgu, sõnas: «Milleks? ma ju ei kutsu teid,» ja läks minema.
Armuleivasööjad hakkasid meeleheitlikult Stepani poole kätega vehkima; Stepan haaras Mumuu ja viskas ta ruttu õue, otse Gerassimi jalge ette; poole tunni pärast aga valitses majas juba sügav vaikus ja vanaproua istus oma diivanil äikesepilvest süngemana.
Mõtelda, missugused tühised asjad mõnikord võivad inimeste tuju rikkuda!
Õhtuni oli proua tusane, ei rääkinud kellegagi, ei mänginud kaarte ja veetis öö halvasti. Arvas, et temale polnud antud seda kölni vett mis alati, et padjal on seebihais, sundis pesuvardjat kogu pesu läbi nuusutama – ühesõnaga, oli närviline ja ägetses. Hommikul käskis ta Gavrila kutsuda tund aega varem kui harilikult.
«Ütle, palun,» alustas proua, niipea kui Gavrila seesmise koogamisega üle ta kabineti läve oli astunud, «mis koer see meie õuel öö otsa haukus? ei lasknud mind magada!»
«Koer… missugune… võib-olla tumma koer,» sõnas Gavrila mitte päris kindla häälega.
«Mina ei tea, kas tumma või kellegi teise oma, aga mind ei lasknud magada. Pealegi paneb mind imestama, milleks meil niisugune päratu hulk koeri on! Soovin teada. Meil on ju õuekoer olemas?»
«Kuidas siis, on küll. Voltšokk»
«No milleks meile siis veel teist koera vaja? Ainult korratusi tekitab. Ei ole peremeest majas, vaat mis. Ja milleks vajab tumm koera? Kes lubas tal minu õuel koeri pidada? Eile läksin akna juurde, aga peenral oli koer kõhuli, oli mingi jäleduse sinna toonud, näris seda – ja minul on sinna roosid istutatud…»
Proua vaikis hetke.
«Et ta juba täna siit kaoks… kas kuuled?»
«Kuulan käsku.»
«Juba täna. Mine nüüd. Ettekandele kutsun ma sind pärast.»
Gavrila väljus.
Läbi külalistetoa minnes asetas ülemteener korra mõttes kellukese ühelt laualt teisele, nuuskas saalis tasakesi oma pardinina ja läks esikusse. Esikus kastpingil magas Stepan nagu surmasaanud sõjamees lahingumaalilt, paljad jalad vaipa asendava saterkuue alt kramplikult välja sirutatud. Ülemteener müksis ta ärkvele ja andis poolvaljusti mingi käsu, millele Stepan vastas pooleldi haigutuse, pooleldi naerulaginaga. Ülemteener läks ära, Stepan aga kargas püsti, tõmbas kaftani selga ja saapad jalga, väljus ja jäi trepi juurde passima. Ei möödunud viit minutitki, kui lahutamatu Mumuu saatel ilmus Gerassim, hiiglasuur puukandam seljas. (Proua käskis oma magamistuba ja kabinetti kütta isegi suvel.) Gerassim jäi ukse taha küljetsi seisma, tõukas seda õlaga ja vajus oma kandamiga majja. Mumuu aga jäi teda ootama nagu harilikult. Siis sööstis Stepan parajat hetke kasutades äkki talle nagu kull kanapojale kallale, surus ta rinnaga vastu maad, kahmas ta kaenlasse ja jooksis mütsigi pähe panemata välja, istus esimesele vastujuhtunud voorimehele ning sõitis Ohhotnõi Rjadi. Seal leidis ta peagi ostja, kellele ta koera loovutas viiekümne kopika eest tingimusel, et ta seda vähemasti nädal aega nööri otsas hoiaks, ja sõitis kohe tagasi; kuid enne maja ette jõudmist tuli ta voorimehelt maha, läks tagumist põiktänavat kaudu ringi ümber õue, ronis üle tara ja hüppas õuele; väravast ei julgenud ta sisse minna – kartis, et kohtab ehk Gerassimit.
Muide, tema kartus oli ilmaaegne: Gerassimit ei olnud enam õuel. Majast väljudes leidis ta kohe Mumuu puudu olevat; tema mäletamist mööda ei olnud veel juhtunud, et Mumuu poleks ta tagasitulekut ära oodanud. Ta jooksis kõikjale, otsis Mumuud, hüüdis omal kombel… tormas oma kambrisse, heinaküüni, ruttas tänavale, siia-sinna… Koer oli kadunud! Ta pöördus inimeste poole, küsitles neid kõige meeleheitlikumate märkide varal, näitas poole arssina kõrgusele maast, joonistas koera käega… Mõned ei teadnud tõesti, kuhu Mumuu oli saanud, ja raputasid ainult pead; teised teadsid ja itsitasid temale vastuseks; ülemteener aga tegi üliväga tähtsa näo ja hakkas kutsaritega riidlema. Siis jooksis Gerassim kodunt minema.
Videvik oli käes, kui ta tagasi tuli. Tema väsinud ilme, ebakindla kõnnaku ja tolmunud riiete järgi võis oletada, et ta oli jõudnud pool Moskvat läbi joosta. Ta jäi proua akende alla seisma, laskis silmad käia üle trepi kuhu seitsekond teenijat oli salka kogunenud, pööras näo kõrvale ja mõmises veel kord: «Mumuu!» Aga Mumuu ei vastanud. Gerassim läks ära. Kõik vaatasid temale järele, kuid keegi ei muianud, ei lausunud sõnagi… Uudishimulik ratsakutsar Antipka aga jutustas teisel hommikul köögis, et tumm oli öö otsa ohkinud.
Kogu järgmise päeva ei tulnud Gerassim nähtavale, nii et tema asemel pidi vett tooma minema kutsar Potap, mille üle too väga pahane oli. Proua küsis Gavrilalt, kas käsk on täidetud. Gavrila vastas, et on. Järgmisel hommikul väljus Gerassim oma kambrist ja hakkas tööle. Tuli lõunale, sõi pisut ja läks jälle, ilma kedagi tervitamata. Tema nägu, niigi elutu nagu kõigil kurttummadel, oli nüüd otsekui kivinenud. Pärast lõunat lahkus ta jälle kodunt, kuid mitte kauaks, tuli tagasi ja läks kohe heinaküüni. Saabus öö –kuupaistene, selge. Raskelt ohates ja alatasa teist külge pöörates lamas Gerassim ja tundis äkki, et teda nagu oleks hõlmast sikutatud; ta hakkas üleni vabisema, kuid ei tõstnud pead, pigistas koguni silmad kinni; aga siis tõmmati teda jälle hõlmast, nüüd juba tugevamini; ta kargas püsti… tema ees keerles Mumuu, nöörijupp kaelas. Pikk rõõmukarje tungis Gerassimi tummast rinnast; ta haaras Mumuu, pigistas teda oma embusse; ainsa hetke jooksul tõmbas Mumuu tal keelega üle nina, silmade, vurrude ja habeme Gerassim seisis pisut, mõtles, ronis heinavirna otsast ettevaatlikult alla, vaatas ringi, ja hiilis õnnelikult oma kambrisse, kui oli veendunud, et keegi teda ei näe. Gerassim oli juba enne taibanud, et koer ei kadunud iseenesest, et ta arvatavasti proua käsul ära viidi; inimesed olid talle märkide varal seletanud, kuidas tema Mumuu prouale hambaid oli näidanud, ja ta otsustas midagi ette võtta. Kõigepealt söötis ta Mumuud leivaga, kallistas teda, pani magama, ja siis asus aru pidama, pidas öö läbi aru, kuidas teda kõige parem oleks ära peita. Viimaks tuli ta mõttele teda päevad läbi kambris pidada ja ainult vahel harva seal vaatamas käia, öösel aga välja viia. Avause ukses toppis ta oma vana kuuega kõvasti kinni ja oli juba vara hommikul õuel, nagu poleks midagi juhtunud, säilitades isegi (süütu kavalus!) endist süngust näoilmes. Vaesele kurdile ei võinud pähe tulla, et Mumuu ennast oma vingumisega reedab: tõepoolest said kõik majas varsti teada, et tumma koer oli tagasi tulnud ja istus luku taga, kuid kaastundest tema ja ta koera vastu ja osalt võib-olla ka kartusest ta ees ei antud temale mõista, et tema saiadust teati. Ainult ülemteener sügas kukalt, kuid lõi käega. «Ah, jumal
