style="font-size:15px;"> Zoja vastas nagu unes:
«Kui Gaston oleks tapnud teid, oleksin ma lõpetanud oma elu …»
«Ma ei mõista …»
Zoja kordas tema järel, otsekui minestuses olles, oma kustuva häälega: «Ma ei mõista isegi …»
See kõnelus toimus uksel. Aknaist paistis, kuidas kuu loojus grafiitkatuse taha. Lastes pilgul toas ringi ekselda, sõnas Garin vaikselt:
«Kas tulite Rollingi autograafi järele?»
«Jah. Halastage.»
«Kellele? Rollingile?»
«Ei. Minule. Halastage,» kordas ta.
Äkki ajas Garin end sirgu ja jäi kuulatama. Järsu liigutusega tõmbas ta Zoja ukse taha. Jätkates tema käsivarre surumist ülalpool küünarnukki, vaatas Garin võlvkaare taha trepile …
«Lähme. Ma saadan teid siit läbi pargi välja … Kuulge, te olete hämmastav naine,» Garini silmades välgatas meeletu huumor, «meie teed on kokku jooksnud … Kas te tajute seda? …»
Ta tõttas koos Zojaga keerdtreppi mööda alla. Naine ei tõrkunud. Alumises trepikojas pöördus Garin kuhugi pimedusse, seisatas, süütas vahatiku ja keeras suure vaevaga lahti nähtavasti juba palju aastaid suletult seisnud ukse roostes luku.
«Nagu näete, kõik on ette nähtud.» Nad jõudsid tumedate rõskete pargipuude alla. Samal ajal keeras tänavalt väravasse politseisalk, kelle Garin veerand tundi tagasi oli telefoni teel kohale kutsunud.
32
Šelga mäletas hästi «kaotatud etturit» suvilas Krestovkal. Siis (Ametiühingute bulvaril) mõistis ta, et Pjankov-Pitkevitš tuleb tingimata veel kord suvilasse selle järele, mis oli tal peidetud keldrisse.
Õhtuhämaruses (samal päeval) tungis Šelga suvilasse, ilma et ta oleks häirinuid öövahti, ja läks taskulambi valgusel keldrisse. «Etturi» kaotas ta otsekohe: köögis kahe sammu kaugusel luugist seisis Garin. Hetk enne Šelga tulekut kargas ta koos kohvriga keldrist välja ning seisis vastu seina naaldunult ukse taga. Ta lõi Šelga järel mürinal luugi kinni ja hakkas sellele kuhjama söekotte.
Šelga, kes oli taskulambi üles suunanud, vaatas naeratades, kuidas läbi luugi pragude variseb prügi. Ta kavatses rahu tegemiseks läbirääkimistesse astuda, kuid äkki jäi ülal vaikseks. Siis tulid kuuldavale eemaletõttavad sammud, kusagil lajatasid lasud, seejärel kostis metsik karje. Seal käis heitlus neljasõrmelisega. Tund hiljem jõudsid pärale miilitsatöötajad.
Kaotanud etturi, tegi Šelga hea käigu. Otsemaid suvilast kihutas ta miilitsaautol jahtklubisse, äratas klubi korrapidaja, käheda häälega salkus meremehe ja küsis, andmata aega teisel end koguda:
«Mis tuul on?» Meremees vastas muidugi ilma pikalt mõtlemata:
«Süüd-vest.»
«Mitu palli?»
«Viis.»
«Kas vastutate, et kõik jahid on kohal?»
«Vastutan.»
«Missugune valve on teil jahtide juures?»
«Petka, valvur.»
«Lubage ujuvtõkked üle vaadata.»
«Kuulen, ujuvtõkked üle vaadata,» vastas meremees, kes unisest peast ei saanud kuidagi kätt meremehekuue varrukasse.
«Petka!» hüüdis ta ärajoodud häälega, astudes koos Šelgaga klubi rõdule. (Keegi ei vastanud.)
«Tingimata magab kusagil nagu surnu,» ütles meremees ja tõstis tuulevarjuks krae üles.
Valvur leiti lähedalt põõsastest – ta norskas vägevasti, üle pea oli ta tõmmanud kasuka lambanahkse krae. Meremees sajatas. Valvur kraaksatas ja tõusis püsti. Mindi ujuvtõketele, kus terashallil, juba sinama tõmbunud veepinnal õõtsus terve mastide mets. Laine lahmis. Puhusid tugevad tuuleiilid.
«Kas olete kindel, et kõik jahid on kohal?» küsis Šelga jälle.
«Puudub «Orion», see on Peterhofis … Ka Strelnasse viidi kaks jahti.»
Šelga läks lirtsuvaid laudu mööda ujuvtõkete servani ja tõstis siin üles tüki randumisköit. Selle üks ots oli olnud seotud rõnga külge, teine ots ilmselt ära lõigatud. Korrapidaja silmitses kiirustamata sadamasilda. Nihutas süüdvestri ninale. Ei öelnud midagi. Hakkas ujuvtõkkeid mööda edasi minema ja sõrmega jahte lugema. Äigas siis korraks käega vastutuult ja hüüdis uskumatu jõuga:
«Petka, sa viimane käpard! Et sa kolmkümmend korda upuksid solgivees, mida sa vahtisid! «Bibigonda» viidi ära, kõige parem võidusõidujaht! …»
Petka ahhetas, imestas, kloppis oma külgi lambanahkse kasuka varrukatega. Siin polnud enam midagi teha. Šelga sõitis sadamasse.
Möödus vähemalt kolm tundi, enne kui ta kiirel rannavalvepaadil avamerele kihutas. Peksis tugev, laine. Mootorpaat mattus voogudesse. Veetolm udutas binokliklaase. Kui tõusis päike, märgati Soome vetes kaugel majaka taga ranna lähedal purje. Seal heitles veealuste kivide vahel õnnetu «Bibigonda». Tema lagi oli tühi. Valvepaadilt lasti korrakohaselt mõned paugud – tuli tühjalt tagasi pöörduda.
Nõnda põgenes Garin üle piiri, kusjuures ta võitis sel moel veel ühe etturi. Neljasõrmelise osavõtt sellest mängust teada ainult temale ja Šelgale. Selle juhtumi kohta oli Šelga mõttekäik tagasiteel sadamasse järgmine:
«Välismaal Garin kas müüb ära või hakkab ise vabalt ekspluateerima salapärast aparaati. See leiutis on Liidule esialgu kaduma läinud ja kes teab, kas ei mängi ta tulevikus saatuslikku osa. Kuid välismaal varitseb Garinit oht – neljasõrmeline. Kuni võitlus temaga pole lõppenud, ei julge Garin oma aparaati päevavalgele tuua. Kui aga selles võitluses asuda Garini poole, võib lõpptulemusena võitagi. Igal juhul oleks kõige rumalam, mille peale võiks üldse tulla (ja kõige kasulikum Garinile), neljasõrmelise viivitamatu areteerimine Leningradis.»
Järeldus oli lihtne: Šelga sõitis otse sadamast oma koju, tõmbas selga kuiva pesu, helistas kriminaaljälituse osakonda, et «asi on iseenesest likvideerunud», lülitas telefoni välja ning heitis magama, naerdes selle üle, kuidas gaasidega mürgitatud ja võib-olla haavatud neljasõrmeline põgeneb praegu ülepeakaela Leningradist. Niisugune oli Šelga vastulöök vastuseks «kaotatud etturile».
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного
