palved hoidsid ära hädaohu, mis mind ähvardas. Sellele inimesele oli saatusest määratud mind igati põrmuks teha. Oma suuremeelsusega andis ta mulle surmahoobi nagu kirstukaanega. Enesestki mõista oli Ožoginite maja minule otsekohe suletud. Kirilla Matveitš saatis mulle ära isegi lihtsa pliiatsi, mille olin tema poole unustanud. Õigupoolest ei oleks just tema pidanud minu peale viha kandma. Minu «poolhull» armukadedus, nagu linnas kõneldi, määras kindlaks, niiöelda selgitas vürsti suhtumise Liisasse. Niihästi vanad Ožoginid kui ka muud linnaelanikud hakkasid temale vaatama peaaegu kui peigmehele. Tõtt õelda ei oleks see pidanud temale just eriti meele järgi olema, kuid Liisa meeldis talle väga: pealegi ei olnud ta sel ajal veel oma eesmärki saavutanud… Targa seltskonnainimesena kohanes ta osavasti oma uue olukorraga, elas, nagu öeldakse, sisse oma uude ossa…
Aga mina!.. Mina lõin endale, oma tulevikule tookord käega. Kui kannatused jõuavad nii kaugele, et panevad kogu meie sisemuse ragisema ja kägisema nagu ülekoormatud vankri, siis ei peaks nad enam naljakad olema… Kuid ei! naer mitte ainult ei kät pisaratega kaasas kuni lõpuni, nende lõppemiseni, kuni enam ei ole võimalik neid valada, – kus sellega! ta heliseb ja kajab veel sealgi, kus keel jääb tummaks ja vaibuvad kaebedki… Ja seetõttu, esiteks, kuna ma ei kavatse ka iseendale naeruvääme näida, ja teiseks, kuna ma olen hirmsasti väsinud, siis lükkan oma jutustuse jätkamise ja, kui jumal jaksu annab, siis ka lõpetamise järgmisele päevale…
Eile polnud mul jõudu oma päevikut jätkata: ma lamasin nagu Poprištšin suuremalt jaolt voodis ja ajasin Terentjevnaga juttu. Küll see on alles naine! Kuuskümmend aastat tagasi võttis katk temalt esimese peigmehe, kõik oma lapsed on ta matnud, ise on ärarääkimata vana, teed joob, kui palju süda lustib, kõht on tal täis, riided seljas; aga mis te arvate, millest ta mulle eile kogu päeva rääkis? Ma lasksin anda ühele juba üpris närudes eidekesele vesti jaoks (ta kannab vestikujulist rinnasoojendajat) puruvana livree krae, mille koid olid pooleldi ära söönud… nii et, miks mitte temale? «Eks ma vist ole teie amm… Oo-oh, mu härrake, patulugu… Nagu ma ei oleks teid küll hoidnud ja poputanud!..» jne. Halastamatu eit vaevas mind surmani ära oma etteheidetega… Kuid tuleme tagasi oma jutustuse juurde.
Niisiis ma kannatasin nagu koer, kelle tagumisest kehapoolest on üle sõidetud. Alles siis, alles pärast seda kui mind oli Ožoginite majast välja aetud, mõistsin ma lõplikult, kui suurt mõnu võib inimene tunda omaenese õnnetuse kallal juurdlemisest. Oo, inimesed! tõepoolest armetu sugu!
Kuid jäägu kõrvale filosoofilised märkused… Mu päevad möödusid täielikus üksinduses ja ainult kõige kaudsemal ning isegi alatul teel võisin ma teada saada, mis toimus Ožoginite perekonnas ja mida tegi vürst: mu teener oli tuttavaks saanud tema kutsari naise tädiga. See tutvus tõi mulle mõningat kergendust ja mu teenril oli peagi võimalik mu vihjete ning väikeste kingituste järgi taibata, millest ta pidi oma isandaga rääkima, kui ta õhtuti temal saapaid jalast kiskus. Vahel juhtusin tänaval kohtama mõnd Ožoginite perekonnaliiget, Bizmjonkovit, vürsti… Vürsti ja Bizmjonkoviga me tervitasime üksteist, aga juttu ei alustanud. Liisat nägin ainult kolm korda: üks kord koos emaga moekaupluses, teine kord lahtises kalessis – koos isa, ema ja vürstiga, kolmas kord kirikus. Muidugi mõista ei söandanud ma talle ligi minna ja vaatasin teda vaid eemalt. Kaupluses oli ta väga toimekas, kuid lõbus… Ta tellis endale midagi ja passitas hoolega paelu. Memm silmitses teda, käed kõhul ristis, nina püsti, ja naeratas rumalalt ning andunult, nagu see on lubatud ainult armastavaile emadele. Kalessis oli Liisa vürstiga… Ma ei unusta iial seda kohtumist! Vanad Ožoginid istusid kalessi tagumisel istmel, vürst ja Liisa ees. Liisa oli kahvatum kui harilikult, ta põskedel võis vaevalt märgata kaht roosat triipu. Ta oli end pooleldi vürsti poole pööranud; sirgele paremale käele toetudes (vasakus hoidis ta päevavarju), pea õrnalt viltu, vaatas ta oma ilmekate silmadega otse vürstile näkku. Sel silmapilgul kuulus ta täielikult vürstile, oli end jäägitult tema hoolde usaldanud. Ma ei jõudnud hästi vürsti nägu näha – kaless vuras liiga kiiresti mööda kuid mulle tundus, et ka tema oli sügavalt liigutatud.
Kolmas kord nägin ma Liisat kirikus. Polnud möödunud rohkem kui kümme päeva sellest, mil olin teda kohanud vürstiga kalessis, ja mitte üle kolme nädala minu duellist. Asjatoimetused, milleks vürst oli O-sse saabunud, olid juba lõpetatud, kuid ta viivitas ikka veel ärasõiduga: Peterburi teatas ta, et on haige. Linnas oodati iga päev, et ta astub ametliku ettepanekuga Kirilla Matveitši ette. Ma ise ootasin ainult seda viimast hoopi, et jäädavalt kaduda. O. linn oli mulle vastikuks läinud. Ma ei suutnud kodus paigal püsida ja hulkusin hommikust õhtuni ümbruskonnas ringi. Ühel hallil, vihmasel päeval, kui olin tagasiteel jalutuskäigult, mille vihm oli katkestanud, astusin sisse kirikusse. Õhtune jumalateenistus oli just alanud, rahvast oli üsna vähe. Ma vaatasin ringi ja märkasin järsku ühe akna lähedal tuttavat profiili. Ma ei tundnud seda algul ära: kahvatu nägu, kustunud pilk, aukus põsed, kas tõesti see oli seesama Liisa, keda olin näinud kahe nädala eest? Vihmamantel ümber, ilma kübarata, seisis ta külmas valguses, mis langes temale kõrvalt laiast valgest aknast. Pilk ainiti ikonostaasile suunatud, näis ta püüdvat palvetada, vabaneda mingist loiust kangestusest. Paks punapõskne tšerkessikuues teenripoiss, kollased padrunid rinnal, seisis, käed seljal, tema taga ja silmitses unise nõutusega oma preilit. Ma võpatasin, tahtsin juba Liisa juurde astuda, kuid peatusin. Piinav eelaimus ängistas mu rinda. Kuni jumalateenistuse lõpuni ei teinud Liisa ühtki liigutust. Rahvas oli läinud, köster hakkas kirikut pühkima, aga tema ei liikunud ikka veel paigast. Teenripoiss lähenes talle, ütles midagi, puudutas tema riideid. Liisa vaatas ringi, tõmbas käega üle näo ja läks minema. Ma saatsin teda eemalt koduni ja pöördusin tagasi oma koju.
«Ta on kadunud!» hüüdsin ma oma tuppa astudes.
Ausa inimesena ei tea ma siiamaani, millised mu tunded tookord olid. Mäletan, ma viskusin, käed ristis, diivanile ja puurisin pilgu põrandasse; kuid ma ei tea, oma hingevalus olin ma justkui millegagi ka rahul… Ma ei tunnistaks seda mingil tingimusel, kui ma ei kirjutaks iseenda jaoks… Mind lausa närisid piinavad, kohutavad eelaimused… ja kes teab, võib-olla oleksin ma väga pettunud olnud, kui need ei oleks täide läinud. «Niisugune on see inimese süda!» hüüataks nüüd väljendusrikka häälega mõni keskmistes aastates vene kooliõpetaja, rasvast nimetissõrme üles tõstes, mida ehib karneooliga sõrmus. Kuid mis on meil tegemist sellega, mida arvab väljendusrikka häälega ja karneoolsõrmusega vene kooliõpetaja?
Olgu kuidas on, igatahes mu eelaimused olid õiged. Järsku levis linnas teade, et vürst olevat Peterburist käsu saanud ja ära sõttnud; et ta olevat ära sõitnud Kirilla Matveigile või tema abikaasale mingisugust ettepanekut tegemata ja et Liisal ei jää nüüd muud üle kui oma elu lõpuni tema truudusetust taga nutta. Vürsti ärasõit tuli täiesti ootamatult, sest nagu minu teener kinnitas, ei olevat tema kutsaril veel eelmisel päeval oma isanda kavatsusest aimugi olnud. See uudis ajas mind kihevile. Ma panin end otsekohe riidesse ja pidin juba Ožoginite poole ruttama, kuid asja üle lähemalt järele mõeldes viisakana olevat järgmise päevani oodata. Muide, ma ei kaotanud sellega midagi, et koju jäin. Samal õhtul astus minu poole sisse keegi Pandopipopulo, läbisõidul juhuslikult O-sse pidama jäänud kreeklane, suurekaliibriline keelepeksja, kes oli enam kui keegi teine minu vastu tigedust täis läinud minu duelli pärast Vürstiga. Ta ei andnud isegi mu teenrile aega oma tulekust teatada, vaid lausa tormas tuppa, pigistas kõvasti mu kätt, vabandas tuhat korda minu ees, nimetas mind suuremeelsuse ning julguse eeskujuks, kujutas vürsti kõige mustemais värvides, ei säästnud vanu Ožogineid, keda saatus oli tema arvates teenitult karistanud; torkas möödaminnes ka Liisat, suudles mind õlale ja kadus. Ma sain temalt muide teada, et krahv, en vrai grand seigneur [Tõeline härrasmees (pr. k.).], olevat ärasõidu eel Kirilla Matveitši delikaatse vihje peale vastanud külmalt, et ta ei kavatsevat kedagi petta ega mõtlevatki abielluda, tõusnud püsti, kummardanud ja olnudki läinud…
Järgmisel päeval külastasin Ožogineid. Poolpime toapoiss kargas minu ilmumisel välgukiirusel pingilt üles, ma käskisin teatada oma tulekust. Ta lippas minema ja tuli otsekohe tagasi: et olge
